Unustatud, kuid patrioodid

Kes on Eesti patrioot ja kes mitte? See on kindlasti oluline küsimus tänases rahvusvahelistes tõmbetuultes olevas Eestis. Meie riik vajab patrioote väga, kuid seda mõistet niisama ära lörtsida ka ei tohi. Patrioot on see, kes on oma riigi ja rahvuse huvide eest väljas igas olukorras, ennast säästmata ning oma tulevikku ja heaolu selgelt riigi tulevikule ja arengule ohvriks tuues.

Mure meie riigi ja rahva pärast on mulle südamelähedane

Mina olen eestikeelne ja -meelne ning oma isamaad armastav kodanik. Patriotismiteema on mulle südamelähedane, nagu ka mure meie riigi ja rahva oleviku ja tuleviku pärast. Sellest vaatenurgast lähenedes jookseb paratamatult silme eest läbi oma elu ja selle seotus Eesti arengutega.

Kuidagi on juhtunud sedamoodi, et meid, eestlasi, on aastasadade jooksul pandud õõtsuma küll siia-, küll sinnapoole, seejuures meilt arvamust küsimata, ning tehtud seda meie otsese tahte vastaselt. Üks osa eestlasi on olnud paiksed, vaatamata poliitiliste tuulte suunamuutustele ja neid saatnud vägivallalainetele. Teine osa eestlasi on olnud nn paadipõgenikud, kes sõudsid ennast viimase sõja ajal Läände ja proovisid seal uut elu alustada. Suur osa siiajäänutest saadeti koputajate poolt Siberisse.

 Ülalnimetatud kahest eestlaste osast räägitakse palju, arutatakse nende kannatuste ja valikute üle ning tunnustatakse nende rasket saatust. Samas on olemas veel üks hulk eestlasi, kellest räägitakse vähe või ei räägita üldse. Need on inimesed, kes peale pärisorjuse lõppemist 1816. aastal Eestimaalt saksa parunite võimu alt Venemaale tsaari kutsel uut võimalust otsima läksid. Öeldi, et tsaariga sama usku olles on sisserändajatele tagatud tasuta maa Venemaal. Tegemist oli poliitikaga koloniseerida Vene impeeriumi inimtühjad alad, mis andis paljudele inimestele väljavaate uueks alguseks. 1890. aastatel hakkas Vene impeeriumi keskvõim lausa ümberasumistoetusi maksma. Enamik Venemaale rännanud eestlastest leidis oma uue kodu maapiirkondades. Tekkis üle 300 eesti asunduse üle kogu Venemaa, muuhulgas ka Siberis ja Kaug-Idas. 1917. aastal elas Venemaal suurusjärgus 200 000 eestlast.

Vaene ja vaevatu tahab alati uut algust

 Vaene ja vaevatud inimene läheb alati uut algust otsima, kui selleks vaid võimalus antakse. Uue elu alustamise nimel mindi Venemaa avarustele nii rongiga, kaasas väike varanatuke, või siis näiteks ka hobusega. Ka minu esivanemad Räpina kandist võtsid Venemaa-teekonna ette, läksid Vologda piirkonda.

 Tsaar andis tasuta maad teadmises, milline on eestlaste töökus. Kindlasti oli tsaaril teatud lootus, et eestlaste töökus on nakkav ka venelastele ning et kohalikud hakkavad lisaks puskarikeetmisele eestlaste eeskujul ka maad harima. Peale maa ei antud uusasukatele midagi. Võta tasuta maa, hakka kõvasti tööle ja naudi vabadust! Pärisorjusest vabanenud ja saksa parunite võimu hüljanud uut algust otsivad eestlased oskasid pakutavat ka hinnata. Paljud töötasid ennast üles ja said väga rikkaks. Eestlane tõestas oma suutlikkust võimaluse korral tõusta ja edukalt oma elu korraldada.

 See kestis 1934. aastani, kuni Venemaal võimule tulnud kommunistid töökad eestlased kulakuteks kuulutasid, maad käest ära võtsid ja mehed vangi saatsid. Vangist enam tagasi ei tuldudki.

 Jällegi tuli eestlastel rännata. Minu vanemad sattusid Baškiiria ANSV-sse, kus tekkis eesti küla nimega „Säde”. Ei selles külas ega ka mujale Venemaale rännanud eestlaste kogukondades ei kustunud eesti vaimsus kunagi ega korrakski. Eestiga seotud väärtusi hoiti au sees ja neisse suhtuti alati sügava lugupidamisega.

Eesti väärtusi anti edasi põlvest põlve

 Minu ema süstis minusse varasest noorusest pidevalt ja päevast päeva seda, et kunagi pean ma Eestisse naasma, eesti mehega abielluma ja pere looma. Ema selgitas, et kuna mina olen eestlane, siis ka minuga abielluv mees peab olema eestlane. Sellisel viisil andsid Eestist Venemaa avarustesse läinud eestlased oma väärtusi ja veendumusi edasi põlvest põlve.

Läkski nii, et enne passi kättesaamist võtsin ette teekonna Eestisse. Tartu rongijaama jõudes kuulasin pisarsilmil puhast eesti keelt. Ma nutsin selle suure rõõmu üle täiest südamest, selle pärast, et olen Eestimaal, millest olin nii kaua unistanud. 

Kõik oma kallile emale antud lubadused olen täitnud. Olen abielus tubli eesti mehega, ja ka minu lapsed on abielus. Olen vanaema, kes on poliitiliselt aktiivne ja seisab täiel rinnal eesti väärtuste ja vaimsuse säilimise eest. Täpselt sama suure pühendumisega, nagu Venemaale läinud eestlased Eestit kalliks pidasid. Pean oma ühiskondliku ja poliitilise kogemuse põhjal ütlema, et paljudki mehed, kes 90-ndate aastate alguses meile palju lubasid, on nüüd need lubadused unustanud ja ennast mugavustsooni sättinud. Ei seista enam Eesti väärtuste eest ega olda täiel rinnal oma riigi eest väljas. Prioriteediks on tõusnud isiklik heaolu. Seda on kurb näha, kuid seda ei saa niisama kõrvalt vaadata.

 Tänases tõuklevas ja tõmblevas väikeses Eesti riigis oleme unustanud need eestlased, kes kaugel kodust ei ole kunagi unustanud oma emakeelt, kultuuri ja kodumaad. Eestlane on alati eestlane, kas ta elab Rootsis, Kanadas või Venemaal. Just Venemaale välja rännanud on jäänud käsitlustes ja tunnustuses kõige rohkem tahaplaanile, justkui ei olekski see inimrühm sama suured Eesti patrioodid, kui läänepoole rännanud või koju jäänud.

 Või, teisiti öeldes, oleme jälle sellesama nähtuse ees, kuhu me täna kaasaegses Eestis ikka ja jälle välja jõuame. Osad meie hulgast on väärtuslikumad ja rohkem esiletõstmist väärivamad kui teised. Sõltumata sellest, et need mahavaikitud on panustanud Eesti säilimisse samavõrdselt teistega ja on vähemalt samapalju patrioodid.

Raske mõista, kuidas me sellisesse olukorda jõudnud oleme, kuid igal juhul ei saa see nii jätkuda.

GLEERI PAUR, pensionär Tartumaalt

Jaga |