Eesti elu tegelikud teemad 4.: KEISRI RÕIVAD

ENDEL RIHVK,      31. oktoober 2007


Minu isa, algharidusega külamees, tavatses öelda, et seda tööd, mida igaüks ei oska ega suudagi ära õppida, võib nimetada kunstiks. Ka mina olen lapsest saadik olnud sedasama meelt, et teatud tegevused on tipptasemel kättesaadavad vaid valitutele.

Kõige kujukamalt ilmneb niisugune vahe inimeste suutlikkuses kujutada tegelikkust tasapinnal joonte ja värvidega või materjale vormides. See nn kujutav kunst on suure tõenäosusega üks vanemaid kunstiliike, mille näiteid on aastatuhandete tagant säilinud meie ajani. Hilisemast ajast on kujutava kunsti tippsaavutustena jäänud inimkonnale imetleda Michelangelo, Rembrandti, Rodini, Repini ja sadade teiste suurte kunstnike taiesed.

Ka meil, eestlastel, pole midagi häbeneda, sest Köleri, Koorti, Viiralti jt võib igasuguse kahtluseta panna möödaniku suurkunstnike auväärsesse ritta.

Päevselge on, et kujutavas, nagu mis tahes muuski, kunstis ei piisa pelgalt andest ja tipptulemuse saavutamiseks on vaja palju õppida ning teha tavainimese jaoks üle mõistuse palju n-ö musta tööd.

Küllap on see üks põhjus, miks tänapäeval on välja mõeldud erinevaid "kunstiliike", kus tuntuks on võimalik saada ka märksa kergema vaevaga. Sootuks nii vähesega, et samaga võib hakkama saada suisa igaüks.

Toon selle kohta mõne näite. Taanis Louisiana moodsa kunsti muuseumis on üks keskmise suurusega tuba täidetud üheainsa teosega. See kujutab endast neljakandilist piljardilauast suuremat servarandiga lauda, mis on tihedalt täis laotud ühesuurusi ümmargusi plastkerasid. Kahjuks või õnneks ei mäleta ma autori nime. Kahtlen, kas laua on kokku klopsinud "kunstnik" ise. Kui see ka nii on, saaks samaga hakkama kasvõi vanema astme koolipoiss. Plastkerad on kahtluseta valatud vormi vastavas ettevõttes. Neid lauale laduda suudaks aga isegi pime, kes tegutseb käsikaudu.

See teos meenus, kui mul tuli mõte koduaia kaunistuseks paigutada vana taluvanker, mida praeguse trendi kohaselt paljudes kohtades kasutatakse suure lillepoti või amplina. Ainult et lillede asemel ladusin vankrikeha täis võrkpallisuurusi klaasmune, mida aastakümnete eest kasutati kalapüügil mõrdade ujukitena. „Huvitav," mõtlesin siis irooniliselt, „kas peaksin end nüüd kunstnikuks tituleerima?"

Eestiski on viimasel ajal agaralt tutvustatud seda „moodsat kunsti". Mõni aasta tagasi korraldati Rotermanni soolalaos videokunstinäitus, kus üheks teoseks osutus ringfilm mingist ristteest, kus jalakäijad kohtusid, suhtlesid ja siis jälle igaüks eri suunas laiali läksid. Kaamera selle fikseerimiseks oleks ristmiku kohale võinud üles riputada ükskõik kes, ometi eksponeeriti saadud videot kui kunstiteost.

Samuti meenub üks konkurss, kus esikoha pälvis töö, mis seisnes selles, et Tartust Tallinna sõitis furgoonauto, millesse paigaldatud ekraanil jooksis kogu sõidu ajal film. Mul on meeles isegi võidutöö autori nimi, kuid jätan selle siinkohal lisamata. Olgu vaid mainitud, et mõni aeg varem oli sama mees saanud rahvusvaheliselt tuntuks "kunstiteosega", mis eksponeeris klaaspurkides väljaheiteid.

Maailmas leiavad sellist kunsti viljelevad inimesed endale ka andunud fänne. Hiljaaegu võis Eesti Ekspressist lugeda, et Saksamaal Kasseli linnas korraldakse juba aastaid moodsa kunsti festivale, kus eespoolkirjeldatutega sarnaseid "taieseid" koguneb imetlema huvilisi üle maailma. Paraku on see festival kohalike elanike hulgas üpris ebapopulaarne.

Maailmakuulsal taani muinasjutuvestjal Hans Christian Andersenil on geniaalne mõistujutt, mis eesti keelde tõlgituna kannab pealkirja "Keisri uued rõivad". Selles käsib kuulsusejanus valitseja rätsepal endale õmmelda rõivad, mida keegi varem näinud pole. Kaval rätsep otsustab keisrit alt vedada ja ennenägematute riiete tegemisega üldse mitte vaeva näha. Ta jätab kroonikandja sootuks alasti, kuid seletab, et neid imeilusaid rõivaid näevad ainult need, kes pole rumalad. See sunnib olematuid "rõivaid" kiitma nii keisrit ennast kui ka tema alamaid, sest keegi ei taha loll olla.

See lugu tuleb mulle alati meelde, kui kuulen meie kunstikriitikuid kiitmas eelkirjeldatutega sarnanevaid "kunstiteoseid". Samaaegselt tundub mulle üllatav, et resoluutselt ei astu selletaolise kunstilörtsimise vastu välja ka meie tõeliselt head kunstnikud. Tõsi, aastate eest lausus Heinz Valk, et igaüks võib värvida oma riista roheliseks ja siis vastu Kunstihoone seina lasta, kuid see ei tee teda veel kunstnikuks.

Tänavu eetris olnud ETV "Tähelaeva" saates rõhutas Jüri Arrak küll, et kunstnikuks võib saada ainult meeletusuure õppimise ja tööga. Kesknädalas ilmunud intervjuus toonitas Aapo Pukk, et Ameerikas viie parima portretisti hulka jõudmiseks on tulnud tal teha palju aastaid pingsat tööd. Kuid ei nemad ega ka Enn Põldroos, Evald Okas, Tiit Pääsuke jt meie kunsti tipud pole kusagil otsesõnu välja öelnud, et moodsal kunstil "polegi midagi seljas", nagu Anderseni muinasjutus hüüdis üks laps.

Miks see on nii, jääb mulle mõistatuseks. Võib-olla oskab selle ära seletada keegi Kesknädala lugejatest?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)