Siiri Oviir sissisõjas ei osale

31. märts 2004




Täna, kui seda intervjuud teeme, on 25. märts, päev, mil Keskerakonna fraktsioon Riigikogus valis oma esindajaks Euroopa Parlamendi liikme ülesandeid täitma Siiri Oviiri. Riigikogu eri fraktsioonidest valitud kuus esindajat said volitused kuni 13. juunil valitava uue parlamendi tööle asumiseni. Kaaskandidaadid olid Toomas Alatalu ja Enn Eesmaa, Sina said enim hääli. Õnnitlused!
Tänan. Euroopa Parlamenti saadetud vaatlejate mandaat lõppes ja Riigikogu fraktsioonid pidid esitama nüüd juba mitte enam vaatleja, vaid oma esindaja Europarlamenti. Vahe on selles, et esindajal on sisuliselt Europarlamendi täisliikme õigused, s.t ta saab osaleda ka hääletustel.
Vältimaks arvamist, et nüüd "maksti Peeter Kreitzbergile kätte", siis rõhutan - tegemist ei olnud kellegi ümbervalimisega, vaid oma esindaja valimisega täiesti uude positsiooni.

Just paar tundi tagasi lõppes Riigikogu uue juhatuse valimine, mis kulges Eesti mõjukaimale erakonnale - Keskerakonnale - üsnagi näotult. Tahaks kuulda Sinu kui ühe Keskerakonna alustala (nii võib ju väljenduda) kommentaari. Mis siis juhtus eile ja täna?
See, mis juhtus, on kahetsusväärne. Nagu teada, ei osutunud Riigikogus valituks see kandidaat, kelle kasuks oli otsustanud Keskfraktsiooni enamus. Osa Keskfraktsiooni liikmeid eiras otsust; ja sel situatsioonil on oma eellugu, on omad põhjusedki …

Tuletaksin lugejatele kõigepealt meelde, mis toimus.
24. märtsil, Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni koosolekul otsustati häältega 17 : 8 esitada Riigikogu aseesimehe kandidaadiks Enn Eesmaa, mitte Peeter Kreitzberg. Esitatud oli ka kolmas kandidaat - Siiri Oviir, kes aga taandas ennast. Sa olid nimelt öelnud: "Mina sissisõjas ei osale!" Kas see vastab tõele?
Jah.

Edasi läksite selle 17 : 8 ehk Enn Eesmaad toetava otsusega 25. märtsil Riigikogu saali. Mis Sinu arvates seal juhtus, et ei valitud aga Enn Eesmaad, vaid hoopis Peeter Kreitzberg?
Lähen ajas veidi tagasi. Elus juhtub ju sageli nii, et mõnedele asjadele, mis juhtuvad täna, pannakse alus kusagil hoopis varem. Poliitikas juhtub seda eriti. Ainult me kipume liiga sageli seda unustama!
Räägime aastast 2001. Olukord Keskfraktsioonis ja Riigikogu saalis oli tegelikult sama. Kaks aastat olin Riigikogu aseesimehe ametit pidanud mina. Keskfraktsioon esitas omalt poolt nüüd Riigikogu aseesimeheks Peeter Kreitzbergi.
Riigikogu saalis seati vastukaaluks aga üles ka minu kandidatuur. Kui ma ei eksi, tegi seda mõõdukas Marju Lauristin. Ja küllap olid sellel omad põhjused. Cui bono? tavatsesid küsida vanad roomlased. Kelle huvides?
Ma taandasin oma kandidatuuri. Ja olen tänaseni veendunud, et õigesti tegin.
Poliitikas ei ole just harvad juhtumid, kus mõnuga haaratakse kinni võimalusest lõhestada ja nõrgestada oponente. Eriti kui hark selleks lausa sülle pistetakse.
Kujutlegem, et jalgpallimängus haarab ühe meeskonna liige palli ja lööb selle oma väravasse. Kelle kontosse kirjutatakse punkt? Kuidas sellele reageerivad enda meeskonnakaaslased? Ja missuguse võistkonna poolhoidjad selle peale plaksutavad?
Demokraatiat edendades ei tule silmas pidada ainult oma õigusi, vaid ka kohustusi. Ja kollektiivis olles just kohustusi ennekõike.

Mis saab edasi?
Vastuolusid pole osatud kõrvaldada. Ja see on halb. Poliitikas olemise kunst on oskus leida kompromisse. Milleski tuleb ka taanduda. Ma ei pea silmas muidugi põhimõtteid. Keskerakonna vastuseisudest on sagedamini kui teiste erakondade puhul juttu just meedias. Ju ei ole me osanud neid vastuolusid isekeskis ära klaarida, et leiame enda õigustamiseks kohase paiga ajakirjanduse veergudel. Mulle on see vastuvõetamatu.
Mis saab edasi? Vaatamata vastastikku tekitatud ebameeldivustele ei tuleks minna "karistusoperatsioonidele". Käitumisjoont peame muutma kõik, kui tõesti tahame oma erakonna programmi põhimõtteid ellu viia ega mõtle esmajoones "soojale positsioonile". Kokkulepped tuleks sõlmida lahkarvamusi ennetades.
Alaska karismaatiline piiskop William Gordon on lausunud, et "… me kõik suudame toime tulla ühe seiklusega. Aga suurim seiklus on vastutada oma tegude eest iga päev."

Äkki oskab Sinu pikk erakondlik kogemus prognoosida, mida arvavad kogu loost meie tublid 7500 keskerakondlast üle Eesti?
Meedia kumiseb. Intervjuusid antakse kümme korda päevas jne, jne. Ja need, kes ei ole lausa Toompeal, ei saa üldse enam aru, mis toimub ja miks toimub just sellisel viisil. 25. märtsi valimispäev Riigikogus ja meie suure partei osa selles tekitab erakonna liikmete seas segadust ja kaksipidi arusaamist.
Üks aga tundub olevat tõene: saavutatud on, et valitsuskoalitsiooni uks on meile kinni, me ei ole enam suurim fraktsioon. Formaalselt oleme seda küll, kuid usalduse kapatsiteedilt mitte. Kuid Riigikogu selle koosseisu tööaega on ees veel kolm aastat.
Rängalt on petetud valijate lootusi. Kas me vähendasime sel teel oma vastaste hulka? Või suurendasime oma valijate arvu? Kindlasti mitte. Meid ei võeta tõenäoliselt enam pikka aega tõsise partnerina, oleme muutumas vastuolusid tulvil puntraks ja meile on täielik õigus ette heita ebausaldusväärsust. Minu meelest juhtus meiega kõige häbiväärsem asi, mis ühe erakonnaga juhtuda saab.

Ükski süü pole kunagi ühepoolne.
Jah. Vigu oleme kõik teinud. See, mis toimus, ei ole vigade parandus, vaid järjekordne viga. Keskerakond vajab endasse vaatamist, see on õige. Küsimus miks meiega nii on läinud? vajab vastust. Sügav analüüs on ees, millest järeldusi peame tegema kõik.

Küsinud URMI REINDE

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)