Maailm võiks muutuda normaalseks

Keset Euroopat on 10 miljoni elanikuga riik nimega Valgevene, mida juba 16 aastat on juhtinud väidetavalt kõige hullem huligaan Euroopas. Läänepoolsed naabrid on püüdnud igati  tollest riigist, eriti selle juhtidest, eralduda. Aastaid on loodud kõikvõimalikke blokaade ja piiranguid, millele Lukašenka vastab, et me pole teie sõprust tahtnudki, oleme ise ülitargad ning elame maailmas kõige paremini. Enamasti täiendab ta oma avaldusi veel mingi eriti robustse ja pretsedenditu rumalusega.

Äsja nöödusid Valgevenes järjekordsed presidendivalimised. Aleksandr Lukašenka (ja nüüd ka tema noorema vallaspoja Kolja) ametiaega pikendati veel nelja-viie aasta võrra. Arvata on, et ei Valgevene ega ka teiste riikide mõtlevad analüütikud tulemustes kahelnudki. Lukašenka ise ja tema kodumeedia kinnitavad ju, et Valgevene rahvas armastab oma juhte - see tähendab teda ja Koljat - üle kõige ning et tänu neile elab ka Valgevene rahvas ülimas rõõmus, õnnes ja külluses ning ootab tulevikult vaid veel rohkem rõõmu, õnne ja küllust. Elagu batka Luka ning kuigi väikene, aga juba marssal Kolja! Hurraa, seltsimehed!

Hoolimata pidevast ajupesust ning totaalsest propagandast ei ole aga rahvas seal enam nõus vaikima. Vähe sellest, esmaspäeva hommikul lendasid kivid ka juba nende Parlamendihoone akendesse. See on Valgevenes midagi uut. Sest valgevenelased peaaegu sama pikatoimelised ja, mis peaasi, sama eeskujulikud kodanikud kui eestlased.

Mis aga toimub meil siin, Euroopa Liidu liikmesriigis? Meie valitsus on võtnud ette teha kõik, et teravdada mitte ainult siseriiklikku olukorda, vaid kakelda pidevalt ka naabritega. Kusjuures tehakse seda ülimalt totralt, nii et ei ole mingitki võimalust endast enam-vähem normaalset muljet jätta. Sellest hoolimata käib hädaldamine taevani. Karjutakse: appi, meile tehakse liiga!, nina topitakse meie siseasjadesse!, meisse ei suhtuta piisava austusega!

Kuidas aga on võimalik meisse austavalt suhtuda, kui me ise ei austa teisi? Ah, mis siin teistest rääkida - kui me iseendassegi austusega ei suhtu!

Inimesed hukkuvad lumetormis, aga valitsusliikmed ei viitsi isegi kottu välja tulla, kinnitades, et rahvas peab ise ootamatult raskest olukorrast kuidagi välja tulema, sest valitsusel  puuduvad vahendid. Siis, kui inimesed asuvadki ise olukorda lahendama ja üksteist abistama, tuleb ametnikkond siiski õue, hakates abistajaid trahvima valitsuse määruste eiramise pärast - näe, abisajal ei olnud õige kütus!

Kurat küll!!! Sedavõrd suure idiotismi peale vajuvad käed rüppe...

Kuidas on võimalik meid mitte sildistada, kui me ise teeme selleks kõik? Oma poliitilises kemplemises ja vastastele ärapanemises kasutatakse Eestimaal niivõrd totraid võtteid, et tehakse ennast ja sealt  edasi kogu riik ja rahvas maailma naerualusteks. Ehk nagu klaasikud on öelnud - jämedalt väljendades väljendit ei ole.

Süüdimatult minnakse pulli tegema. Et sülgame õige Savisaarele trepimademelt pähe. Sülitataksegi. Aga pihta ei saa mitte Savisaar, vaid õigeusukirik - kusjuures suur kirikupüha, Kristuse sündimine, on ukse ees. Kiriku tallavad jalge alla vaid barbarid, kelle ainsad hingelised väärtused on nende puuslikud.

Või kui öeldakse juba täiesti avalikult välja, et kolmandik maksumaksjatest (kes maksavad palka neile samadele poliitikutele ning ametnikele), on teisejärgulised ja on ära teeninud täpselt ühesuguse töö eest vähemalt veerandi jagu vähem tasu kui etnilised eestlased. Ja kui teatatakse, et See Erakond, kes kasvõi natukenegi teeb midagi selleks, et seesama kolmandik elanikkonnast saaks vähegi korraliku hariduse, on rahvusele ohtlik. Rääkimata  eesmärgikindlatest lollustest, mida meie valitsus on viimase kolme-nelja aasta jooksul teinud ja mis nüüd tänu Wikileaksile ilmsiks on tulnud. Seda teemat aga hakkame kajastama juba tuleval aastal.

Mida lõpuks öelda? Vaid kaht asja.

Tuleb välja, et Aleksandr Lukašenka polegi ainus kapriisne laps Euroopas, kelle käitumine ajab üheaegselt naerma ja samas ka hirmutab - ei oska ju keegi täpselt öelda, mida see laps järgmisena ette võtab. Nüüd on temaga liitunud ka meie kodused „tarkpead".

Tundub, et ettekuulutused hakkavad täide minema - võimulolijad nii meil kui mujal käituvad aina ebakindlamalt ja rabedamalt, mis tähendab, et süsteemid rebenevad igast otsast ja järgmine aasta tõotab tulla põnevalt ootamatu. Elame, näeme!

Jaga |