Tehkem nii nagu eurooplased

Valter Toots,      04. mai 2005


Enam kui kakskümmend aastat tagasi, täpsemalt 15. detsembril 1984. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni Teises maailmasõjas saavutatud võidu pidulikuks tähistamiseks. Peaassamblee kuulutas nendeks päevadeks 8. ja 9. mai. Ülalmainitud resolutsioonis on öeldud, et vastuvõetud dokument on kutsutud kaasa aitama maailma üldsuse pingutustele võitluses natsionalistlike, fashistlike ja teiste kuritegelikeks tunnistatud ideoloogiatega, mis ohustavad maailma, õhutades rassistlikku ja rahvuslikku segregatsiooni, vaenu ja terrorismi.
Selles rahvusvahelises dokumendis rõhutatakse, et ÜRO sündis natsismi ja fashismi üle saavutatud võidu ning rahvaste ühise suure pingutuse tulemusena. Maailma rahvad on organisatsiooni põhidokumendis oma peamiseks tegevuseks kinnitanud sõdade ärahoidmise ja nende vältimise, et säästa tulevasi põlvkondi sõjakoledustest ning hävingust.
Peaassamblee resolutsioon avaldas ka sügavat rahutust selle üle, et mitmetes maades võis täheldada neil aastatel fashismiilminguid ja segregatsiooni, mis ohustavad rahu, inimõigusi ja vabaduse realiseerumist. Kahjuks on need ilmingud kaasa toodud isegi uude aastatuhandesse. Sellepärast on praegugi aktuaalne pöördumine kõikide riikide poole, millega rahvusvaheline dokument lõpeb, ajastu ja inimkonna käsuna tarvitusele võtta tulemuslikud abinõud neofashistliku tegevuse tõkestamiseks ja lõpetamiseks.
Tuletasin seda enam kui kakskümmend aastat tagasi ellu viidud ÜRO Peaassamblee resolutsiooni meelde seoses sellega, et meiegi vabariigis elab veel palju kodanikke, kes on andnud suurema või väiksema panuse võidu saavutamisele Hitleri fashismi üle. Paljud on rahvusvaheliselt tunnustatud võidu altarile toonud oma elu. Nende kangelaslikku võitlusteed tähistavad vennashauad nii Emajõel, Peipsi piiril Alatskivil, Koosal, Mustvees ja mujalgi.
Tahaksin teada, kuidas meie kodumaa Eesti Vabariik kui ÜRO ja ELi liikmesmaa tähistab seda ülemaailmset tähtpäeva, missuguste üritustega ja kus. Kas ei peaks sellest teavitama meie laiemat üldsust nii ajakirjanduses kui elektroonilises meedias?!
Fashistid ja nende käsilased on maha põletanud minu kodu, taplusest Neevalinna kaitsel ei jõudnud koju isa ega tema vennad, elu lõpuni jäävad meelde sõjajärgsed rasked aastad. Sellepärast on mul nagu paljudel minu kaasmaalastelgi põhjust kutsuda üldsust ja kodanikuühendusi võtma juubeliaasta võidupäev vastu suurema hoole ja tähelepanuga. Muidugi mitte unustama ohvrite haudasid.
Lisaks kohalikele võimuesindajatele peaksid initsiatiivi ilmutama ka erakonnad oma juhtorganiteni välja – on see ju meil ühine tähtpäev Euroopa Liiduga, kuhu me aasta tagasi end agarasti pakkusime. Loodetavasti helisevad nendel päevadel kirikukellad ja orelihelid tõstavad pidulikkust nagu Lääne-Euroopas, õhtuvidevikus aga põlevad sajad ja tuhanded küünlad surnuaedades ja koduakendel üle kogu Eestimaa.
Minu kodukoha vennashaud kauni Saadjärve kaldal on peaaegu alati hoolitsetud. Ja muidugi mitte ainult minu tagasihoidlikust hoolest. Kevaditi leian ikka eest metsast toodud ja mulda pandud sinililli, värskeid kuuse- või männioksi talvel. Oleks see nii teisteski paikades.
Fashismi ja natsionalismiga silmitsi olnu

Foto:
Vennashaud Äksi surnuaial.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)