Mahtra sõjast maarahva kongressini

Kongressi eesmärk pole algatada sõda. Ei taha me ka, et keegi esivanemate moodi soolaseid vitsahoope peab taluma. Küll eeldan, et demokraatlikus riigis kuulatakse inimeste arvamust ja arvestatakse sellega, mitte ei üritata seda summutada ja naeruvääristada.

8. oktoobril Paide kultuurikeskuses peetav Eesti Maarahva V Kongress on maarahva oma  "Teeme ära!", mis on avatud kõigile inimestele, olenemata nende maailmavaatest. Kongressil peab osalema iga inimene, kelle süda elab kaasa elukeskkonna säilimisele ja arengule maal.

Millegipärast on demokraatiat ja arvamuste paljusust sõnades soosinud valitsuserakonnad maaelu eri tahke ja, mis salata, ka varjukülgi vaagiva foorumi suhtes võtnud vaenuliku hoiaku. Samavõrd hirmunult ja ärritusega suhtuti omal ajal rahvaalgatusliikumisse "Teeme ära!" või teatriprojekti "Ühtne Eesti", nähes neis uute poliitiliste liikumiste sünni ohtu, s.t konkurenti.

Kuid hirmul olid suured silmad. "Teeme ära!" tegi ühiskonna mitmes mõttes puhtamaks. Ka teatriinimesed ei tahtnud muud kui piire kompava lavastusega panna ühiskonda oluliste asjade üle järele mõtlema.

Ega maarahva kongressi eesmärk ole valimatult valitsust nöökida või maarahvale raha lunida. Kuigi kriitikast ei pääse, keskendutakse ennekõike maaelu olulistele tahkudele, kaardistatakse mured ja arutletakse võimalike lahenduste üle. Pole saladus, et ettevõtluskeskkond ja maapiirkondade infrastruktuur ei toeta praegu maal elamist-töötamist.

Kuna kongressi kokkukutsumise algatas Keskerakond, on lihtne sisusse süüvimata hakata foorumit poliitiliseks sildistama. Ent see pole tõsi, sest  kongressi korraldamisesse on kaasatud erinevate maaelu- ja põllumajandusorganisatsioonide esindajad. Kuid eks valitsuserakondade võetud jäik poos näita osa poliitikute  kultuurilist palet ja ka tahet probleeme eitada. Ikka veel peetakse abikäe ulatamisest olulisemaks vankri kraaviajamist.

Maarahva kongressi oli pea 10 aastat aega algatada kellel iganes. Viimane kongress peeti 2001. aastal ja kuigi kongressid pidid toimuma iga kolme aasta järel, pole rohkem suudetud kokku tulla. See ei tähenda, et maarahval pole, mida arutada.

Kui aastasadu on maaelu teljeks olnud põlluharimine ja loomakasvatus, siis tänapäeval võimaldab tehnika areng ühel mehel traktoriga teha sama töö, mida kunagi tegid paarkümmend taluperet. Nii on traditsiooniline talutööga läbi põimunud eluviis samahästi kui igaveseks otsa saanud ja asemele on vaja suunamuutust.

Täna annavad elujõulise paikse asurkonna asemel maal tooni pensionipõlve pidavad inimesed või maakodudes suvitajad. Täies tööjõus noored pered väheste eranditega eelistavad otsida tööd ja peavarju linnadest.

On ilmne, et sajandi eest toiminud külaelu mudel ei taastu. Maailm on liialt palju muutunud. Et elukeskkond maal püsiks, on vaja muutustega kaasas käies leida uusi ideid, kuidas külades elavad inimesed endale kodukandis töötades leiva lauale saavad. Nimetan seda regionaalpoliitikaks, mida riik peaks kohalike elanikega dialoogi pidades välja töötama.

Maarahva kongress on parim koht ideede kogumiseks ja vajaduste väljaütlemiseks. Ma ei mõista hästi erakondi, kes ebamugavate teemade kartuses tungivalt keelitavad oma erakonnakaaslasi kongressist eemale jääma. Minu meelest tähendab demokraatia ikka kaasalöömist ja edasiviivate ideede väljanoppimist, mitte kodanikunärvi suretamist.

Normaalse elukeskkonna kindlustamine 95 protsendil Eesti territooriumil ei ole paari erakonna või erialaliidu mure, vaid nõuab kogu ühiskonna kaasamõtlemist.

Olen enam kui kindel, et, olenemata valitsuserakondade vastutöötamisest, kongressil osalevad esindajad igast vallast ja maakonnast ning maaeluga seotud liitudest ja ühendustest. Oma osalemisest on teatanud ka naaberriikide kõrged riigiametnikud ja poliitikud.

Sestap usun, et näen Eesti Maarahva V Kongressil inimesi, kel süda õigel kohal!

ARVO SARAPUU, Eesti Maarahva V Kongressi korraldustoimkonna esimees

KESKMÕTE:

8. oktoobril Paides peetav kongress on maarahva oma  "Teeme ära!", mis on avatud kõigile, nende maailmavaatest olenemata.

Jaga |