Must surm

Rein Ratas,      08. veebruar 2006


See XX sajandil sündinud nuhtlus ilmutas end laiemalt I maailmasõja päevil, mil Madalmaade randa uhuti hulganisti õliseid linnukorjuseid. Õlikatk laastab eeskätt veelinnustikku. Sulestik hoiab linnu kehasoojust, annab talle ujuvuse ja lennuvõime. Õli hävitab veelinnu sulestikku katva lipiidse kaitsekihi. Lind püüab oma sulestikku puhastada nokaga, nii satub tal õli suhu ja pugusse.

Kuid mitte ainult linnud ei hukku. Õli mürgitab mere põhjaelustikku ja kalu, eeskätt kalamarja ja kalamaime. Praeguse õlireostuse alal on head lestakohad. Väga ohtlik on õlireostus toitumisahela kõrgema taseme liikidele, sealhulgas hüljestele ja merikotkastele. Õlireostuse tagajärjed võivad ilmneda ka otsesest reostuskohast hoopis kaugemal.

Läänemere veevahetus ookeaniga aeglane, täielikult toimub see ligikaudu 30 aasta jooksul. Keskkonnamürgid jäävad siia kauemaks kui mujale maailmamerre. Läänemere valglal elab üle 70 miljoni inimese. Iga päev liigub sellel merel 2000 laeva, millest ligi kümnendik on naftatankerid. Veel 40 aastat tagasi oli tuntud-teatud Läänemere „must laik", kus oli lubatud tankerite mahuteid pesta ja pesuvesi koos õlijääkidega merre lasta.

1970. aastast on õlireostus vähenenud, kuid ikkagi satub Läänemerre igal aastal tuhandeid tonne naftat ja naftasaadusi. Seda tuleb nii maalt kui ka merelt, põhjustatuna avariidest, lohakusest, inimlikust eksimisest ja kuritegelikkusest. Näiteks, tankipesuvesi tuleb koguda selleks ettenähtud mahutisse ja see ettenähtud korras üle anda. Kas seda alati aga tehakse, on iseküsimus.

Praegune õlireostus on meie meres senistest suurim. Õlitõrjetehnika vajakule viitas juba 2000. a. Alambra juhtum Muugal. Tallinna sadam tegi sellest praktilised järeldused. Riigikontroll andis 2004. aastal väga halva hinnangu riigi valmisolekule õlitõrjeks. Meie reostustõrje suutlikkus on üle seitsme korra väiksem, kui see peaks ühel Läänemere äärsel riigil olema. Eesti ja Poola sellekohast mannetust on esile toodud ka Taani asjakohases ülevaates.

Kas surmalaevniku südametunnistus ärkas? Kuidas muidu seletada Libeeria lipu all sõitva tankerilt Flawless kahepäevase hilinemisega saadetud teadet ülepumpamisel juhtunud õnnetusest, mil 1,5 kuupmeetrit kütteõli olevat sattunud tekile – mitte merre? Korra järgi tulnuks teatada kohe. Põhjus võib olla selles, et tankeri meeskond, näinud mõnevõrra hiljem sealt üle lennanud lennukit, lõi kartma, et reostust märgati. Kahepäevane vaikimine tagas aga kauguse, kus Eestil jälitusõigust enam pole. Võib aga päris kindlalt väita, et praegu tuvastatud reoõli kogus on tublisti üle kümne korra suurem kui teates nimetati. On selge, et suurem kogus tekile sattunud õli valgub sealt ka merre.

2000. aastal likvideeriti Mereinspektsioon. Selle ülesanded jaotati Piirivalveameti ja Keskkonnainspektsiooni vahel. Lõhuti aastate jooksul välja kujunenud ja tõhusalt arenev merenduslik institutsioon. Piirivalve seiraku ja puhastagu merd, Keskkonnainspektsioon tehku järelevalvet! Piirivalvel on aga piiri kaitsmisega üksjagu tegemist. Keskkonnainspektsioonil oli ja on muret ja tööd rohkem kui vaja — seda maismaal ja maistel veekogudel.

Erilaadsete ülesannete segamine ja vastutuse hajutamine on viinud infosuluni ja vastastikuse süüdistamiseni. Reostusseire läbiviimine piirivalve poolt on meie praegustes oludes mõistetav – neil on ikkagi lennumasin. Paraku pole neil moodsat seireaparatuuri, sest selle hankimiseks pole riigilt saadud raha, kuigi seda on küsitud. Ka praegusi seirelende peaks olema vähemalt seitse korda rohkem.

Raske on mõista, miks peab piirivalve tegema merereostuse tõrjet, kui selleks on hoopis asjassepuutuvamad institutsioonid. Läinudaastane Pirita ranna suhteliselt piiratud õlireostus ja praegune katastroof näitavad, et omaaegsete päästekompaniide kaotamine oli viga, mida on võimalik parandada. Ei saa kogu lootust panna vähese väljaõppega päästjatele ja kaitseväelastele ning tublidele vabatahtlikele.

Eesti on mereriik, aga meil pole valitsusasutust, kes haldaks Eesti territoriaalmerd ja majandusvööndit. Praegu on erinevaid merenduslikke sektoreid kolme ministeeriumi ning vähemalt nelja ameti ja inspektsiooni valitsemisalas.

Läänemere üks haavatavamaid osi vajab tõsisemat lähenemist nii haldamisel kui ka kaitse korraldamisel. Vajab ka moodsat reostusseire ja –tõrje tehnikat. Riigil selleks raha on. Ja kui pole, tuleb see summa laenata, et hiljem õlifondist tagasi maksta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)