Ainult kaks küsimust

PEETER RAHNEL,      04. juuni 2003


Pätsi järeltulijate mure oma pere vara pärast on mõistetav. Eesti rahvas ootaks nendelt aga kindlasti analüüsi ja aadetest tingitud mõistvat loobumist osast väidetavalt neile kuuluvast omandist. 12. märtsil aastal 2004 saab täis seitsekümmend aastat, mil Konstantin Päts koos Johann Laidoneriga Eestis riigipöörde teostasid. Kuna eesti rahvas "olevat haige", olevat tekkinud vajadus "demokraatiat kaitsta".

Tsiteerides Magnus Ilmjärve: "Riigipöördele järgnenud aastatel peatati parteide tegevus, suleti kõik vähegi poliitilise varjundiga seltsid, likvideeriti järk-järgult täielikult ajakirjandusvabadus, suruti maha ametiühingud, poliitiliste vastaste suhtes rakendati elukohapiirangut ja küüditamist maakohtadesse. 1934. aasta oktoobrist kuni 1938. aasta kevadeni valitseti riiki Riigikoguta. 1938. aastal valitud Riigikogu teisele kojale - Riigivolikogule - anti võimalus riigiasjades kaasa rääkida ainult niipalju, kui autoritaarrezhiim seda vajalikuks pidas. Sellisel moel suundus organiseerimatu rahvas vastu Nõukogude Liidu okupatsioonile."

Vabadussõja võitnud sõjaministri teine nägu

Presidendiameti haaranud Päts tegi Nõukogude Liidu sissetungi Eestisse ja võimu ülemineku okupantide käsilastele kergeks ja suisa seaduslikuks. Pätsi õigustajad viitavad tema alalhoidlikkusele - lootusele võita aega suure sõja eel ja säilitada rahvas. Kuid Eesti Vabariigi ühel loojal ja Vabadussõja võitnud pea- ja sõjaministril Pätsil oli kahjuks ka teine nägu.
1920. aastate alguses, kui Nõukogude Vene kuld läbi Eesti Läände voolas, oli selle vahendajaks Harju Pank. Harju Panga pankrot, mis tuli tänu valitseva eliidi - Pätsi ja temale lähedaste ärimeeste - põhjatutele laenudele, oli Pätsile pidevaks ohuks. Eesti Pangast võeti samuti Pätsi ja kaaskondlaste poolt laene vastuolus kehtinud krediidiseadusega. Eesti Pank ja kogu Eesti sattusid suurtesse majandusraskustesse. Päts oli enne 1934. aasta riigipööret riigivanemana pidevalt majanduslikus surutises ja poliitiliste vastaste rünnete all oma majandusliku tegevuse tõttu. Nagu nüüd on selgunud, oli Pätsile suureks abiks talle Nõukogude Liidust tuhandetes dollarites makstud riigivanema palka ületav konsultanditasu.

Mis rahadega Kloostrimetsa talu ehitati?

Kloostrimetsa talu oli Konstantin Pätsil renditud Tallinnalt ja tõele au andes soovis ta seda ka omandada. Kuid talu osteti alles pärast Pätsi korraldatud riigipööret venna ja poja nimele. Siis tuli ka diktaatori taotlus suure osa täiendavate maade liitmiseks taluga, mida loomulikult võimaldati. Alles pärast 1934. aasta 12. märtsi algas suurejooneline Kloostrimetsa talu väljaehitus. Ja keegi ei küsinud Pätsilt enam, kust saadi selleks raha?
Riigi raha aga voolas "õigetele" firmadele ning neile anti ka rendile minimaalse hinnaga riigi metsamaid, vabastati tollimaksust sisseveetav jne. Algava maailmasõja peaproovi Hispaania kodusõja tarvis organiseerisid riigivanema poeg Viktor Päts koos Laidoneri ja teiste kõrgete sõjaväelastega relvade ostmist Tðehhoslovakkiast ja Inglismaalt. Relvi müüdi vaatamata Eesti ühinemisele rahvusvahelise konventsiooniga mitte müüa vaenutsevatele pooltele relvi. Hispaania vabariiklastele ja frankistidele müüdi ka Eesti sõjaväe vananenud relvastust. Polnud mingit moraali, põhiline oli ainult tehingult saadav raha!

Ja nüüd küsin. Kas Tallinna linnavalitsusel ja Eesti riigil on moraalset kohustust anda ühiskonna omand Botaanikaaia näol Pätside perekonnale, samas kui kümned tuhanded perekonnad on jäänud võimalik et just Pätside tegevuse või tegevusetuse tõttu ilma mitte ainult omandist, vaid ka eludest? Ja kas Pätside perekonnal on ikka moraalset õigust seda nõuda?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)