Elu olgu priima!

Naabriga põlluserval viljade kasvu vaadates ütlesid talumehed: „Meie kohustus on sõjavägi ja rahvas ära toita, selleks peab ka ikalduseaja tagavara aidas salves olema." Kiideti valitsust, kel olid head suhted välisriikidega, mis võimaldasid toodangu ülejääki välismaale müüa. Või, peekon, kanamunad ja juust olid heas hinnas. (Praeguse Eesti valitsuse ajal saame välismaalt tasuta toiduabi puudustkannatajaile.)

Kuulsime tollal ka, kuidas oldi mures, et punased (nõnda nimetati siis kommuniste ja nende pooldajaid) tahaksid valitsust kukutada. Hiljem, kui tulidki vangistamised ja asumisele saatmised kas teatud aastateks või eluajaks, oli ikka maameestel kindel mõte, et Eesti saab vabaks. 1950. aastate lõpul - Hruštšovi „sulaajal" ei lubatud sundasumisele mõistetuid oma sünnimaale tagasi tulla, vaid pidi end sisse kirjutama Lätimaale või ka Petserisse. Mõned plaanisid koguni Siberisse tagasi minna. Igatahes oli rõõm taaskohtuda omaealistega, kes olid ära käinud Siberis „silmaringi laiendamas", arutada, kuidas siin ja seal elati okupatsiooniaastail ning kas Eestist ikka saab veel iseseisvat vabariiki.

Lõpuks hea Vabariik taastuski.

Aga tulid ka uued seadused, mis võimaldasid majast või korterist tänavale tõsta inimesi, kes olid olnud mitte lihtsalt üürnikud, vaid oma seaduslikku elupaika aastaid heaperemehelikult hooldanud, kuid kelle kohta nüüd öeldi, et nad olla seal elanud ebaseaduslikult.

Rublad vahetati Eesti kroonideks kursiga 10:1 - kõigile võrdselt 150 ning kisati: „Ostke nüüd maid ja maju, või muidu peame need müüma välismaalastele!" TV-s ja raadios kiideti seda kõike, kuid rahva hulgas jäid kiitjad vähemusse, kritiseerijaid sai üha rohkem. Pension enam ei võimalda vanainimestel normaalset elu, aga suremiseks on kah palju...

Vabrikute ja tehaste täieline mahamüümine polnud edukas. Tootmisseadmeid parseldati vanarauaks - selle järele oli välismaal hirmus nõudmine. Mõnikord läksid niiviisi vanarauana üle mere minema isegi uhiuued seadmed, mis veel vabrikupakendis.

Pankade mahaparseldamisega oli müügiõnne rohkem. Hansapangale leidus kohe ostja.

PRIIMA-t polegi enam

Kunagi oli ENSV-s tavaline öelda: „Elu meil kehv, aga suits olgu PRIIMA!" Kuid tubakavabrik „Leek", mis tootis„Priimat" ja kunagi oli teinud kuulsa meresõitja Ahto Valteri auks rahvasuitsu „Ahto", müüdi välismaalastele maha ja ... need panid ettevõtte kinni - Eesti tubakatööstus kui tootmisharu lakkas olemast.

Suur valu oli saada Euroopa Liitu ja NATO „vihmavarju" alla. Kohe hakkasid aga käima jutud, et saame ka miljonitesse ulatuvaid trahve. (Saimegi vägeva suhkrutrahvi - selle eest, et spekulandid olid Eesti kaudu parseldanud suuri suhkrukoguseid.) Teadjamad ütlesid, et kõik hädad olid meie oma ametnike - liitumisläbirääkimiste pidajate - kehva töö tagajärg. Euroliidu tagaigatsejad nüüd ise hädaldavad, kui euroettekirjutuste mittetäitjaid trahvitakse, aga seaduserikkujaid ju ikka karistatakse.

Kui mõned pettunud on hakanud igatsema Euroliidust lahkumist või eurolt oma rahale tagasiminekut, käib Brüssel välja trumbi: „Paljud riigid tahavad meiega ühineda!"

Aga ei maksa unustada - mida suurem ühendus, seda kiiremini see laguneb. Nii läks hiiglasliku Rooma riigiga, Nõukogude Liidu lagunemisele aitasime ise kaasa... Kaks aga ei jäävat kolmandata...

Oleme üle elanud Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni. Nüüd oleme Euroopa Liidus, mis on meist paljude meelest samuti samahästi kui okupatsioon. Loodan, et mõned minuvanustest elavad sellegi üle. Peaasi, et surnuaia hauaplatsil meie koht esivanemate kõrval alles oleks.

ANTS KULL, Tallinn

[illustratsioonitekst]

1992. a asutati „Leegi" baasil AS Eesti Tubakas, millel tuumikaktsionäriks Svenska Tobak, ja tootmine koliti Eestist Malmösse. 2000. a müüdi kaubamärk „Priima" ettevõttele Austria Tabak. Viimane pakk „Priimat" (toodetud Poolas) müüdi Eestis 2005. aastal.

NB! Ka toreda nimega sigareti suits kahjustab tervist! Nii pahvijal endal kui ka ümberolijail.

Jaga |