Kas vastutame oma tegude eest?

Arvu Viigand,      20. detsember 2006


11. novembril Tallinnas toimunud karusnahakaubanduse vastane aktsioon ja 29. novembri Kesknädalas ilmunud Marga Tiituse kirjutis „Tugevama õigus" on ajamärgid, mis näitavad:, et inimeste suhtumine loomadesse on muutumas.
Pean täiesti ootuspäraseks, et mind mõistetakse hukka, kui ütlen, et mul pole kahju inimestest, kes üksteist tapavad või vigastavad, vaid mul on kahju loomadest, keda tapetakse inimeste uhkeldamise või kasusaamise nimel.
Inimeste suhtumine loomadesse, oma noorematesse vendadesse on kiviaegsel tasemel. Kui inimesed loovad endi jaoks seadused, mille alusel rahulikult eksisteerivad vargad, röövlid ja mõrvarid, kellele mõistetavad karistused on leebed, ning vanglasse sattunuid hoitakse lausa kasvuhoonetingimustes, siis see on inimeste endi asi. Loomad aga vajavad tegelikku kaitset „looduse krooni" eest ja siin on looduskaitsjate kui inimkonna teadlikuma osa tegevus asendamatu.
Lisaksin Marga Tiituse eetilist laadi arutlusele pisut praktilisemaid mõtteid.
Miks pöördub inimene ümber ja vaatab tagasi või vähemalt tunneb ennast ebamugavalt, kui keegi teda jälgib, tema kannul käib, teda uurivalt vaatab? Eks ole seda ise kogenud paljud inimesed. Neile, kes vastavat kirjandust lugenud, pole saladuseks, et toimib inimese mõtteenergia – väga peen mateeria. Teatavasti sisulist vahet neil pole – tunded on samuti energia. Millised on olendi tunded ja mõtted, selline on tema ümber olev energiaväli (aura). Iga olend, keda tapetakse, tunneb surmahirmu, valu või ka viha oma tapja vastu, s.t vallandub kindlasuunaline negatiivne energia.

Miks peaksime siis imestama, et lihunike kui elukutseliste tapjate tervis pole hea, et neil on kallal igat sorti haigused ja vaevused. Nad ei saagi olla õnnelikud inimesed, sest nende arvel on nii palju kustutatud elusid – nende ümber on pidevalt lausa must negatiivse energia pilv. Oma südamehäält nüristavad nad tavaliselt viinaga. Vähemalt nõukogude ajal vahetati tapamajades töötavaid tapjaid regulaarselt välja, sest vastasel korral oleksid nad muutunud tundetuteks tapamasinateks ja kujutanud ohtu kaasinimestele.
See kehtib igat sorti tapmiste kohta. Aga kõige jälgim ja barbaarsem on spetsiaalselt kasvatatud loomade tapmine nende ilusa naha pärast.
Kõik oleks nagu selge, ent inimesed ei tahagi midagi teada sellest, et põhjuse–tagajärje seadus toimib igal pool ja alati, nii jäme- kui ka peenmateriaalses keskkonnas. Kõik nõustuvad sellega, et astudes reha peale (põhjus), saad rehavarrega vastu pead (tagajärg), aga samas ei vaevuta mõtlema ja aru saama, et halvad mõtted ja loodusega vastuolus olev tegevus mõjutavad inimese tervist ja heaolu sama vahetult. Haigused pole ju midagi muud kui ebaõige mõtlemise ja käitumise tagajärg.

Küllap on mõttetu rääkida, et inimeste tegevus mõjutab mitte ainult nende käesolevat elu, vaid ka järgmisi elusid. Ristiusu kirik on inimestele aastasadu pähe tampinud, et inimene elab ainult ühe korra, kuigi reinkarnatsiooni mõiste eksisteeris varakristlusest kuni aastani 553, mil Konstantinoopoli oikumeeniline kirikukogu selle otsustas tühistada. Seesama ristiusk ei mõista sugugi hukka loomade tapmist ja nende söömist, omal ajal ka lihtsalt massilist tapmist – ohverdamist (vt Vana Testament).
Hea oleks juba seegi, kui inimesed õigesti hindaksid oma käesolevat elu ja väärtustaksid õiget suhtumist nii loomadesse kui ka üldse loodusesse.
Iga inimene kannab vastutust oma tegude eest. Aga mitte nn viimse kohtupäeva stsenaariumi järgi, vaid lihtsa loodusseaduse „põhjus–tagajärg" alusel. Sellest ei pääse mitte keegi ja mitte kunagi siin jämemateriaalses maailmas.
Lõpetuseks veel paar näidet loomade võimest aru saada, et nende elule läheneb oht. Siberis räägiti, kuidas kaamelid, pikkamööda rivis lähenedes tapmiskohale, hakkasid järjest rohkem karjuma. Teine näide lausa eilsest. Talunik tappis samal päeval viis siga järjest. Viimane, selgelt tunnetades surmaohtu, oli talumehe hinnangul teinud kõik mis vähegi võimalik, et teda ei saaks laudast välja tirida.
Nii söövadki inimesed liha, millesse jäänud surmahirmule vastava energia vibratsioon läheb üle sööja organismi.
Sügav austus nendele inimestele, kes tulid tänavale avaldamaks oma meelsust loomade kaitseks!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)