Aspiriin - kas poodi, perearstile, apteeki või ... ?

Väideldes tuuakse esile erinevaid argumente (nii tõelisi kui ka pseudo-), minnakse emotsionaalseks ja solvutakse, kui selgub, et Ravimitootjate Liidu palgatud PR-firma on teinud tublit tööd ja saanud meedias oma kampaaniaga hästi pildile. Kuid - see ju peabki olema PR-firma töö tulemus!

Kogu selle PR-kõrgpilotaaži taustal tahan uuesti küsida: mis oli algne probleem, mida Ravimitootjate Liit pakkus ühiskonnale (PR-firma abiga) arutada? Inimeste jaoks kõlab selle probleemi sõnastus nii: ravimite halb kättesaadavus maapiirkondades.

Lahenduseks, mida Ravimitootjate Liit välja pakub, on ravimite müük poodides.

Ravimid maal

Kohe alguses peab rõhutama, et ravimite halb kättesaadavus on probleemiks ainult maal. Linnades päevasel ajal ravimite kättesaadavusega probleemi ei ole. Ainus mure siin on, et valveapteeke võiks olla rohkem. Kuid see on teine teema.

Ravimite kättesaadavuse parandamiseks maal on pakutud mitut lahendit. Tõsiasi on, et ühte ja imepärast lahendust ravimite kättesaadavuse parandamiseks EI OLE.

Samas, erinevaid ettepanekuid uurides, selgub, et need ei olegi omavahel konkureerivad, vaid üksteist täiendavad.

Kuidas nii? Alustame käsimüügiravimite müügist poodides. Kindlasti parandame sellega käsimüügiravimite kättesaadavust maal. Kes ei tahaks aspiriini osta kodulähedasest poest? Seega väga hea tulemus!

Kuid osa spetsialistide arvates on selle puuduseks võimalikud mürgistused käsimüügiravimite kasutamisel. Teisalt, ka praegu ostetakse käsimüügiravimeid vanematele/tuttavatele ja infoabi (kui seda vaja on) saadakse kasutajajuhendist.

Tõsiseks pooltargumendiks on see, et käsimüügiravimite müük poodides on lubatud paljudes arenenud riikides.

Retseptiravimite kättesaadavus

Kindlasti tekib eelneva lahenduse puhul probleeme retseptiravimite kättesaadavusega maal, sest käsimüügiravimite müük poes viib nii mõnegi maa-apteegi pankrotti. Kurb tõsiasi, kuid - kas valitsus peab eelkõige parandama ravimite kättesaadavust elanikele või muretsema eraettevõtja käekäigu üle? Seega on selge, et midagi peab ette võtma ka retseptiravimite kättesaadavuse suurendamiseks maapiirkondades.

Mida müüa? Mujal maailmas on rida äraproovitud lahendusi. Šveitsis on maal asuvatel perearstikeskustel õigus müüa ravimiametis kinnitatud nimekirja alusel esmavajalikke retseptiravimeid. Eestis on sellist kogemust positiivselt kirjeldanud Pärnumaa perearst Madis Veskimägi.

Eesti Perearstide Selts on aga toonud esile selle lahenduse negatiivseid momente. Kuid kuna niisugune lahendus on tehtud patsientide huvides ja toimub Ravimiameti poolt mõistlikult reguleerituna ja ainult keskustest kaugemal maapiirkondades sisuliselt erandkorras, siis - miks mitte? Miks mitte seda võimalust arutada?

Kolmas võimalus - ravimibuss. Eestis (ja ka mujal) on reaalsuseks maapiirkondades teenuste osutamine bussidega: kaubabuss, raamatubuss, koolibuss, pangabuss jne. Miks mitte ka ravimibuss?

Samuti on ilmselgelt tulevikulahenduseks ravimite müük internetis. Loomulikult riivab iga eelpoolnimetatud lahendus mõne huvigrupi huve ja loomulikult on igas lahenduses karisid teemal „Kurat peitub detailides". Valitsuse ülesanne ongi seaduste loomisel arvestada võimalike karidega ja riskid maandada.

Samas, kõik minu esitatud lahendused juba toimivad mõnes riigis. Jalgratast ei ole vaja leiutada. Äkki õpiks nende riikide kogemustest? Võib-olla meie teeksime mõne lahenduse veel paremini juba homme ära?

Uusi lahendusi valitsuselt pole

Kahjuks ei ole valitsus viimase nelja aasta jooksul ravimite kättesaadavuseks mingi uue lahendusega välja tulnud. Aeg-ajalt on meedias arutletud kõigi eespoolnimetatud võimaluste üle, ja sinna on asi jäänudki.

Kui vaadata minu reastatud lahendusi, siis riigipoolset lisarahastamist vajab ainult valveapteekide loomine.

Kõikide teiste lahenduste puhul võib piirduda ainult õigusruumi loomisega eraettevõtluse jaoks, samuti oleks vaja riigipoolset järelkontrolli.

Maakonniti on olukorrad erinevad. Võib-olla ühes maakonnas toimib üks lahendus, teises teine. Kuid kindlasti soovitan loetletud võimalusi rakendada AINULT MAAL! See tähendab, et need võimalused kehtiksid ainult hõreda asustusega piirkondades. Linnades ravimite kättesaadavusega probleemi ei ole, ja pole mingit mõtet seal uute regulatsioonide tõttu segadust tekitada.

PEETER LAASIK, haiglajuht, Sotsiaalministeeriumi abiminister 2005-2007

[esiletõste] Kas valitsus peab eelkõige parandama ravimite kättesaadavust elanikele või muretsema eraettevõtja käekäigu pärast?

Jaga |