Lääne ideoloogia Kesk-Euroopa mullas

JIRI PEHE,      30. jaanuar 2002




Kas Ida-Euroopa poliitpendel on seiskumas? Kogu Kesk-Euroopas on ju 1989. aastast alates valimistulemused vänderdanud parema ja vasaku serva vahel. Kas Ungari noor ja toimekas peaminister Viktor Orban kavatseb kõigele sellele lõpu teha?

Armutu kava oma parema tiiva poliitrivaalide allaneelamiseks on aidanud Orbani FIDESZ parteil tõusta suuruselt samasse kaalukategooriasse vasakul tiival asuvate sotsidega. Kusjuures vasaku tiiva siseheitlused on õõnestanud nende senist suurimat eelist poliitikas: kommunismi ajast päritud karmi sisedistsipliini ja poliitilist professionaalsust.

Postkommunistlik põhi, Euroopa pealisehitus

Peaminister Orbani võrdlemisi edukad katsed koondada parem tiib FIDESZi lipu alla on Ida-Euroopa killustunud ja omavahel tülitsevate parempoolsete parteide seas unikaalne. Kommunismi langemisest alates on paremtsentristlikud parteid Tðehhis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias kannatanud ühtsuse ja ka ideepuuduse käes.
Vaatamata sellele, et regioon ikka veel alles paraneb aastakümnete pikkusest kommunistliku majandamisest, on paremtiiva killustatus aidanud ometigi vasaktiiba, mida mõnel juhul esindavad demokraatlikel valimistel pidevalt võitvad endised kommunistid.
Kesk-Euroopa parempoolsed seisavad silmitsi osaliselt samade probleemidega, mis on parempoolsete mureks kogu Euroopas, kus sotsiaaldemokraatlikud parteid on omastanud paljud varem liberaalidele kuulunud ideed ning hõivanud sellega poliitilise tsentri. Kesk-Euroopas on seda asjaolu võimendanud aga fakt, et sõltumata ideoloogilisest kuuluvusest on valitsusparteid pidanud majandust erastama ja Euroopa Liidu surve all on tulnud rakendada meetmeid, mida klassikalises Lääne süsteemis peetakse tavaliselt parempoolseiks.

Slovaki juhtum

Mitmetes Kesk-Euroopa maades on vasakparteid tõepoolest osutunud edukamateks reformijateks, kuna paradoksaalsel kombel on neil selleks olnud laiem kandepind. Paljud inimesed usuvad, et sotsid ei hakkaks ometi erastama ega sotsiaalsüsteeme ümber pöörama, kui sellised meetmed poleks hädavajalikud.
Kesk-Euroopa parempoolsete tõsiseim probleem on aga identiteedikriis. Kuigi nende maade paremtsentristlikud poliitikud juhinduvad formaalselt traditsioonilistest ideoloogiatest, näiteks liberaalid ja konservatiivid, ei saa nende valijaskond (kes pole tuttav Lääne poliitfilosoofiatega) alati ka aru neist mõistetest.
Erinevates uuringutes määratleb oluline osa Kesk-Euroopa valijaist end küll parempoolsetena, kuid kommunismiperioodi hoolealuse staatus on regiooni poliitilise pooluse nihutanud kindlalt vasakule. Inimene, kes peab ennast näiteks liberaaliks, võib vabalt samal ajal nõuda, et valitsus jätkaks energeetika, hariduse või elamumajanduse subsideerimist.
Kommunistlike rezhiimide ajal muutusid ideoloogiad totaalselt tarbevahendeiks. Nii nagu toona, aktsepteerib ka praegu palju inimesi ideoloogilisi kaubamärke, kuid samas identifitseerib end nendega ainult seniks, kuni mingi poliitvooluga kaasaminek tõotab neile lühiajalist isiklikku kasu. Üks sellise ideoloogilise künismi tagajärg ongi järsud muutused valijate eelistustes erinevates Kesk-Euroopa riikides.
Identiteediprobleemi muudab veelgi hullemaks asjaolu, et enamik Kesk-Euroopa riike, kus riigiehitus oli moonutatud kommunismi tõttu, kerkivad kergesti esile rahvusküsimused, mida omakorda kasutavad ära mõned poliitikud. Kuigi sellised poliitikud nimetavad end sageli parempoolseiks, oli näiteks Slovakkia ekspeaministri Vladimir Meciari tegelik poliitika tegelikult demagoogiline populism või autoritaarsus.

Tðehhi kommude süü

Parempoolsete olukorda Kesk-Euroopa maades mõjutavad muidugi ka nende riikide ajaloolised kogemused ja traditsioonid. 20 viimase kommunismiaasta poliitarengud Tðehhoslovakkias eristavad Tðehhi Vabariigi ja Slovakkia selgelt Poolast ja Ungarist. Samal ajal kui Poola ja Ungari kommunistlikes parteides käis sisemine liberaliseerimine, mille tulemusel tekkisid partei kontrolli alt kõrvale jäävad poolametlikud tegevusvaldkonnad, muutus Tðehhoslovakkia pärast 1968. aasta Nõukogude invasiooni jäigaks uus-stalinistlikuks reþiimiks.
Kui kommunistlikud reþiimid 1989 kokku varisesid, muutusid Poola ja Ungari kommunistlikud parteid vastutusvõimeliseks demokraatlikuks vasaktiivaks, millest kujunes tugev vastaspool äsjatekkinud paremtiivale. Tðehhoslovakkia jäigast komparteist ei saanud aga punguda kuigi tugevat sotsiaaldemokraatlikku parteid. Usaldusväärse vasakpartei puudumisel võtsid kogu võimu Tðehhi parempoolsed parteid ja püsisid kuni 1997. aastani suhteliselt ühtsetena. Tugeva opositsiooni puudumine korrumpeeris aga kogu poliitskaala parema tiiva, mis lagunes eri rühmitusteks, kes pole suutnud leida ühist keelt.
Slovakkias, kus rahvusküsimused on pärast 1989. aastat olnud oluline poliitiline tegur, pole poliitiline spekter ikka veel jagunenud vastavalt klassikalisele parem-vasak teljele. Peamine võitlus käib hoopis rahvuslik-populistlike jõudude ja demokraatia eest seisvate parteide vahel. Meciari võimule naasmise oht sunnib kõiki demokraate, nii vasak- kui parempoolseid ühte koonduma. Kuid isegi sellises olukorras on paremtiib killustunud ning lisab sellega Meciarile shansse võimule naasmiseks.
Ungari paremtiib on enim kannatanud konservatiivide ja populistide ning põhiliselt linnaelanikest liberaalide erisuste tõttu. Paremjõud pole jõudnud selgusele, kas paremtiiva tegutsemise aluseks peaks saama traditsioonilised Lääne ideoloogiad või siiski Ungari-pärane rahvuslik konservatism ja populism. Kuigi praegune konservatiividest ja populistidest koosnev valitsuskoalitsioon on olnud edukas, on Ungari paremtiiva jaoks tõe hetk veel ees.

Poola Solidaarsuse lapsed

Poola parempoolsed on kõige raskem juhtum. Nende probleemid pärinevad kommunismiajastust, kui ametiühinguliikumine, mis normaalsetes tingimustes pidanuks olema vasktiival, muutus hoopis peamiseks anti-kommunistlikuks jõuks. Selle tulemusena ongi mitmed Solidaarsuse ametiühinguliikumisega seotud poliitilised rühmitused üritanud tänaseni esineda poliitilisel paremtiival. Nii nende mõistete tähendus hägustubki.
Katoliku kirikuga seotud kristlik-demokraatlikud parteid ja liberaalid on teatud määral marginaalsed. Segaduse on muutnud täielikuks aga suhteliselt tugevad rahvuslikud ja populistlikud parteid, kelle häältebaasiks on arvukas Poola maarahvas. Nagu teisteski postkommunistlikes maades, on sellisest ühtsuse puudumisest peamiseks võitjaks poliitilise skaala vasktiib.

Jiri Pehe on president Vaclav Haveli endine poliitikanõunik
Copyright: Project Syndicate, January 2001

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)