Nädala juubilar ALBERT LIHHANOV 80

Ma ei hakka eestlaste kunagiste lemmikute nimesid üles lugema, sest noortele on need tühi sõnakõlin ja endised Nõukogude kodanikud teavad neid niigi. Paljud kunagised kuulsused on küll elus, aga mõned neist on süüvinud stagnaaegsetesse solvangutesse, teised veel kaugemasse minevikku. Suur osa lihtsalt vaikib ega suuda eluga toime tulla, veel vähem niisuguseid lastekaitsefonde algatada nagu Albert Lihhanov, kelle initsiatiivil loodi juba 1987. aastal Laste Fond, mida ta hakkas ise juhtima.

Praegu on Lihhanov Venemaa Laste Fondi esimees ja lastefondide rahvusvahelise assotsiatsiooni president. Need ühiskondlikud organisatsioonid aitavad lapsi hädas, päästavad neid, kaitsevad alaealiste õigusi.

Ometi oleks Lihhanov võinud hakata lihtsalt prassivaks ja praalivaks ärimeheks, sest tal olid selleks kõik teed lahti. Tema loomingut oli autasustatud Leninliku Komsomoli preemiaga ja Nadežda Krupskaja nimelise riikliku preemiaga; tema teoseid on üle saja korra avaldatud välisriikides ja nende kogutiraaž on üle 30 miljoni.

Mis siin veel lastest? Ja nende kaitsmisest? Ela ja naudi! Aga fondiomanik ei naudi ega ilutse, vaid tema raamatud on täis valu ja muret saatuse hooleks jäetud põlvkonna pärast. Lapsed, nende elu ja suhted üksteisega, aga ka lastevanemate ja teiste täiskasvanutega on kirjaniku loomingu peamine teema.

Lihhanovi varasemad teosed kujutasid endast üpris tavapärast kõrgklassi kuuluva nomenklatuurse sulesepa sotsrealismi – olustikuline ja kriitiline, kuid siiski proletariaadi võimu jäägitult toetav. Temast sai kirjanik, kui Kirovis ilmus jutustus „Elagu päike!“ ja Novosibirskis anti seejärel välja neli esimest raamatut.

Lihhanov lõpetas Uralski ülikooli ajakirjanikuna, oli hiljem „Komsomolskaja Pravda“ Lääne-Siberi erikorrespondent ja ajakirja „Smena“ vastutav sekretär. Ilmselt just tänu temasugustele kriitikutele algatati impeeriumis lõpuks „perestroika“, sest tipus oli Lihhanov siis ja on ka praegu.

Alles pärast murrangut suutis kirjanik ühena vähestest süüvida äärmiselt kirglikul moel kogu sellesse õudusse ja kaosesse, mida NSV Liidu lagunemine suure impeeriumi lastele kaasa tõi. Ses suhtes on ta minu jaoks sarnane Erich Maria Remarque’ile, kes enne teist ilmasõda lihtsalt kirjutas, aga pärast seda vapustas kõiki „Triumfikaarega“, sest kogu ta poeetilis-unistuslik maailm oli kokku varisenud.

Midagi sellesarnast elas läbi ka nõukogude kirjanik Lihhanov: proletaarne impeerium haihtus, kadusid endised moraalinormid, kogu elu keerati pea peale. Aga kuigi Lihhanovi teosed kire ja asjatundlikkusega arvustavad Venemaal lastega toimuvat, on ta sellest hoolimata saanud ka Vene Föderatsiooni riikliku preemia, Venemaa Aleksandr Grini nimelise preemia, Ivan Bunini nimelise auhinna ja veel ridamisi mitmeid kirjanduspreemiaid nii kodu- kui ka välismaalt.

Eesti Vabariik kahjuks kohaliku elu kritiseerijatele mingeid preemiaid ei jaga. Nemad tunnistatakse kohe avalikult „rahvavaenlasteks“, vaikitakse maha või kuulutatakse kirjandusväliseks nähtuseks, sest literatuur tegelgu vaid literatuuriga. Nii püütaksegi meil lapsi põhiliselt naerutada ja lõbustada, argielu hädadest eemal hoida. Vaid mõni noore põlvkonna esindaja julgeb ka uues ajas probleeme näha, aga ei seosta neid sellegipoolest Eestis taasiseseisvumise ajal tekkinud (ka tekitatud!) uute muredega, vaid pigem mingi üleüldise maailmavaluga või ebamäärase headusesooviga: võiks ikka üksteisega kenasti rääkida... Millest täpsemalt?

Lihhanov suutis end kokku võtta ja kirjutas mitu hingeminevat romaani sellest, kuidas pärast murrangut käidi ümber just nimelt lastega. Kõik ta noorsooromaanid on vapustavad ja samas liigutavad lood saatuse keerdkäikudest, millega alaealised peavad üksi või kambas hakkama saama. Just seepärast tõlkisin eesti keelde Albert Lihhanovi romaani „Slomannaja kukla“ (Lõhutud nukk, 2012). Tema kaht raamatut on mul olnud ilmselt sama valus tõlkida, kui autoril neid kirjutada, sest juubilar ise alustab oma romaani „Lõhutud nukk“ sõnadega: „See on kolme naise lugu – juhtunu eest maksis igaüks neist kogu eluga, nagu me peame maksma ilmselt kõik: oleme ju ammu kogenud – maksta tuleb kõige eest. Aga sellegipoolest on see eriline lugu. Jutustust alustada pole mitte üksnes raske, vaid peaaegu võimatu, sest niisugustest asjadest mitte üksnes ei kirjutata, vaid ka räägitakse vaevu ja vastumeelselt, ainult äärmise vajaduse korral, püüdes taolisi saladusi igavesti varjata, sest juttu tuleb isiklikest pattudest.“

Selles loos jääb andekas ja sportlik teadlaseneiu varakult lapsega leseks ja abiellub seejärel vaesuse sunnil ning rahaahne ema pealekäimisel Moskva uusrikka ärimehega, kes mõned aastad hiljem alaealise kasutütre vägistab, nii et tüdruk teeb Londoni kooli pagendatuna enesetapu.

Romaani „Neproštšonnaja“ (Andestamatu), mis eesti keeles ilmus aastal 2014, pühendas Lihhanov fašistlike koonduslaagrite alaealistele vangidele – hukkunutele ja elavatele. Neile, kes ei suutnud jõule vastu hakata, aga tulid siiski karmidest katsumustest auga välja, jäädes inimeseks. Selline teema on kirjaniku loomingus uus, olles pühendatud Aljona Sergejevna Nikitina mälestusele – naisele, kes viidi tüdrukuna Saksamaale töölaagrisse, kus kaunitarisse armus aadlisoost saksa sõdur, kes temaga isegi üpris erandlikult ja suuremeelselt abiellus, aga mees langes rindel ja aadlikvanemad võtsid poja alaealiselt abikaasalt lapse vägisi ära ja saatsid neiu pärast sõda tagasi Venemaale, kus ta suri häbis ja üksinduses kui vaenlase „voodisoojendaja“.

Eesti keeles on juubilarilt ilmunud ka mitu murrangueelset teost, näiteks „Perekondlikud põhjused“ ja kaheosaline „Kolgata“. Ühtegi varasemat raamatut pole saada Tallinna Linnaraamatukogus, neid on ainult Rahvusraamatukogus ja TLÜ Akadeemilises Raamatukogus, kuigi tegemist pole mitte akadeemiku, vaid noorsookirjanikuga.

Noortel pole Linnaraamatukogust võimalik saada isegi mitte Lihhanovi kõige lüürilisemat kogu „Muusika“ (1974), mille tõlkis Andres Jaaksoo, kes iseloomustas autorit sõnadega, et tema „raamatute kangelasteks on alati inimesed, kes juba oma olemuselt ei saa jääda kõrvalseisjaks, kui käib võitlus hea ja kurja vahel, kus kurjus püüab võimust võtta. Sõjaväelisi termineid kasutades võiks öelda, et nad suunavad tule endale ja lähevad ise rünnakule.“

Ometi ei jäänud murranguaegses muinasjutulises võitluses „hea ja kurja vahel“ võitjaks loodetu ja plaanitu, sest planeerimisega olid lood Liidus alati kehvasti. Perestroika oli nagu järjekordne sotsialistlik lööktöö, mis väljus ootamatult kontrolli alt ja suundus isepäise üritajana avakosmosesse.

Lihhanov sellegipoolest ei kaota tänini lootust, et inimloomust on võimalik muuta õilsamaks, paremaks, kaastundlikumaks. Ta on loomult suur moralist. See väljendub eriti selgelt tema jutusaadetes „Uroki nravstvennosti“ (Kõlbluse õppetunnid), mida on mitu korda edastanud ka meie venekeelne telekanal TVN.

Noorsookirjanik on jäänud proletariaadiriigi lapseks, kes hindab töörahva aumõisteid, kohusetunnet ja väärikust. Kõik, mis ta on elult saanud, on saadud tänu olematusse vajunud impeeriumile, sest kapitalism poleks Siberi poisile andnud ei tasuta haridust, tohutuid honorare, tiraaže ega muid eeliseid, seepärast tunneb ta kogu südamest kaasa neile lastele, keda parteiärikad kõigest ilma jätsid, et ise oligarhiks hakata ja proletariaadiriigi loodud ühisrikkus endale kahmata. Mitte kedagi ei põlga kirjanik rohkem kui niisuguseid poolkriminaalseid uusrikkaid, kelle õnn on rajatud murrangujärgse põlvkonna kodutute ja orbude õnnetule saatusele.

Samas ei suudaks juubilar eales endale tunnistada, et eluaegselt tipus olles on ka temasugused „hea ja kurja vahel“ hõljuvad utopistid lisanud moraalituks värdjastunud sovetaparatšikutele tuult tiibadesse nii kommunismiparadiisi kui ka kapitalismipõrgu poole liikumisel, sest just NSVL sünnitas oma tohutul territooriumil meie praeguse korrumpeerunud ärikoletise, millel ehtsa ja eheda lääneliku demokraatiaga suurt midagi ühist pole.

Albert Lihhanov on sündinud 13. septembril 1935.

REET KUDU

Jaga |