Eesti peab ise oma rahva ära toitma

 Tahaksin aga tähelepanu pöörata veelgi tähtsamale momendile – H.-V. Seederi “heale ja tulemuslikule tööle”. See tähendab loomulikult eelkõige niisuguse eesmärgi püstitamist, mis vastaks Eesti rahvuslikele huvidele, ja selle eesmärgi edukat elluviimist.

Eesti põllumajanduse eesmärgi püstitamine ei vaja praeguses olukorras erilist vaimuväge, sest ammuaegsest toiduainete väljavedajast on omaenda poliitikute süül tehtud neid kaupu importiv riik.

Iseenesestmõistetav olgu loosung „Eesti peab ise oma rahva ära toitma!“. Selleta pole elanike tervislik ja taskukohane toitumine, nende eluea pikendamine ja demograafilisest kriisist jagusaamine võimalik. Tegemist on ka esmase julgeolekuprobleemiga.

Põllumajandus on üks neist ühe käe sõrmedel loetletavatest  perspektiivsetest majandusharudest, kus Eesti suudaks rahvusvahelises tööjaotuses konkureerida. Kaubandus- ja jooksevkonto defitsiidi vähendamise hädavajalikkuses oleks ka imelik kedagi veenma hakata.

Kahjuks pole Seeder seesugust, Eesti rahvuslikke huve esindavat sihti püstitanudki. Veel enam, kui vaadata kaht peamist Eesti ametliku põllumajanduspoliitika eesmärki, milleks praegu on EL-i eelarvest tulevate  põllumajanduse otsetoetuste kärpimine ja piimakvootide ärakaotamine, siis Isamaa ja Res Publica Liidu minister ajab otseselt Eesti rahvuslike huvide vastast poliitikat.

Põllumajandusministeeriumi tulevikunägemus, justkui kaoksid varsti EL-i tollipiirid põllumajandustoodete jaoks, on kommenteerimist mitte vääriv rumalus.

Pealkirjas esitatud eesmärgi täitmiseks ei tohiks Eesti võidelda põllumajandustoetuste vähendamise eest, vaid hoopis vastupidi, seisma toetuse pooldajate esirinnas. Vajab ju meie põllumajandus kapitaliseerituse hüppelist tõusu.

Teiseks peab Eesti võitlema mitte piimatootmiskvootide ärakaotamise, vaid hoopiski nende suurendamise eest. Vastasel korral ootab ees piimatoodangu langus ning sellega kaasnev piimahinna kahekordistumine ja üleminek piimapulbrist toodetavale surrogaatpiimale.

Kolmas hädavajalik Eesti põllumajanduse taastamise vahend on ühistulisuse vundamendi loomine. See tähendaks riigi poolt vastava keskpanga loomist kompenseerimaks EW ühistute vara.

Täna valitseb Eesti riigis eestlusevaenulik väljakannatamatu kadakasakslus – Saksamaale ümberasujate mahajäetud vara saab kompenseeritud, samal ajal kui oma maarahvas peab kohutavat ebaõiglust taluma.

Ühistulise keskpanga omanikuks saaks Eesti Ühistute Keskliit. Selle moodustaksid vabatahtlikult sinna astunud põllumajandustootjad, aga miks mitte ka maal tegutsevad väikeettevõtjad.

Niimoodi tabame kolm kärbest ühe hoobiga: loome ühisliikumisele vundamendi, ühendame lõhestatud põllumajandustootjad ühe mütsi alla, edendame reaalselt toimivat demokraatiat ühistulise mehhanismi kaudu. Kõik see viiks maaelu tõusule ja aitaks Eestil majandussurutisest välja tulla.

Ühistulise keskpanga loomine (mis täna seadusandlikult on Riigikogu poolt välistatud) kujuneks muidugi eesoleva valimisvõitluse peateemaks, sest selle panga sünd oleks suur samm Eesti majandusliku, aga seega ka poliitilise suveräänsuse tugevdamisel. Pole mingit kahtlust, et kategooriliselt on selle idee vastu Mart Laari taolised poliitikud, kes on olnud või on välispankade palgal. Seevastu oleks rahvalt oodata suurt toetust.

ROMAN UBAKIVI, vaatleja

Jaga |