Ajakirjanik ausa ajaloolase osas

RAAMAT: Tarmo Vahter: Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud.

AS Eesti Ajalehed. Eesti Ekspressi raamat 2011. 336 lk.

Möödunud august tõi Eesti ellu brežnevlike poliitlavastuste kõrval mõndagi rõõmustavat-üllatavat. Kõige rõõmustavam oli 20. augusti tähistamine suure pidulikkusega ja kõrgel riiklikul tasemel. Rahvas on tagasi saanud talle kuuluva pidupäeva ja võis näha, kui suure innuga isamaa teist iseseisvuspäeva tähistati.

20. augusti tähistamine algas küll president Arnold Rüütli ajal, kuid siis pidasid mõnedki imestamisväärseks, et kellelgi on 24. veebruari kõrval vaja veel ka 20. augustit, mil justkui pole toimunud midagi tähelepanuväärset: Eesti Vabariik oli olemas ka enne 1991. aasta 20. augustit ja Toompeale valitud rahvasaadikute kohus oligi otsustada seda, mida nad 20. augustil tegid. Mille eest neid siis kiita? On minultki küsitud, milleks sel päeval valge triiksärk või vastuvõtule minek?

Nüüd poseerivad hiljutised eitajad president Ilvese Roosiaia vastuvõtul nagu vabadusvõitlejad muistegi. Hea areng, milles president Toomas H. Ilvesel on oma osa. Aga keegi võiks siiski välja anda ka artiklikogumiku 20. augusti mõnitajate mõtetega. Oleks õpetlik.

Õhkkond Eesti iseseisvumise ja üleminekuaastate käsitlemisel muutus tänavu tõesti otse tajutavalt. Küsimus on: kui kauaks? Küllap saab meediaõhkkonda jälle muuta, nagu parajasti vaja.

Taasiseseisvumise (halb sõna, sest meenutab üht teist "taaskehtestamist", aga kahjuks on ta juurdunud) uusi ja tõelähedasemaid vaatenurki esitavad kaks väga olulist augustis ilmunud raamatut: ajakirjanik Tarmo Vahteri "Vaba riigi tulek" ja 20. Augusti Klubi koguteos "Mitme tule vahel" (toimetajad Lehte Hainsalu ja Rein Järlik). Viimane jääb Eesti ajalookirjandusse püsiväärtusega meenutusteosena, aga esimese suureks vooruseks on kergloetavus, dokumentaalsus, põnev esitus. Et sellist raamatut vajati, seda tõestab püsimine müügiedetabelite eesotsas.

Tarmo Vahteri raamat algab 1991. aasta 15. maiga - internatside rünnak Toompeal. Seda sündmust on Eesti iseseisvumise käsitlemisel esitatud isegi Edgar Savisaare lavastusena, nagu ka kelamlaste-enamlaste "rahvaühtsuse valitsuse" kava on esitatud Eesti elanikkonna konsolideerimise taotlusena. Niisuguseid unenägusid Tarmo Vahteri raamatus pole.

Õieti oleks "Kuus otsustavat kuud" pidanud algama 3. märtsi referendumiga. Mööda sellest siiski ei minda, seda meenutatakse korduvalt, kuigi mitte võtmesündmusena. Kuid hea seegi. Taustaks on ju kas või tänavuse aasta 3. märts, mil meedia oli täielikult unustanud, et möödus 20 aastat referendumist, millele viitamine on kõigi iseseisvumiseni viinud otsuste, avalduste ja deklaratsioonide kõige tähtsam punkt.

Raamat ei varja ka eestlaste igavest rivaalitsemist: Meri ei hinnanud Rüütlit kuigi kõrgelt, Rüütli ja Savisaare suhted polnud ülearu soojad, Lippmaa ja Meri võistlesid tegevusvaldkondade pärast (tulemused olid tihti küll väga head), Nugis kartis, et tema jääb teiste varju, 20. august viis lahku Savisaare ja Lauristini jne.

Välja joonistub Eesti iseseisvumisele surmaohuks olnud reaalse de facto iseseisvuse taastajate ja de jure järjepidevuse joone ajajate vastuolu. Savisaare de facto liini löömiseks olid Eesti Komitee poliitikud valmis kokku mängima mitte ainult eestlastest nomenklatuurikommunistidega, vaid ka Interrindega. Kui de facto iseseisvuse taastajad olid oma eesmärki saavutamas, võttiski viljad üle de jure liin.

Rüütel muutus nomenklatuursest kompartei tegelasest Eesti poliitilise iseseisvuse kindlameelseks eestkõnelejaks, niipea kui selleks tuli vähegi reaalne võimalus. Ka Savisaare kaheldamatuks eesmärgiks oli Eesti väljaviimine Vene alt ("Eesti Vabariigi taastamine mis tahes hinnaga"), kas esimese või teise või kolmanda vabariigi nime all, see oli teisejärguline. Lennart Meri oli valmis Eestit Nõukogude Liidust kas või raha eest välja ostma, Lippmaa sõnastus oli: "Nii palju iseseisvust, kui vähegi võimalik." Savisaare valitsuse ministrid (ka Lennart Meri) olid valmis taotlema lääneriikide tunnustust Savisaare valitsusele.

Küsimus iseseisvumise hinnast (mitte ainult rahas) pidi varem või hiljem tooma Savisaare tugevasse valitsusse erimeelsusi. Ja tõigi. Võib-olla ka seetõttu, et Savisaarel oli raske leppida sellega, et iseseisvumisvõitlus ei järginud küllalt vastuvaidlematult tema argumente. Et Savisaar oli de facto-iseseisvumisliikumise juht, selles küll ei saa kahelda.

Raamatus ei puudu väga ähvardavad noodid Eesti enda pooleltki. Eesti Komitees kõlasid kodusõjaähvardused. Musti nimekirju ei teinud mitte ainult Moskva putšistide käsilased, vaid ka Kaitseliidus taotleti ilma tseremoonitsemata mahalaskmiste õigust. Sellise "õiguse" taotlemist seostatakse raamatus nimedega nagu Jaak Mosin, Riho Ühtegi ja Juhan Algus. Juhan Algus oli koos hiljem KGB kaastöötajaks paljastunud Ville Sonniga ka piiritulpade aktsiooni juhte. Piiriaktsioonid ajasid nurja igasugused Setumaa kompromisspiiri läbirääkimised Venemaaga ja Eesti jäi Setumaal ilma kõigest. Ja mis puutub mahalaskmistesse, siis sellise õiguse ihalejaid ja treenijaid on Eesti poliitika ladvikuski tänapäevani.

Paratamatult on sellisel raamatul tekstiks valitud dokumentide ja sündmuste nägu. Iseseisvumise peakangelasteks tõusevad Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar, kõik teised on mitu redelipulka madalamal. (Kaarel Tarand on raamatust välja lugenud Savisaare kui impeeriumi käsilase kujutamise, selleks pole küll põhjust; vt Sirp 26. august 2011.)

De facto iseseisvumise vereohvriteta saavutamisel oli Rüütli ja Savisaare meelekindlusel ja otsustavusel määrav tähtsus. Et iseseisvuse kättevõitmise järel läks võim de jure liini kätte, siis ei ole midagi imestada, et 20 iseseisvuse aastat on Arnold Rüütlit ja Edgar Savisaart mõõdutundetult süüdistatud, kahtlustatud ja halvustatud. Aga nad on vastu pidanud. Mis hinnaga, seda me ei tea. Kindlasti ei tee pikka aega kestev ülekohus kedagi paremaks.

Tarmo Vahteri raamatut ei saa enam maha vaikida, seda enam, et ta ei ole parteiline, kuigi valitud materjal (ja materjal, mida oli valida) jätab paljugi varju. Me ei saa teada, kui tähtis oli Vaino Väljase roll iseseisvumise mõnes olulises episoodis. Me ei näe, kui kindlameelselt on Ingrid Rüütel seisnud Arnold Rüütli kõrval. Me ei saa selget ettekujutust sellest, kuidas õigusliku järjepidevuse idee muutus omandi tagastamise ideeks ja kuidas ka Välis-Eestis idealistid-vabadusvõitlejad tõrjuti kõrvale omandi tagastamise eestvõitlejate poolt.

Tarmo Vahter on teinud ausa alguse. Paljud on seda oodanud 20 aastat. Loodetavasti tuleb ka lisa. Kui Eestis arhiive ei suleta ja kui kättesaadavaks muutuvad Välis-Eesti organisatsioonide arhiivid, siis võib saabuda suurem selgus, miks ikka Eesti Kongress töötas vastu kõigele, mis reaalselt viis de facto iseseisvuse suunas (vt ka Ameerika-eestlase Endel Uiga intervjuu Kesknädalas 24. augustil 2011). Kas keegi väljastpoolt Eesti Kongressi suunas selliseid otsuseid?

Tarmo Vahteri raamat on saanud juba tunnustavaid retsensioone, sealhulgas raamatuga võrdselt ausa tutvustuse Paavo Kangurilt ("Raamat tõelisest ajaloost ehk ausammas Jeltsinile" - Eesti Ekspress 15. sept.). Kangur meenutab, nagu Tarmo Vahtergi, mida Eesti on võlgu suuremeelsele Vene presidendile. Eestis valitsema pääsenud valikulise de jure liini poliitikud ei raatsinud Jeltsinile isegi ordenit anda - otse uskumatu väiklus.

Aga nüüd on hetkeseis siiski vähemalt korrakski selline, et kaks meest - Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar - on tõstetud dokumenteeritud iseseisvumisloos nendele kuuluvatele kohtadele.

Ja millega vastavad Eesti praegused valitsejad, kelle roll iseseisvumisvõitluse ajal oli nullilähedane või koguni häbiväärne? Nad vastavad uue õpetusega Eesti iseseisvumisest: mitte kedagi pole vaja esile tõsta, selles kirglikus võitluses pole suuri nimesid, vaid meie kõik, rahvas, tegime ajalugu. Ka need, kes olid päris kaugel või jälgisid meeleavaldusi kardinapilust. Rahvas ei vajanudki juhte ega ideolooge, vaid ärkas ja tegi ajalugu, otsustades taastada iseseisvuse. Selline "teooria" on juba kõlanud kõrgetestki kõnetoolidest.

Nii marksistlikku ajalookäsitust ei õpetatud isegi Hruštšovi-aegses Tartu ülikoolis. Aga kui vaja, tõstetakse tänapäeva Eestis ka vulgaarmarksism doktriiniks. Selle vastu aitavad ainult sõltumatute kirjutajate ausad ja dokumenteeritud raamatud. Jõudu tööle!

MATI HINT

[fotol]

"VABA RIIGI TULEKU" ESITLUS: Sel suvel ilmunud raamatu presentatsioonil kirjutab autor, Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter parajasti autogrammi keskpoliitik Kalle Laaneti eksemplarile.

Jaga |