Suur töö ja väike palk tapavad eestlast

HEIMAR LENK,      03. juuli 2002


Kümme tundi päevas ja kuus päeva nädalas. Umbes nii lõhub ennast enamik tööjõulisi eesti mehi. Laupäeva õhtul pudel vodkat ja kuhi praetud kartuleid. Puhkepäeva hommik saabub pudeli õllega voodis telekat vaadates. Ja nii nädalast nädalasse ikka surma poole. Ega naistel lihtsam pole. Vahel raskemgi, kuid nemad joovad vähem.
Ja oleks siis, et tervise hinnaga rikkaks saaks. Bussijuhi arvele laekub kuu lõpus kuus tuhat krooni, ohvitserile seitse-kaheksa. Poemüüjast abikaasa saab alla viie tuhande. Katsu siis nii ära elada, lapsed suureks kasvatada ja ise seejuures normaalseks inimeseks jääda.

Ma ei imestanud sugugi kui kuulsin, kuidas Lasnamäe nõlval sõjaväelane oma naise, lapse, ema ja siis veel iseenda maha kõmmutas. Ma imestan hoopis, et niisugune asi alles nüüd juhtus. Pole ju normaalne, et ühe riigi mereväes teeniv ohvitseri palk on sedavõrd vilets, et selle eest ei suuda isegi ühte majalogu korda teha. Kuid enamik eesti peresid elab just nii. Elab nii, et vaevalt otsotsaga kokku tuleb. Ja samal ajal näeb, milline priiskamine mõnes teises majas käib. Kust neile küll see raha tuleb, ohkab rikka naabrinaine laupäeva õhtul oma abikaasa kuuldes. Ja mis muud sellel terve nädala rasket tööd rabanud mehel üle jääb, kui pudelist lisa valada.
Pole siis ime, kui Saar-Polli avaliku arvamuse uurimus näitab, et tervelt 87% eestlastest stressis elab. Praktiliselt tähendab see, et kogu rahvas on hulluks minemise äärel. Tähendab seda, et enam ei suudeta eluga hakkama saada. Ja kus sa saadki, kui leiva eest tuleb maksta 13 ja piimaliitri eest 14 korda rohkem, kui krooni alguses. Kroon on ju samaks jäänud. Ega palk pole 14 korda kasvanud.

Tegelikult polegi asi mitte piimas või leivas. Uurimus näitab selgesti, et rahva stressi peamine põhjus seisneb ühiskonda haaranud ebaõigluses ja eetilises kriisis. Lisaks sellele muretseb rahvas inimlike põhiväärtuste kadumise pärast, Eesti riigi tuleviku pärast. Alles kolmandale kohale asetavad inimesed mure isikliku tervise ja perekonna heaolu pärast.
Kas pole mitte mõtlema panevad asjad? Kas pole mitte kiitmist vääriv rahvas, kes sedamoodi oma riigi peale mõtleb. Muretseb rohkem, kui riigiisad ise. Kuid kokkuvõttes näitab teaduslik uurimus sedasama, millest nii palju räägitud, kuid mida Mart Laari valitsuse ajal korduvalt välja naerdi. Et riik, kus me elame, pole see Eesti, millist taheti.
Kuidas ta saakski olla, kui kohtuvõim asub rahva usalduses tagant poolt kolmandal kohal. Seesama uurimus, mille tulemused eelmisel nädalal avaldati ja mis kinnitas presidendi tõusvat populaarsust, näitab kohtutele koha kätte. Kohut usaldab rahvas vähem kui piirivalvet, panka või isegi ajakirjandust. Kuidas saabki rahvas usaldada kohut, mis aastate jooksul pole suutnud ühtegi suurt maffiameest trellide taha saata. Kui riigis pole kümne aasta jooksul ühtegi kõlavat korruptsiooniprotsessi polnud. Kuidas saab usaldada kohut, mis miljoneid teeninud narkokullerit või autovarast vaid tingimisi karistab, kuid mis kolmekuulise üürivõlaga perekonna tänavale tõstab. Ärgem siis imestagem, et rahvas on stressis.

Jaanipäeval ajas üksteist inimest ennast autoroolis purjus peaga surnuks. Vaevalt jõudis laulupeo tõrvik kustuda, kui vandaalid Metsakalmistul lauluisade hauad teistpidi keerasid. Narkootikumiuimas koolilaps ei pane enam kedagi imestama. Meil pole statistikat, mitu perekonda nädalas laguneb, kuid me teame, et neid on palju. Kas pole mitte liialt kallis hind uue ja parema elu eest.
Selge on üks. Kaua me niimoodi vastu ei pea. Pingeline töö, et elus püsida ja teistest parem olla, tapab. Tapab nii keha kui vaimu. Eestlase karm tänapäev muudab ta ennasthävitavaks rahvaks.
Ja siis kuulad nädalavahetusel raadiost rahva teenreid, kes oleks nagu kutsutud eetri kaudu selgitama olukorda riigis. Kuulad ja imestad. Mitte ühtegi sõna rahvast haaranud stressist. Mitte ühtegi sõna kohtuvõimu kriisist ega ajakirjanduse erakordselt madalast usaldatavusest. Lasnamäe nõlval juhtunud tragöödiat sõjaväelase perekonnas nimetatakse raadios õnnetuks üksikjuhtumiks. Kuulad ja mõtled, et millise riigi raadio peale sa sattusid. Kuulad veel ja ei imestagi enam, et rahvas on stressis.

Kuidas saab usaldada kohut, mis miljoneid teeninud narkokullerit või autovarast vaid tingimisi karistab, kuid kolmekuulise üürivõlaga perekonna tänavale tõstab. Ärgem siis imestagem, et rahvas on stressis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (35)