Afganistan rahu ja stabiilsuse ootuses

Seetõttu ongi riigikaitsekomisjon käinud kõigis missioonikohtades - Kosovos, Bosnias ja Hertsegovinas, Iraagis, nüüd siis ka Afganistanis. Riigikogu riigikaitsekomisjoni viieliikmeline delegatsioon - esimees Mati Raidma, aseesimehena mina, liikmed Tõnu Juul ja Tarmo Kõuts ning nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel - oli Afganistanis tänavu jaanuari lõpus - veebruari alguses.Meiega oli kaasas Aart Nõmm Kaitsejõudude Peastaabist, kellele siinkohal suur tänu ülimalt hea ettevalmistustöö eest - nagu ka Eesti Vabariigi asjurile Afganistanis Tanel Sepale. Tänu nendele meestele kulges meie vägagi komplitseeritud reis tõrgeteta ja täielikult plaanile vastavalt.

Väetisest miinid ja saelehest sütikud

Visiidil Kandahari kohtusime NATO Rahvusvahelised Julgeolekuabijõud Afganistanis (ISAF) lõunapiirkonna väejuhatuse ülema kindralmajor Nick Carteriga ja staabiülema brigaadikindral Davisega. Saime asjaliku ülevaate hetkeolukorrast ning kavandatavast operatsioonist, mille ettevalmistamine parasjagu käsil oli.

Siis suundusime meie jaoks üsnagi huvipakkuvasse kohta - delegatsioonile tutvustati omatehtud lõhkekehade uurimise keskust. Võisime oma silmaga veenduda, kui nutikad on nende surmatoovate lõhkekehade valmistajad. Praegu moodustavad just niisuguste lõhkekehade plahvatused suurema osa traagiliste hukkumiste põhjustest. Lõhkeaines võidakse kasutada põhikomponendina kõige tavalisemat nitroväetist, millesse on katalüsaatoriks segatud alumiiniumipulbrit. Niisuguste pommide valmistamise õpetusi on internet täis. Plahvatuse käivitamiseks teevad aga kohalikud nupumehed sihukesi seadeldisi, milles metallosi peaaegu polegi, nii et nende avastamine miiniotsijatega on äärmiselt keeruline. Kaks lauaklotsi, kummivedru ja grafiidist kontaktid näiteks. Tavalised on aga ka saelehest, jalgrattavedrudest ja plekiplaadist tehtud vägagi töökindlad lõhkamisseadmed.

Sealses laboris uuritakse põhjalikult kõiki demineerijate avastatud ja kahjutuks tehtud lõhkekehi, lisaks ka juppe nendest, mis juba oma hävitustöö ära tegid. Võetakse ka näpujäljed ja DNA-proovid, kui see on võimalik. Need andmed kantakse vastavatesse registritesse, mis on edasises uurimistöös abiks.

Kohalikus laagris teenivad eestlased korraldasid baasi söökla „tagakambris" hiljem meile kena lõunasöögi. Räägiti tööst ja elust-olust. Baase rünnatakse suhteliselt harva, kuna ligipääsu valvatakse teraselt. Lisaks ei hiilga rakettide laskjad ka erilise täpsusega, valdavalt saadetakse need teele umbropsu. Mis ei tähenda muidugi seda, et laagris mingit ohtu poleks. On pihta saadud, tõdetakse. Aga üldiselt on mehed elu ja teenistusega rahul.

Tunnikene kohalikul turul

Kohtumiste ja tutvumiste vahel leidsime tunnikese, et käia ka kohalikul turul. See on baasi territooriumil, aga selline, nagu idamaine turg mullu ja muistegi. Ainult et ostjateks on välimundrites mehed. Müüjad on küll kohalikud. Millise turvakontrolli nemad ja nende kaup läbinud on, Allah ise teab. Aga pole kuulda olnud, et mõne baasi turul mingi intsident oleks olnud. Äri onidamaades au sees, äri on püha ja puutumatu. Aga noh, jah - enesetapupommid on ju lõhkenud ka linnade turuplatsidel! Siiski - enesetaputerroristid on alles viimaste aastakümnete leiutis ning idamaade kultuuriga pole neil vähimatki pistmist.

Turuväravas on visuaalne turvakontroll. Rohkem selleks, et oleks näha - siin on valve olemas!  Sõbrad õpetavad: siin turul tuleb kaubelda. Kui ei kauple, siis ei peeta ka sinust lugu. Veelgi enam - nii sa solvad müüjat. Küsitud hinnale tuleb vastata sellest veerandi pakkumisega. No ja siis hakatakse mõlemalt poolt järjest lähenema. Aga pakkumise sammu ei ole vaja liiga suureks ajada - siis saab kauplemismäng kiirelt otsa. Tüssata saad niikuinii - ka siis, kui kaupmees juukseid katkudes annab kauba „alla omahinna" ning ainult sinule kui väga austustväärivale ostjale, kuna oled kaugelt tulnud ja sõber - ka nii saab kaupmees ilmselt paraja kasumi.

Aga hinnad tunduvad tõesti odavad olevat, ka need, mida küsitakse. Nii odavad, et justkui ei tahakski kaubelda. Siiski toimime õpetuse järgi, ja tõesti - saabki ostu poole küsitud hinnaga kätte.

Mida siin müüakse?

Moekaup on rätikud, sallid, linikud,vaibad. DVD- ja CD-plaadid - dollar tükk. Lasuriidist nipsasjad. Päikeseprillid. Suveniirid. Meeldiv on, et kaupmehed pole eriti pealetikkuvad, lasevad rahulikult vaadata. Aga kui siis millegi vastu hakkad lähemalt huvi tundma, läheb tõesti äriajamiseks.

Rahvameditsiini meelevallas

Edasi lendasime helikopteriga järgmisse baasi Lashkar Gah'sse. See on Helmandi provintsi pealinnas asuv brittide juhtimisel tegutsev baas, kus on ka provintsi ülesehitusmeeskond.

Lennuväljal olid meil vastas Anu Raisma ja Tanel Tiks.

Anu Raisma tegeleb tervishoiuprojektidega, Tanel Tiks on politseinike mentor. Küsisime Raismalt, et kui palju sealkandis üldse riiklikku tervishoiuteenust osutatakse ning kas pole nii, et põhiliselt tegutsevad rahva ravimisel ikkagi nn külatargad ja rahvaravitsejad.

Raisma seletas, et muidugi on ka siin olemas ja külas vist kõige käepärasemgi rahvameditsiin ja ravitsejad. Riik arvestab sellega ja pakub neile paarikuulist koolitust. Aga riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamine käib ja just sellega Raisma Helmandi provintsis tegelebki.

Tõeline pudelikael Helmandis on personalipuudus, ütleb Raisma. Siiski, Lashkar Gah's on õdede ja ämmaemandate koolitamine heal tasemel, nii et see probleem võib aastate jooksul lahenema hakata, kui neid ikka edasi koolitatakse ja koolitatakse. Tõsine valukoht on aga, et naissoost tohtrit Helmandisse meelitada on praktiliselt võimatu. Keegi ei tule sealse turvaolukorra tõttu. „Tervishoiuameti direktor väidab mulle, et kui turvasituatsioon siin heaks muutub, siis tema vajaks ainult 24 tundi, et saada Helmandisse vajalik meditsiinipersonal. See on ju iseenesest elamiseks hea koht. Talv on siin üsna leebe ja... Turvalisus on siin ainuke probleem.

Kogu Helmandi peale on neli naisarsti. Ja needki kõik provintsi keskhaiglas - Bosti haiglas Lashkar Gah'is," ütles Anu Raisma.

Ta seletas, et kogu see asi läheb seal otsekui rohutirtsu hüppamiseks. Tarvis on korraga tegelda tuhande asjaga. Rahva arvukus kasvab järjest, selle üks põhjus on tõsiasi, et lastega tegelev UNICEF ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on sealkandis vaktsineerimise alal väga head tööd teinud, laste ellujäävus on oluliselt suurenenud. Lastehaiguste osakaal on järjest vähenenud, mille tõttu mõned perekonnad on juba 8-9-liikmelised ja imestavad ise, kuidas neid nii palju on saanud!

Keskmiselt on pere suurus kaheksa inimest. Nii et seal kestab kogu aeg beebibuum.

Elanikkond on noor, keskmise vanusega 42 aastat. Aga Raisma arvab, et need arvud on suhteliselt laest võetud, sest kohapeal ei tehta ju mingit statistikat. Ega sedagi täpselt teata, kuipalju üldse Afganistanis elanikke on - osa allikaid annab 30 miljonit, osa 35 miljonit. Seoses suure iibega on kohe oodata järgmist probleemi - alatoitumist.

Anu Raisma ütleb, et 2006. aastal püüti mingi rahvaloendus teha, rahvaarvuks saadud siis 32 miljonit. „Aga allikad laste suremuse ja naiste suremuse kohta - olen ise mitut allikat vaadanud --, need kõik on mingisuguse loksuga. Siin on ju alasid, kus pole mitte kunagi käidudki,"sõnas Raisma.

Eestil oluline panus

Milline on olnud Eesti panus Afganistani arendamisse läbi aegade?

Mati Raidma seletab, et esmalt panustati infrastruktuuri. „Bosti keskhaigla sai kõigepealt füüsiliselt tiksuma. Olid kütuseprobleemid, seadsime üles generaatori, et oleks elekter," seletab ta. See oli doonorriikidest saabunud meditsiinivarustuse kasutuselevõtuks äärmiselt vajalik. Elektrisüsteem oli niivõrd käest ära ja voolutugevus kõikus nii hullusti, et aparatuur oleks lihtsalt ära kärsanud.

Järgmine mure oli varustus-sisustus. Eesti poolt läks vastav saadetis teele. „Praegu Eesti enam infrastruktuuri ei panusta, läksime arendamise peale. Siin on meil tervishoius kaks suunda. Üks on naiste koolitus ja kõik esmased mured," ütles Raidma.

Nii arvatigi, et väga tähtis on anda võimalikult paljudele inimestele tervishoiualaseid algteadmisi. „Selle aasta jooksul läheb koolitus käima. Anu Raisma koolitab naiskoolitajaid. Töötasime välja esmaabiõpiku. Tõlkisime selle puštu keelde, Kabulis trükiti. Õpikut on 1000 tükki.

„Eestis valmistati pere esmaabipakid. Mitte nagu sõiduauto esmaabipakk, vaid mahukam, et perel oleks võimalik ise esmatoiminguid teha," sõnas Raidma.

Kui need asjad on olemas ning ka afgaani naised Anu Raismalt oma koolituse saanud, siis annavad  koolitatud naised oma teadmisi omakorda teistele naistele kodukohas edasi. Kõik, kes selle kursuse on läbinud, saavad esmaabipaki ja selle piltidega raamatukese.

Partnereid otsides leidis Raisma Lashkar Gah'is naistekeskuse. Ta ütleb, et see oli superleid. Selgus, et naiste seltsielu on päris elav. Keskuses õpitakse aiandust, kodundust, seebi- ja moosikeetmist ning muid tarkusi.„Nad hüüdsid hurraa, kui pakkusin neile ka esmaabikursust!" ütleb Raisma.

„Ma just käisin ja küsisin, milline võiks olla arvestuslik huviliste arv. Kui direktriss ütles mulle, et eelmise poolaasta jooksul käis kursustel 10 600 inimest, siis kohkusin küll, et see on juba üle meie võimekuse piiri! Et esialgu planeeriks ikka 1000."

Mati Raidma leiab, et kui niisuguse võrgustiku käima saab, siis see on suhteliselt odav, aga väga väärikas panus. „See toob meid lähemale afgaanide igapäevamurede lahendamisele ning on täienduseks kogu tööle, mida teeme ISAF-i raames. Esmaabikoolitus on üks valdkond, sellega paralleelne on arstide täiendkoolituse teema."

Anu Raisma ütleb, et koolituskeskuse puhul on tohutult positiivne selle neutraalsus.

„Väga palju on ka ISAF-ist võtta väga vahvaid tohtreid, kes on nõus koolitusi tegema, aga me ei saa ühtegi laigulist mundrit ainsassegi haiglasse viia - sinna ei lähe pärast ükski kohalik sisse, kuna see paik muutub kohe ohuallikaks.

Kuna koolituskeskus on neutraalne pind, saab seal kasutada ka ISAF-i tohtreid, teha kas või väga lühikesi teabepäevi, üldisi koolitusi, sest absoluutselt kõike seda on vaja, kinnitab Raisma.

„Üks mõte on veel, mida oleme arendanud ja arutanud, et koolitaks - kus, millal, mismoodi, seda veel ei teagi - nn sanitaarhügieenikuid. Isikuid, kes õpetaksid ja jälgiksid, kuidas hoida puhtust meditsiiniasutuses. Mismoodi pesta põrandat, mismoodi puhastada pindu, mismoodi peavad olema materjalid hoitud. See oleks elementaarne baasharidus, mis on siin on raudselt väga vajalik! Räpasus vohab igal pool," tunnistab Raisma.

Nojah, tohtrid on ju kunagi tõesti ilmselt vastava väljaõppe ka saanud, aga see oli ammu, nad teevad nüüd ikka nii, nagu neil mugav on... Et kord püsiks, peab olema mingisugunegi hirm kukil.

Ega korra ja distsipliiniga tõesti hõisata saa. Anu Raisma seletust mööda on siin üsna tavaline, et tohter võtab näiteks endale kuuks ajaks puhkuse ja läheb sugulaste juurde, tervisepunkt pannakse selleks ajaks aga lihtsalt kinni.

Anu Raisma ütleb, et ega temal Afganistanis eksperdina väga sügavaid meditsiinilisi teadmisi veel vaja lähegi. Siin on sõna otseses mõttes vaja talupojatarkust ja kainet meelt, et püüda väga väikeste sammudega kuidagi edasi minna. Mingisugusest väga kiirest arengust Helmandis rääkida ei saagi.

„Meil käib siin hulgaliselt külalisi igasugustest riikidest. Astuvad ligi ja küsivad, et millised on probleemid ja põhilised vajadused. Kui sa oled täiesti meditsiiniväline inimene, siis on enda sellega kurssi viimine, et Afganistanis on näiteks veel lastehalvatus olemas, ikkagi suhteliselt keeruline. See nõuab kohutavalt palju lisakoormust, et niisuguseid pisiasju teada saada," ütleb Anu Raisma.

Üks suur probleem on, et Helmandi ei ole mõtet mingisugust ülimoodsat meditsiinivarustust saata, sest puudub igasugune võimalus seda korras hoida. Normaalne on see, kui firmade esindajad on lähikonnas. Maaletooja tutvustab oma toodangut, haldab aparaati, vajadusel parandab, kalibreerib. Afganistanis puudub selleks minimaalnegi võimalus.

Raisma naerab: „See on sama hea kui beduiinile auto kinkida. Niikaua kui paagis midagi on, saab sõita ka, aga kui kütus otsa lõpeb, siis võib autosse ainult liivatormi eest varju minna. Meditsiinitehnikaga on sama lugu, keegi peab seda hooldama. Kaks kuud siin olnud brittide anesteesiaparaat vilgutas juba kõiki tulesid. Haiglas küsiti minu käest, et kas ma oskan seda parandada... Ma tõesti ei oska!"

Kuna hiljuti Riigikogus olnud fotonäitusel oli ka afgaani prostituudi foto, siis huvitume: kas selles riigis saab tõesti prostituute olla?!

Pidavat siiski olema. Aga prostituudil on reeglina burka üll, nii et ostad nagu põrsa kotis. Keegi aasib: eks burkad ongi selleks head, et ka inetu naine saab julgelt ringi käia; pole tal vaja häbeneda.

Külas legendaarse briti järeltulijal

Visiidi ajal Afganistanis kohtusime kohaliku kõrge ülemusega, Task Force Helmandi ülema brigaadikindral James Cowaniga, kellele allub ka Eesti kaitseväe kontingent. Tema sugulase, Vabadussõjas Briti laevastikku juhtinud kontradmiral Walter Cowani järgi on nimetatud üks Eesti miinijahtijatest.

James Cowan kiitis meie kaitseväelasi. Eesti kaitseväelased on tõesti saanud väga hea koolituse, nad on ka muidu korraliku haridusega, väga julged, külmaverelised, distsiplineeritud.

Brigaadikindral rääkis, et vastavalt uuele suunale hakatakse nüüd tegema väga tihedat koostööd kohaliku armeega ning ka selles baasis on juba Afganistani üksused kohal. Valmistuti peatselt algavaks suuroperatsiooniks. Sellest ei tehtud erilist saladust - vastupidi, sooviti, et rahulik elanikkond saaks aegsasti varjule minna ning need taliibid, kes soovivad, rahumeelselt üle tulla. See on omaette programm - n.ö mõistlike taliibide integreerimine. Pangu relvad maha, tulgu üle, ja nendega ei juhtu midagi halba!

Huvitav oli ka kohtumine Afganistanis teeniva Euroopa Liidu politseimissiooni mentori Tanel Tiksiga, kes rääkis kohaliku politsei väljaõpetamisest. Tema sõnul läheb see üsnagi vaevaliselt. Asi selles, et enamik tööletulijatest on lausa kirjaoskamatud, nii et esimesed paar kuud kulub selleks, et mehed vähemalt oma nime kirjutama õpetada... Ja muidu on nende põhitegevus kontrollpunktides valvamine või teesulgudel osalemine. Aga esialgu ju ongi tähtsam lihtsalt piisavalt palju mehi politseisse tööle saada. Järgmine etapp on neid tasapisi harida.

Suur on ka kaadrivoolavus. Hiljem kuulsime, et ligi veerand politseisse värvatutest lahkub õige varsti töölt. Loodetavasti mitte koos varustusega...

Lõpetuseks

Iga reis on õpetlik ja kasulik, nii ka see pisut üle nädala kestnud käik Afganistani.

Loomulik oli see ainult pilguheit sinna, ja sedagi läbi soomustatud auto akna.

Samuti oli informatsioon, mida saime,üsnagi ühepoolne - kohtusime liitlasvägede ja valitsusvägede juhtidega, aga ei kohtunud vastaspoole esindajatega. Saime rääkida küll rahvaesindajatega parlamendis, aga ei rääkinud ühtegi sõna nn inimesega tänavalt.

Aga parem pool muna kui tühi koor - saime teada vähemalt ühe poole arvamuse ja ettekujutuse.

TOIVO TOOTSEN, Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees, Keskfraktsioon

[fotoallkirjad]

1 - Afgaani pere Kabuli tänaval.

2 - Poisike rahvarohkel Kabuli tänaval.

3 - Vaade Kabulile.

4 -  Kaks Kabuli kaupmeest mängivad malet.

5 - Väljaõppekeskus Kabulis, kus koolitatakse ohvitsere.

6 - Anu Raisma. Hiljuti tunnustas NATO teda rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude medaliga. Tsiviilmissiooni lõpetava Raisma asemel hakkab tervishoiu valdkonna arendamist koordineerima Priit Paju.

7 - Hiljuti NATO liitlasvägede juhi kohalt erru läinud Stanley McCrystal nefriidist malenditega, mille ta kinkis Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmetele. Kesknädalani jõudnud info kohaselt tekitas McCrystali erruminek paljudes Afganistanis leiba teenivates sõdurites pettumust.

[lisa]

Parlamendisaadik: Afganistani naiste elu meenutab põrgut

Toivo Tootseni sulest ilmus 18. veebruaril Võrumaa Teatajas artikkel „Afganistanil on lootust". Artikkel pälvis lugejate tähelepanu. Avaldame siinkohal ühe lugeja kommentaari muutmata kujul.

Eesti klikivalitsus ja kaitsejõud püüavad tõrjuda endalt Afganistani okupatsiooni terminit kui tulist tõrva ja eelistavad iga välismissiooni kaunistada kas Eesti riigi või siis vabaduse kaitse õõnsakõlalise loosungiga. Kuidas on lood aga tegelikult? Millal jõuab Euroopa lugejani tõde Afganistanis toimuvast? Järgnevalt avaldame Afganistani parlamendisaadiku Malalai Joya kirjutise.

„Afganistani naisena, kes on valitud parlamenti, tulin Ameerika Ühendriikidesse selleks, et paluda president Barack Obamal viivitamatult lõpetada okupatsioon minu kodumaal. Kaheksa aastat tagasi olid naiste õigused üheks vabanduseks, mida kasutati sõja alustamiseks Afganistanis. Praegu valitseb Afganistanis naiste õiguste osas katastroof. Afganistani naiste elu meenutab põrgut, kuid see ei kajastu kunagi "Lääne" peavoolu meedias.

2001. aastal aitas USA tagasi võimule halvimad naistevihkajatest kurjategijad - Põhja-Alliansi sõjapealikud ja narkoparunid. Need mehed on kui fotokoopiad talibanidest. Ainus erinevus on see, et Põhja-Alliansi sõjapealikud kannavad ülikonda ja lipsu ning varjavad oma palet demokraatia maski taha. Just nemad on paljuski vastutavad nüüdse katastroofi eest tänu USA toetusele.

USA ja tema liitlased on valmis pakkuma võimu keskaega kuuluvaile talibanidele, luues kujuteldava pildi "mõõdukast talibanist", kutsudes neid osalema valitsuses. Mees, kes oli kaheksa aastat tagasi kõige enam tagaotsitavate terroristide nimekirja tipus, Gulbuddin Hekmatyar, on kutsutud valitsusse.

Viimase kaheksa aasta jooksul on USA toetanud narkoparuneid ja teinud minu riigist uimastite maailmapealinna. Täna valmistatakse kogu maailmas müüdavast oopiumist 93% Afganistanis. Paljud parlamendiliikmed ja kõrgetel positsioonidel isikud teenivad avalikult kasu narkokaubandusest. President Karzai enda vend on tuntud narkootikumidega kaubitseja. Samal ajal elavad tavalised afgaanid äärmises vaesuses. Viimase ÜRO inimarengu indeksi kohaselt oli Afganistan 182 riigist 181. kohal. Kaheksateist miljonit afgaani elab vähema kui 2 dollari eest päevas. Paljud emad Afganistanis on valmis oma lapsi müüma, kuna nad ei suuda neid toita.

Afganistan on saanud kaheksa aasta jooksul 36 miljardit dollarit välisabi, samal ajal kui USA üksi kulutab 165 miljonit dollarit päevas selles sõjas. Aga minu kodumaa on endiselt terroristide ja kurjategijate haardes. Minu inimestele ei paku mingit huvi praegune presidendivalimiste draama, sest see ei muuda Afganistanis midagi. Karzai ja dr Abdullah on afgaanide jaoks vihatud USA marionetid.

Suurim kannataja selles sõjas on tõde. Nende elu, kes tõstavad häält ebaõigluse, ebakindluse ja okupatsiooni vastu, on ohus ja nad on sunnitud lahkuma Afganistanist või nad lihtsalt tapetakse. Me oleme kolme võimsa vaenlase: USA ja NATO okupatsioonivägede, Talibani ja korrumpeerunud Hamid Karzai vaitsuse vahel.

Nüüd kavatseb president Obama suurendada vägesid Afganistanis, millega pikendatakse endise presidendi Bushi väärpoliitikat. Fakt on, et pärast 9. septembrit toimunud suurimad massimõrvad on sooritatud Obama ametiaja jooksul. Minu koduprovints Farah langes USA vägede pommirünnaku ohvriks mai lõpul. Viiskümmend inimest hukkus, enamik neist naised ja lapsed. 9. septembril pommitasid USA väed Kunduzi provintsi, kus hukkus 200 tsiviilisikut.

Meie inimesed on tüdinenud. See on põhjus, miks me tahame, et USA viivitamatult lõpetaks Afganistani okupatsiooni.

Malalai Joya

(Allikas: noortekolonn.org)

Jaga |