Tõe ja õiguse erisus

Siis otsustasin radikaalselt muutuda ja hakkasin rääkima seda, mida nad minu meelest kuulda tahtsid. Mõtlesin välja igasuguseid komplimente jne. See oli päris lõbus. Olukord paranes otsekohe. Dissonants tekkis siis, kui  tunnistasin, et tegin väikese eksperimendi. „Mäng? Spiel?" kostsid sõbrad. „Seinalegi selge! Aga parem ära meiega spiili."

Ometi ei tahtnud ma aususest nii kergesti loobuda. Mõtlesin siis, et räägin küll tõtt, aga mitte kogu tõtt, ja otsin igas inimeses midagi, mida siiralt tunnustada. Ühe tuttava puhul ei leidnud küll muud kui tema ilusad hambad. Kiitsin siis neid.

Moraalne relativism

Kui Vargamäe Andres hakkas Oru Pearu riugaste peale tõe ja õiguse eest võitlema, siis läks ta kurjaks kätte. Naised-lapsed said oma jao. Andres läks õiguse eest võideldes välja isegi kelmusele: viis Pearu hobuse oma rukkisse, et naabrile „ära teha". Õiguse eest võitlemine viib inimese tavaliselt armastusest välja, vahest isegi tõest välja. Igatahes tuli Tammsaarel välja, et tõde ja õigus pole päris samad asjad.

Nüüdismaailmas kehtibki moraalne relativism, mis tähendab, et eetikaküsimustes pole üht ja ainuõiget seisukohta. Kultuurid, tavad ja kombed võivad erineda. Eetikaid on palju, kriteeriume vähe. Suur Kohtumõistja on, Nietzsche diagnoosi järgi, surnud. Ja kui ka pole, siis Jumalaga ühiskond enam ei arvesta. Universaalne moraalikäsitus toetus ikka mingile käsukoodeksile, mis oli saadud ilmutusliku teadmise kaudu.

Eetikat on üritatud rajada ka inimloomusele, nt vooruste eetikat, kuid inimloomuses puudub hea ja kurja tundmise normatiivsus - see tuleks kusagilt sisse tuua. Eetikat on püütud rajada ka mõistusele - nagu Kanti formalism või Milli utilitarism või Locke´i õiguste eetika. Eetika võib rajaneda ka südametunnistusele. Kuid siin jääme taas hätta: kuis paadunud, puhast ja musta südametunnistust kindlaks teha? Ja lõpuks võib rääkida ka loomingulisest eetikast.

Lugupidamine ja lugupidamatus

Kui moraal on väline, siis eetika on pigem sisemine. Sest saab ju olla ka võltsmoraal. Selle näiteks „kommunismiehitaja moraalikoodeks". Aga ei saa olla vale eetikat. Saab olla eetiliselt vale suhtumine. Moraal peaks kirjeldama tingimusi, mille järgi inimesed kas hoolivad või ei hooli üksteisest.

Tõe ja vale paradoksaalsusest räägib Albert Camus: „Mõnede inimestega rajame suhted tõele. Teistega valele. Need suhted pole vähem kindlad." Ekstaole.

Õigupoolest polegi moraalses relativismis iseenesest midagi halba, sest see on personaalne - isiklik ja usaldab inimest. Üks kriteerium moraalses relativismis siiski on, ja see rajaneb sellel, et teatud nähtused äratavad lugupidamist ja teatud ei ärata. Lugupidamine on tunnustus sotsiaalse suhtluse jätkamiseks. Avalik vale lugupidamist ei ärata.

Sotsiaalne vale kui kohustus

„Moraalsest vaatekohast on valetamine igal juhul taunitav, isegi kui see võib aidata kaasa mõne hea eesmärgi saavutamisele," ütleb Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop. Ja tal on õigus. Ometi kiidab ühiskond heaks reklaami, mis on sageli pooltõde, ja suhtekorralduse, mis ainult ilustatud tõde saabki olla.

Eks valede maailm algab juba jõuluvanade ja päkapikkudega. Tõsised asjad on arstide valed patsientidele, abikaasade valed kodurahu huvides, vanemate valed lastele laste heaolu nimel jne. Kas me ei näe seda valet hoopis kui moraalset kohustust? Valet õigustatakse siin ju pragmaatiliselt ja tõde peetakse ohtlikuks. Seega on ühiskondlik vale vahest vajalik? Üks mu kolleeg küll kinnitab, et temal ei ole sotsiaalset valet kunagi vaja olnud.

Palju valet on teaduses. Tänapäeval peetakse teaduslikuks teooriat, mis on falsifitseeritav ehk siis ümberlükatav. Palju valet leidub ajaloos. Sõjaajalood ei saa kuidagi valeta läbi. Bismarck on öelnud, et kõige rohkem valetatakse pärast jahiretke ja sõjaajal. Kui vale saab sotsiaalseks sümboliks - informatsioonilise enesemääramise müüdiks -, siis peetakse valet heaks.

Palju valet on kuhjunud religioonidesse - kasvõi erinevate tõlgenduste ja piiratud arusaamade näol. Variserlikkus pole ühiskonnas haruldus. Matustel kuuleb vahest enamgi valesid kui kohtus.

Traditsiooniliselt eristatakse kolme valet: pahatahtlik (mailicious), naljatlev (jocous) ja  õiglane (officious). Viimase näiteks võiks tuua kirikuõpetaja, kes peitis Kaitseliidu kohaliku juhi altari alla ja valetas hävituspataljonlastele, et ta ei tea tollest mehest midagi jms. Patuks loetakse kõiki valesid, aga "õiglane vale" on kergem patt.

Kadunud Uku Masing rääkis tõeotsimise kohta niisuguse loo. Inimesed olid kuulnud, et Tõde on midagi väga ilusat ja suurepärast, aga keegi polnud Tõde näinud. Siis saatis üks valitseja rüütlid välja Tõde otsima. Otsiti seitsme mäe ja mere tagant, aga keegi Tõde ei leidnud. Üks uhke ritter aga sattus juhtumisi Tõele peale. Aga Tõde polnud kaugeltki nii kaunis kui oli räägitud. Otse vastupidi: Tõde oli paatunud juustega kortsus näoga vanamoor. „Mis ma räägin sinust maailmas?" küsis rüütel. „Valeta!" kostis Tõde.

Vahendid ja eesmärgid

Minu meelest on üks eetika ülesandeid vahendite ja eesmärkide vahelise vastuolu ületamine.

Vahendist saab eesmärk nagu seemnest taim. Umbrohtu külvates roose ei kasva.

Näiteks võim on olemuselt vahend rahva ja riigi heaolu saavutamiseks, aga võim võib muutuda ka eesmärgiks omaette. Tegelikult iga väärtus, mis saab iidoliks, muutub valeks. Sest tõe ja õiguse või ka usu ja armastuse fanaatik võib sellesama tõe ja õiguse, usu ja armastuse nimel igasugu õudusi teha, ja seda ongi tehtud.

Tunnistagem, et panuseid nüüdisühiskonna funktsioonidesse ei saa kontrollida ainult moraali kaudu. Keerulisel ühiskonnal on palju erinevaid ootusi ja taotlusi, nii et ta  ei saa neid kõiki võimaldada ainult moraalireegleid kasutades. Tõe ja vale probleem pole lahendatav moraalse pedantsusega. Tõe ja vale probleem on olemuslik. Kõiki ühiskonnanähtusi ei saa vaadelda lugupidamise omandamise või kaotamise abil, hea ja halva, õige ja väära, isegi mitte tõe ja õiguse skaalal. Seda enam, et ilmselt pole tõde ja õigus alati üks ja seesama, vaid nad võivad üsnagi erineda.

Inimene on juba kord selline, et tõde peab tal kuskil piirväärtusena siiski olemas olema. Arvamus, et pole olemas inimkäitumist juhtivat absoluutset TÕDE, on üks meie aja pahedest. Kuid absoluutset tõde ei ole dogmades, reeglites ja õpetustes - need võivad vaid viidata Tõele.

Kristus on öelnud: „Mina olen tee, tõde ja elu." Kristlikud müstikud on seda nimetanud sisemiseks Kristuseks. Oma sisemise mõõtmega ühenduses olemine on loomulik olek, mitte mingi saavutus. Siis peegeldavad kõik su teod ja suhted seda kogu eluga üheks olemist, mis ongi armastus. Seadused, korraldused ja reeglid on vajalikud neile, kes on ära lõigatud oma sisemisest TÕEST. Nii et kui armastus ei toimi - siis tuleb paraku käsk tagasi. Ja siis tuleb teda täita.

RAIVO J. RAAVE

Jaga |