Õiguskantsler tunnistab omandireformi seaduslünki

KESKNÄDAL,      24. aprill 2002

Üürnikud kasutava vastuskirja oma õiguste nõudmisel

"ORASE paragrahvist 2 lg 2 "Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut" lähtudes tuleb nõustuda, et mitmetes küsimustes ei ole alati suudetud kehtivate õigusaktide realiseerimisel ega muutmisel saavutada ORAS viidatud põhimõtte järjekindlat järgimist."
Nii vastas õiguskantsler Allar Jõks oma kirjas 2001. aasta 23. novembril Eesti Üürnike Liidule. Õiguskantsleri blanketil saatetud vastuse on allkirjastanud õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumägi.
"Igaüks, kelle seadusega tagatud õigusi vara tagastamisel rikuti, võis pöörduda kaebusega valla- või linnavalitsuse või maavanema või halduskohtu poole. Isiklike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamiseks on õiguskantsler kontrollinud omandireformiga seonduvalt riigiasutuste tegevust," lisatakse kirjas.
Edasi räägitakse vastuses, et kodu puutumatuse põhiseaduslik õigus ei välista teise isiku omandis oleva eluruumi kasutamist üürilepingu alusel. See on kooskõlas põhiseadusega. Kodu puutumatuse põhiseaduslikule õigusele tuginedes ei saa üürnik nõuda tema poolt kasutatava eluruumi omandamist ega takistada omanikul elamu omandiõiguse üleandmist, sest õigus omandile on samuti põhiseaduslik õigus.
Vastuses viidatakse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni vastuvõtmisel Eesti Riigikogus tehtud reservatsioonile, mis kehtib üksnes konventsiooni lisaprotokolli nr artikli 1 sätete kohta. Riigikohus andis reservatsioonile hinnangu, märkides, et reservatsiooni mõtte kohaselt möönab Eesti riik alustatud omandireformi lõpuleviimise vajadust ning võimalikku mittetäielikku kooskõla omandi kaitse üldtunnustatud põhimõtetega.
Üürnike Liidu esindajad kavatsevad õiguskantsleri kirja põhjal oma õiguste eest edasi seista ja saavutada riigi poolt tehtud ülekohtu heastamise ning tekitatud materiaalse kahju kompenseerimise.

Miks riik meiega nõnda ümber käis?

Eesti üürnike liidu esindajad käisid õiguskantsler Jõksi juures oma probleemi võimalikuks lahenduseks maad kuulamas. Neil oli kaasas kiri, millest avaldame lühikokkuvõtte.

1993. aastast kehtib eluruumide erastamise seadus, millega pandi kohalikele omavalitsustele kohustus korraldada enam kui 50 aastat tagasi õigusvastaselt võõrandatud majade saatus ja tuvastada, kes saab omanikuks - kas praegused seaduslikud kasutajad või poolsajandi taguste omanike juriidilised fiktsioonid, nn õigusjärgsed omanikud.
Kodanikena küsivad tagastatud majade elanikud: miks oli vaja varade erastamisel ja tagastamisel minna vastuollu inimõigustega? Miks ja kes suunas omandireformi teele, kus rikutakse omandi- ja koduõigust? Kelle huvides see toimub?
Reaalsuses ei ole võimalik saada tagasi eilset päeva ega eilset vara. Õigusteadus lähtubki sellest, et omandisuhetes ei ole võimalik anda seadusele tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei toimunudki omandisuhete vallas meil restitutsioon, vaid siin rajati uusi omandisuhteid seadustega. Võime soostuda, et okupatsiooniperioodil Eestis ebaseaduslikult võõrandatud varad tuleb tagastada nende endistele omanikele või nende pärijatele. Kuid tegelikkuses pole varade tagastamisel keegi õigusjärgsetest subjektidest saanud tagasi 1940. aasta vara, vaid neile on antud omandiõigus 1990. aastate varale.
Taastatud riigis saab rääkida omanike õiguste taastamisest neile kunagi kuulunud varale. Omandireformi teostus aga tekitab küsimuse: kas meil ei toimugi varade tagastamine, vaid hoopis omandiõiguse andmine teatud isikutele ametnike suva alusel?
Esinedes Riigikogu ees 17. septembril 1997, tõi majandusminister professor Jaak Leimann esile, et tagastatud majades on ligikaudu 100 000 elanikku, kes ei saanud kasutada oma EVP-sid nagu kõik teised üürnikud oma korteri ostmiseks ja jäid seetõttu selles "korteriäris" ilma 10 miljardist kroonist. Siit aimub tõsiasi, miks ja kelle huvides on Eestis seadustatud inimõiguste rikkumine, nii et elanikelt võidakse võtta nende vara.
Sisuliselt on toimunud varade ümberjagamine ühe kitsa grupi ärilistes huvides korrumpeerunud munitsipaalvõimu poolt riigi- ja kohtuvõimu toetusel ning kohati ka üksikute poliitikute erahuvides. Meenuvad endise presidendi Lennart Meri isakodu tagastamine Nõmmel Kaare tänaval koos suure krundiga ja selle müük, Riigikogu spiikri Toomas Savi emale maja tagastamise ja müügiga seotu Viljandis, Tallinna Halduskohtu esinaise Tiiu Jervani ja tema abikaasa 25 hektari maa taotlused Harku järve kallastel selle kohese mahamüümise kavatsusega jmt.
On teada hulk ebaseaduslikke tagastamisi ja praegustele kasutajatele kuuluva vara omandamist võltsitud dokumentidega. Seadusi on rikutud võõrriikide, eelkõige Saksa kodanike huvides, samuti ka mitmete omavalitsusametnike poolt, kes oma ametipositsiooni ja informatsiooni ära kasutades ning endiste omanike õigustele toetudes on pettusega endale haaranud Tallinna kalleid maju ja terveid piirkondi, riisudes sel kombel koduõiguse ja vara neis majades elavatelt inimestelt.
Küsimus ei ole pelgalt sotsiaalne. Tegemist on suure hulga inimeste poliitilise represseerimisega, nende inimõiguste otsese rikkumisega. Niisugust pretsedenti Euroopa hilisajalugu vaevalt tunneb!
Nüüd on meil Eestimaal tegutsenud nn isamaalised platsipuhastajad - kultuurirevolutsionäärid, kes võimukalt on kahjustanud Eesti rahva siinmail elamise ja naabritega suhtlemise kultuuri. Kelle huvides nad tegelikult on tegutsenud, jagades laiali Eesti rahva varasid ning külvates vaenu eestlaste vahel?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)