Nädala juubilar GEORG OTS 90

Vikerraadios laulab, õigem oleks öelda ähvardab, staar (võib-olla isegi superstaar): „Panen talle vasaraga vastu pead!.." Sõnum, mis raadioeetri vahendusel minuni jõuab, võtab keeletuks. Seda enam, et laul ongi vaid nendele sõnadele rajatud. Tunnen, kuidas käed vajuvad jõuetult rippu. Ei oska kohe midagi kosta. On see soovitus ajaviiteks või masuaja töölaul? Igaks juhuks vahetan raadiokanalit. Kuulen, kuis pinisev naishääl pressib läbi peanaha: „Ja ta ei tahagi mind - absoluutselt..." Ka seda fraasi korratakse tuimalt mitu korda. See on selle laulu sõnum. „Vaene laps!" mõtlen. Panen raadio kinni ja võtan ajalehe ette. Saan teada, et meest, kes ründas Tallinnas kaht neiut kangiga, pole kätte saadud. Järgmisel leheküljel arutletakse selle üle, et meie ühiskond vajab hädasti laste füüsilist karistamist keelustavat seadust, sest emalt-isalt saadud urvaplaaster kasvatab kujuneva isiku hinges räigust. Tuleb meelde Tartu Ülikoolis ajakirjanduse teooria loengul õpitu: meedial on massi psüühikas hoiakute kujundamisel suur jõud. Massimeedia kõlavaim ja kostvaim hääl on raadio.

Kirjandusklassika järgi oleme kõik pärit oma lapsepõlvest. Minu lapsepõlveajast lahutamatu oli ja on laulja Georg Ots. Ta laulis tööst: „Kõmab me sammudest põline paas, kõrgele heliseb laul, tööpäevaks virgudes koidikukaar, lõõmab kui alasil raud..." Aga ta laulis ka lõbust, armastusest, kirest ja ihast: „Ühine jalutusretk ning unistav hetk, nii algas see kõik..." või „Kallim, mul käeke anna, tule mu lossi Sa..."

Kõiki neid ja palju muudki laulis Georg Ots nii, et tänagi veel mäletan neid viise ja sõnu, sest ta laulis neid mitte Kremlile, vaid oma rahvale, ja igasse nooti ning sõnasse olid loojad kätkenud igikestvalt olulise sõnumi (ka valu ja nukruse), mille Georg Ots oskas hellalt inimlikuks laulda. Ka siis olid ajad karmid ja inimesed vajasid hingekosutust. Nüüd pidada „inime" saama laulust „laksu". Millistest lauludest? Millisest sõnumist? Tule taevas appi!

Eesti Raadios on koostatud ja välja antud kuuest CD-st koosnev Georg Otsa laulude suurepärane kogumik. Valik on tänapäevaselt öeldes seinast seina - meeleolulauludest ooperiaariateni. „Sõuavad kõrgel mõttelaevad täis vikerkaart, vilguvad tähelilled taevas kui muinasmaal...", "Veini ja viina voolaku jõena, kauneimaid naisi too mulle sa...", „Elu, armastan Sind, Sulle kuulub mu kiindumus ammu. Elu, armastan Sind, ikka uuesti Sinusse armun..." Hulk tunde ilusat muusikat Georg Otsa esituses.

Miks neid aga nii vähe raadioeetris kasutatakse? Tõsi, Klassikaraadiost saab aeg-ajalt Georg Otsa kuulda. Vikerraadiost peaaegu mitte; vaid mõnikord nädalalõppudel raadiokuulajate soovilugudena. Võib-olla erakanalitest kuuleb meie professionaalse laulukultuuri tipplaulja häält sagedamini. Ma pole raadionupu-kruttija.

Armas aeg, millest lauldi hiljutisel „Eesti laulu" konkursil? Loodetavasti tänased hääletajad mäletavad neid laule ja superstaare ka veel järgmisel aastal. Aga kümnekonna aasta pärast?

Minu lapsepõlve ja noorusaastate teadliku mälu soppides helenduvad iga-aastased kontserdid lastele ja noortele „Estonia" kontserdisaalis. Neid oli alati kaks: talvel ja kevadel. Laulsid ning mängisid meie tuntumad ja tunnustatumad solistid, Georg Ots nende seas. Sealt pärinevad ka mu esmased visuaalsed mälestused temast. Tänini on meeles, kuidas ta laulis: "Piitsaotsaga ma vean hangedele jutte..." See sõnum ärgitab mu fantaasiat tänini ning päästab naerugi valla.

Nõustun tõdemusega, et igal ajal on oma laulud ja laulikud. Aga Georg Ots polnud lihtsalt niisama tollase ajahetke superstaar. Ta on jäänud igikestvalt rahva - ja mitte ainult meie rahva! - südamelauljaks. Sellise musikaalsuse, lummava tämbri, varjundirikka hääle ning meeldiva välimuse ja hea rühiga lauljat meil täna talle vastu panna ju pole! Ega's ainult temanimelised spaa, laev ja taevatäht too Georg Otsa kui suurepärast muusikut tänapäeva.

Usun aga, et Georg Otsa laulud oleksid küll need, mis tänastel elu edasiviijatel aitaksid end pisutki lahti raputada võõramaisest räppivast afroameerikalikust bulvarikultuuri(tuse)st ning tuua nad kahe jalaga Maarjamaale, kus ollakse sajandeid oldud uhked oma kultuuri üle, mis pole sugugi seisma jäänud, vaid arenguvõimelisena võtnud kaasajalt jumet.

Nüüd, mil Georg Otsa 90. sünniaastapäev on käegakatsutavas kauguses ning kultuuripealinna uks praotumas, oleks hea aeg selle suurepärase muusiku looming taas kõlama panna. Georg Ots peaks laulma raadiotes iga päev. Tundide kaupa. Meil on  praegu kombeks rääkida üheshingamisest. Hingakem siis ja näidakem, et meis on veel hoolivust! Ka nende suhtes, keda enam pole, aga kellele oleme tänu võlgu. Laske Georg Otsal laulda: „Mulle meenuvad kodused rannad, rookatused, kadakad, liiv. Neid ikka ma südames kannan..."

Praegu on veel olemas piisavalt palju neid „Estonia" teatri omaaegseid soliste, kel oli õnn Georg Otsaga koos töötada. Nende meenutuste kaudu saaks ju selle suurepärase muusiku, kellest ei saa iialgi superstaari, sest ta oli niivõrd suur isiksus, tuua nendeni, kel puudub igasugunegi aim sellest, kes oli Georg Ots ja kui kõrgel tasemel on tema läbi olnud meie oma muusikakultuur. See on peatükk meie oma ajaloost, mida ei tohiks lasta tuhmuda. Loodan, et see palve jõuab mitte ainult kurtide kõrvu.

Georg Ots oli ja on rahva südamelaulja.

AGE RAA

P.S. Georg Ots sündis Petrogradis 21. märtsil 1920 ja suri Tallinnas 5. septembril 1975.

Jaga |