Kelam ei tunne muret eestlaste käekäigu pärast

Kelam ignoreerib piinlikke teemasid

Kuidas saab üks oma riigi austamisest kõnelev poliitik jätta tähelepanuta tuhandete töötuks jäänud ja võlgade lõksus siplevate rahvuskaaslaste kannatusi? Ühiskonna nõrgimate inimgruppide viletsuse suhtes ignorantse poliitiku ümmargune jutt rahvuslusest ja Eesti huvidest osutub alati kõigest sõnakõlksuks, on parajalt silmakirjalik.

Kelam ei seosta Eesti heaolu meie kehvemate rahvakihtide elujärjega, vaid pigem mingi subjektiivse Vene-ohuga. Seda sõjatrummi on ta tagunud juba aastaid. Aruka inimesena taipab Kelam hästi, milline retoorika kunagi Nõukogude Liitu kuulunud riigis paljudele peale   läheb.

Ansipi valitsuse poolt ellu viidud  lühinägelikust ja lapsikust poliitikast Kelam vaikis raamatuesitlusel põikpäiselt kuni lõpuni. Ebameeldivate, piinlike teemade puhul näib Tunne Kelam olevat just see mees, kes otsekohe poeb Europarlamendi saadiku viigilehe varju ja väidab: „Vabandage, aga mina Euroopa Parlamendi saadikuna tegelen laiemalt Euroopa asjadega, mitte Eesti siseasjadega.“

Kelam rõhutas vajadust leida Euroopas usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Tema sõnul on väga oluline huvi tunda teiste riikide probleemide vastu. Uksi avavaks imevõtmeks on see, kui Euroopa-partneritele naeratada, rõhutas ta.

Selles Kelam eksib.Välissuhtlus suuremate partneritega ei saa põhineda alt üles vaatamisel, meelituste puistamisel ja võltsnaeratustel. Välissuhtluses aitab sõpru leida eelkõige avatud, aus ja otsekohene lähenemine. Kuidas saab Eesti viljelda sellist lähenemist, kui meie riigis oma rahvas ja opositsioonipoliitikudki ei tea, mis näiteks Eesti rahanduses tegelikult toimub?

Eeskuju tuleks võtta Obama välispoliitikast

Eesti peaks võtma eeskujuks USA presidendi Barack Obama välispoliitika, mis taotleb võrdseid suhteid kõigi maailma riikidega. Pole tarvis kõiki panuseid vaid teatud kaartidele panna, osa riike automaatselt vaenulikeks ja teised sõbralikeks tembeldades. Kõigi riikidega oleks vaja võimalusel võrdselt häid suhteid pidada. Välissuhetes tuleks loobuda ajaloolistest eelarvamustest, kuid jäädes samas valvsaks Eesti huvide eest seismisel. Vaid sõbralike riikidega suheldes ja suurest soovist head muljet jätta, kipub Eesti tihti valvsust kaotama ja oma rahva huvide vastaselt käituma, samas kui näiteks suhetes Venemaaga püüab Eesti end talle vastandada peaaegu igal sammul, takistades sel moel kahe riigi vaheliste suhete arengut.

Eesti soovib olla võrdväärne USA ja Suurbritanniaga, osaledes ülikulukates sõjalistes välismissioonides. Kui aga meile käivad need missioonid selgelt üle jõu, hakates kaudselt õgima Eestis elavate koolilaste ja pensionäride raha, siis suure tõenäosusega tekitab see tõik piinlikkust ka meie välispartnerites. Loomulikult on nemadki viisakad ega ütle seda meie välispoliitikutele otsesõnu välja.

Palju on kõneldud sellest, et pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist on Eesti välispoliitikast kadunud kindel suund. Eesti välispoliitikal puudub hetkel väärikus. Soovides silma paista kõikjal maailmas igal alal, on Eesti välispoliitika kujundajad seetõttu peamiselt tegelnud pseudotegevustega. Suurepäraselt võtab ühe koalitsioonipoliitiku tühikargajaliku välispoliitilise nägemuse kokku selline  tsitaat: „Tõsiseltvõetavad on need poliitikud (Eesti eurosaadikud – Toim.), keda teatakse selle järgi, et nad tegelevad erinevate probleemidega. Ühesõnaga: ole tuntud tegija võimalikult paljudes üldist tähtsust omavates küsimustes, siis võetakse sind tõsiselt ka juhul, kui tekib küsimusi, mis otseselt sinu maad puudutavad." Need read pani 18. aprillil oma ajaveebis kirja IRL-i kuuluv Riigikogu liige Andres Herkel, kritiseerides Tallinna linnapead Edgar Savisaart ja Keskerakonda, et neil puuduvat välispoliitiline perspektiiv.

Erinevalt Herkelist ma ei arva, et enne tõeliste Eesti huvide eest seisma asumist on Euroopa Parlamendi saadikud sunnitud end erinevate teemade vahel lõhki rebima ja tuuletallamisega väsitama. Eesti valijad ootavad oma saadikutelt Euroopa Parlamendis kohest Eesti huvidele keskendumist. See võib kõlada pisut egoistlikult, aga sellesarnastest printsiipidest lähtuvad nii rootslased ja inglased kui ka teised Euroopa rahvad. Paraku on ümbernurga-kulgemine ja hajutatus olnud viimaste aastate Eesti välispoliitikale iseloomulik.

Head Eesti välispoliitika kujundajad! Teid on palgatud Eesti huvide eest Euroopas seisma 24 tundi ööpäevas. Raskete aegade saabudes, kus oma särk on ihule kõige ligemal, osutuvad Teie poolt aastate jooksul välispartnerite poole teele saadetud naeratused ja meelitused varem või hiljem liivale kirjutatuks. Vaja on konkreetseid resultaate. Igale välisvisiidile peaksid eelnema avalikkusele sõnastatud konkreetsed Eesti huvidele vastavad eesmärgid.

Aeg on lõpetada unelemine ja välispoliitika-rindel tõsist tööd tegema hakata!

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |