Tiit Toomsalu: minu ettepanek rikkus mängu

URMI REINDE,      12. juuni 2002




Juba 2001. aasta märtsis andis suur grupp Isamaaliidu ja Mõõdukate saadikuid Riigikogu menetlusse avalduse eelnõu "Kommunistliku rezhiimi kuritegudest Eestis". Saadikute avalik unistus oli selle avalduse vastuvõtmisega märkida kurba daatumit - 60 aasta möödumist 14. juuni küüditamisest. Poliitiliselt kogenum pilk aga märkas, et eelnõu kurjem tagamõte oli enne presidendivalimisi panna pirn Arnold Rüütlile ja Toomas Savile. Nii ei toetanud Reformierakond eelnõud just erilise vaimustusega. Ka Keskerakond ja Rahvaliit jäid skeptiliseks. Igatahes küüditamise ümmarguse aastapäeva tähistamine piduliku ja paljasõnalise retoorikaga jäi aasta tagasi ära.
Nüüd on meil jälle ees 14. juuni. Ja 18. juunil on taas Riigikogu päevakorras seesama õnnetu kommunismi-eelnõu, mis käib käest kätte nagu paha haigus. Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei esimees Tiit Toomsalu on eelnõule teinud intrigeerivaid parandusettepanekuid - kõigepealt lisada sinna ka Saksa natsirezhiimi kuritegude hukkamõist, ning hiljuti pani ta ette, et Riigikogu vabandaks juudi rahva ees rassigenotsiidi toimepanemise eest Eesti territooriumil.

Tiit Toomsalu, kas sa ei kommenteeriks oma tegevust selle kirgi kütnud eelnõu ümber lähemalt? Miks sa lisasid populaarsele kommunismi hukkamõistule nii ebapopulaarse fashismi hukkamõistu ja veel uuema sammuna Eesti vabandamiskohustuse holokausti pärast?

Vaat kui eelnõu esitajad selle tekstiga välja tulid, siis oli nende eesmärk esimest korda maailmas anda hinnang 20. sajandil eksisteerinud kommunistlikule ideoloogiale ja seda viljelenud rezhiimidele. Erakonnad, kes avaldusega aktiivselt ei haakunud, pidasid õigemaks ajaloolisi haavu mitte lahti kiskuda, mineviku mõttetult mitte tagasi minna ja üritada ühiskonna eluga pigem edasi jõuda.
Samas oli eelnõu siiski sisse antud ja algatajad püüdsid oma mõtet igati teoks teha. Seetõttu olid nad valmis redaktsioonilisteks parandusteks, mille tulemusel nimetati avaldus lihtsalt kommunistliku rezhiimi hukkamõistmisest ümber "Nõukogude Liidu kommunistliku rezhiimi kuritegudest Eestis".
Samal ajal püüdis Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei avaldust juba aasta tagasi siduda 1989. aastal ENSV Ülemnõukogus vastuvõetud otsusega "Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. a toimunud sündmuste kohta", millega kvalifitseeris EV vastu toimepandu agressiooni, sõjalise okupatsiooni ja annektsioonina koos neist tulenevate järelmitega. Vaba Eesti Riigikogu ei ole muide tänase päevani seda Ülemõukogu otsust kinnitanud. Ka Eestimaa Kommunistliku Partei 20. kongress Vaino Väljase juhtimisel 1990. aastal tunnistas okupatsioonirezhiimi Eestis kuritegelikuks.
Järjepidevuse taotlusega tahtsime rõhutada, et hukkamõist on juba aset leidnud ja tegemist on lahtisest uksest sissemurdmisega. Muidugi parandusettepanek läbi ei läinud, sest selle tegi Toomsalu.

Eelnõu vastuvõtmisest asja siiski ei saanud - kolmikliidu valitsuskoalitsiooni plaani 14. juuniks avaldusega pidulikult finisheeruda sudisite ikka kõrvale?

Jah, ja nii tekkis võimalus debattideks. Augustis sündis tööparteilaste ettepanek mõista hukka ka teine okupatsioonirezhiim, st Suur-Saksamaa ajal aset leidnud kuriteod. Tegin ettepaneku käsitleda nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni võrdväärselt. Ning juhtisin tähelepanu, et Riigikogu ei ole põhiseadusliku institutsioonina andnud hinnangut kumbagi okupeeriva rezhiimi tegevusele Eestis.
Minu muudatusettepanekute viimane fraas eelnõu teksti kõlas koguni niimoodi: "Eesti Vabariigi Riigikogu vabandab juudi rahva ees aastail 1941-1944 Eesti Vabariigi territooriumil Saksa riigi okupatsioonivõimude korraldusel aset leidnud rassigenotsiidi eest."

Sellega sa rikkusid nende mängu täiesti ära.

Rikkusin ära jah. See oli nüüd tõesti viimane piisk. Ma tegin selle paranduse meelega ja teadlikult. Nägin ette ning uskusin, et Saksa ja Nõukogude rezhiimi hindamisel tasakaalukat lähenemist meie ideoloogilisi jõuvahekordi arvestades kahjuks ei tule. Seetõttu lükkasin sisse juudigenotsiidi elemendi, mis annaks kogu avaldusele rahvusvahelise dimensiooni. Ja seda ma ei karda. Holokaust kui rahvusvaheline küsimus ongi juba minust sõltumatult tõusnud meie poliitilise elu päevakorda.

Mis edasi sai? Miks see kõik üldse nii kaua venib? Võibolla on kellelegi vajalik hoopis teema päevakorras püsimine?

Tükk aega asi seisis. Paar kuud tagasi hakkas uus ring pihta. Isamaaliitlane Andres Herkel möönis, et nemad on nõus viitega Saksa okupatsiooni kuritegelikkusele, aga piirduda hinnangus konstateeringuga, et Eesti tunnustab ÜRO jm rahvusvaheliste institutsioonide tehtud avaldusi Nürnbergi protsessi jmt kohta.
Mina protestisin Herkeli seisukoha, pidades seda järjekordseks vastutusest kõrvale hiilimiseks. Kõik need rahvusvahelised dokumendid ei vabasta meid kohustusest anda ISE hinnang oma ajaloole. Vastasel korral jäävad ju üksnes leegionärid meil aupaistesse ja korpusemehed okupantideks.
Tegelikult olid ju tolleaegsed noored mehed vastu enda tahtmist jaotatud kahe okupeeriva riigi vahel. Mõlemad pooled tahtsid võidelda uue iseseisva Eesti Vabariigi eest, eriti 1944. aasta sügisel. Võtan mütsi maha nende meeste ees, kes olid valmis looma uut rinnet, pidurdamaks nõukogude armee pealetungi, kuigi neil oli võimatu saavutada rahvusvahelist tunnustust Eesti Vabariigi taastamisele. Väga õige katse ju tehtigi, kui Pitka püüdis oma meestega rinnet kinni hoida.
Kõige kõrgemalt aga hindan ma neid eesti mehi, kes põgenesid Soome ja panid oma elu ohtu, et sõdida mitte kummagi okupeeriva riigi armee ridades.

Oled oma vastupusimise ja järjestikuste parandusettepanekutega Riigikogus vist kõigil väga jalus?

No mind üllatas tõepoolest äkki tekkinud Keskerakonna ja Isamaaliidu allianss. See algas Küllo Arjakase ja Georg Pelisaare täiendusettepanekutest. Tegin kiire montaazhi uut ja vana teksti võrreldes ja nägin, et uus jäi tõesti minu ja Isamaaliidu vahele. Kuid edasiste täienduste järel Keskerakond kapituleerus Isamaaliidu ees.
Ma ei saa aru, miks seda vaja on. Sisuliselt võeti aluseks seesama tees, et Eesti kui ÜRO liikmesriik tunnustab Nürnbergi protsessi otsuseid, ja edasi vaikitakse Saksa suunal ning antakse tuld Nõukogude okupatsiooni pihta. Loomulikult ei käsitleta ka eesti juutidega seonduvat.
Väga hästi oli kogu see teema kokku võetud ETV "Unetuse" saates 8. mail, kus mulle eriti sümpatiseeris Mati Talviku lõpukommentaar, et Teine maailmasõda lõpeb alles siis, kui sureb viimane sellest osavõtja, olenemata sõdinud poolest.

Miks oli siiski sisse vaja tuua holokausti temaatika? Eestlased on sellest selgelt distantseerunud ja õigustavad end ühisrindena, kui silmas pidada arvamusi laial skaalal - alates ükskõik kelle valitsusega ja lõpetades interneti kommentaaridega.

Juuditemaatika on üks osa tollestsamast Eestimaa lõhestatusest - nii ajaloo, kogukonna kui ka elanikkonna lõhestatusest. Eesti juudi kogukonna suurus 1940. aastal oli natuke üle 5000 inimese ja moodustas Eesti elanikkonnast umbes 0,5 %. Neist 400-500 represseeriti juuniküüditamisel või enne seda. Umbes 4000 - teades, mis neid Saksa vägede tulekul ees ootab - läksid koos nõukogude armeega Venemaale.
Praegu süüdistatakse neid, et nad olid kaasajooksikud ja punase terrori eestvedajad hävituspataljonides jne. Jaa, kindlasti oli neidki samasuguseid, nagu sajad Eesti leegionärid käisid Nevelis jm ja põletasid, poosid ja lasid rahulikku elanikkonda. Mis parata, ka neil tuli valida. Miks eestlastest said paadipõgenikud - et päästa oma elu! Ja nüüd me heidame juutidele ette, et nad läksid nõukogude tagalasse, et mitte lõpetada gaasikambris.

Miks ikkagi meie peame vabandama? See mõte on väikesele eestlasele väga võõras.

Mis juhtus Eestis? 1941. aasta juulis ja augustis korjati Eesti tsiviilvõimude, Eesti omakaitse otsesel ja reaalsel osavõtul (kas Saksa okupantide käsul või mitte, on omaette küsimus) 928 Eestisse jäänud juuti, rinnalapsed kaasa arvatud, ja hukati siin kõik. (Jah, nagu tegid KGB troikadki.) Evgenia Loov kirjutab oma mälestusraamatus, et Pärnus viidi lapsed sünagoogi ja tapeti seal. Nii tekkiski too kuulus raport, et Eesti on judenfrei - juudivaba. Nagu küüditamise eel andsid eestlased üksteist üles, nii teatasid eestlased ka Saksa julgeolekupolitseile, kus varjavad end juudid.
Kui me räägime täna vabandamisest juudi rahva ees, siis me räägime vabandamisest eesti kodanikkonda kuulunud juutide ees. Me räägime vabandamisest selle eest, et Eesti võimud osalesid (olenemata okupatsiooni tingimustest) judenfrei sünnis.
Mis puutub hilisematesse repressioonidesse Kalevi-Liival, Kloogal ja Tartu tankitõrjekraavis, kus tuhandeid juute hävitati, siis see ei ole eestlaste vastutuse küsimus. See oli Suur-Saksa reichi rassistlik poliitika.
Kuid Eesti rahva probleem on oma kodanikest 928 juudi ülesandmine ja tapmine. Selle eest tuleks minu arvates vabandada.
Kui me mõistame hukka 1941. ja 1949. aastate nõukogude massiküüditamised, siis peame hukka mõistma ka 6000 eestlase hävitamise Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 ning peame hukka mõistma ka eesti juutide kaotused. Me peame seda tegema, et siin midagi taolist enam ei korduks, et meie moraalne õhustik puhastuks. Et uus põlvkond ei peaks meie õudse mineviku juurde kunagi tagasi tulema.

TIIT TOOMSALU EI KARDA. Ta lisas holokausti elemendi kommunismi-avaldusse meelega ja teadlikult. Saksa ja Nõukogude rezhiimi hindamisel tasakaalukat arutelu ideoloogilisi jõuvahekordi arvestades Riigikogus kahjuks ei tule. Juudigenotsiidi teema annab kogu avaldusele aga rahvusvahelise dimensiooni."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)