Maailma parim enesetapja?

Väike ja sõjakas Eesti elab lausa hüsteerilises enesetapuvajaduses. Ja miks mitte ennast hävitada, kui terve maailm meid selle eest kiidab!?

Milleks on meil vaja sõdida afgaanide kodumaal, kui meie endi kodumaa tühjeneb hirmuäratava kiirusega?

Ikka ja jälle peab meelde tuletama ajalugu. Soovist oma territooriumi laiendada laskis Saksamaa oma noori mehi sõjas maha tappa ja oli sunnitud türklasi asemele võtma. Kas Eesti võtab asemele needsamad afgaanid, keda ta praegu tapmas käib?

Enesetappu saab teoks teha ka majanduslike võtetega. Juba nimetatakse Kreeka abipaketi heakskiitmist Riigikogu poolt uueks „baaside lepinguks". suurelt panustada Kreeka abistamiseks ja samal ajal muuta omaenda hariduspõld hävitustandriks - kui see pole enesetapp, siis mis see on?!

Noorte inimeste sundimine välismaale tööd ja leiba otsima pole küll otseselt enesetapp, aga oma riigi hävitamine on see küll. Ümberringi muud ei kuulegi, kui et koolid ja kauplused suletakse, tootmisettevõtted lõpetavad tegevuse. Nüüd on järg jõudnud tuletõrjekomandode sulgemiseni. Aina häving ja lahkumismeeleolu!

Aga kui tahad väikeses külas kodanikualgatust üles näidata ning veidi meelelahutust korraldada, ilmub nagu välk selgest taevast mingi absurdne takistus. Just niimoodi juhtus Assamalla ja Kullenga küla esmamainimise 770. aastapäeva tähistamisega. Kui kirjandusõhtul esinemiseks oli andnud nõusoleku 14 inimest, teatas kohaliku raamatukogu juhataja: tema raamatukogu ruume kasutada ei luba! Pidimegi leppima kitsukese sotsiaalkorteriga. Üritus aga läks igati korda.

Siiski on selgituste jagamine tagantjärelegi õigustatud, sest ruumide keelamise põhjus oli poliitiline. Kirjandusõhtu oli pühendatud kodukoha ajaloole. Paraku leidub Assamalla ajaloos veresaun, mille pani 1941. a. suvelõpul ja sügisel toime kohalik politseinik Peeter Tall - elu kaotas 13 kohalikku elanikku. See polnud mingi pommuudis, kuriteo üksikasjad olid Assamalla inimestel teada juba 70 aastat ja saladuseks on jäänud ainult ohvrite matmispaik. Peeter Tall mõisteti surma 1945. a. jaanuaris.

Võib vaielda selle üle, kas sel juubeliüritusel on tarvis rääkida kuritegudest (tegelikult me ei rääkinudki), aga ammuaegsete mõrvade tõttu kirjandusõhtu ära keelata - see on liig mis liig.

Ajalugu ei pea kartma, faktid jäävad faktideks igavesti, olenemata sellest, kas neist räägitakse või need vaikitakse maha. Praeguses Eestis on ebameeldiva ajaloo mahavaikimine laialt levinud. Seetõttu on „Assamalla lahing" vägagi õpetlik sündmus.

EEVI GEIDIK, pensionär, Assamalla, Lääne-Virumaa

Jaga |