Võitjat tuleks aktsepteerida

UDO KNAPS,      24. oktoober 2001


Huvitav oli lugeda Toomas Alatalu Kesknädalas ilmunud järjejuttu "Miks rahvas ajakirjandust enam ei usalda?", kus ta kirjeldas, kuidas pika ja järjekindla protsessina suukorvistati Eesti ajakirjanduse enamik väljaandeid ja kallutati need võimuliidu kuulekaiks õukonnalehtedeks. Väga tõene ja mõtlemapanev jutt.
Olen püüdnud jälgida meie poliitiliste mängurite mängu juba alates Rahva Hääle likvideerimise päevist. Ja ei suuda seda kogu meedias toimuvat tähele panemata jätta tänaseni.
Enim paistab silma Isamaaliidu suuvoodriks muundunud Eesti Päevaleht.
Enamikes demokraatlikes riikides on üldtunnustatud tavaks, et näiteks presidendi valimiskampaania käigus kritiseeritaks üksteist vastastikku ja pillutakse või kaikaid teineteisele kodaratesse, aga peale valimistulemuste teatavakssaamist kaotaja pool ja tema toetajaskond aktsepteerivad võitjat ja koonduvad ühiselt ühe ja seega kogu rahva ühise presidendi järgi.
Nii väljendas ennast peale tasavägist valimismaratoni kaotajaks jäänud Al Core Ameerikas ja nii ütles lõpuks ka meie lahkuv Lennart Meri.
Seda tava ei järgi aga alati meie ajakirjandus. Kui lahkuvale presidendile pühendas Eesti Päevaleht terveid positiivseid lehekülgi, siis uue panust pisendatakse nii palju kui võimalik: üle kahe lehekülje pilt oktoobriparaadi tribüünilt ja kusagil tagapool lehenurgas väike-väike diagrammike, et Arnold Rüütli toetajaid oli tervelt 42 või 44% rahvast. Kas on eetiline, et fotograaf on pildistanud meie kahte esileedit just sellise nurga alt, et oleks silmatorkavalt nähtav nende siluettide erinevus?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)