Ettepanek rikastele ja sallivatele

Tore on lugeda kõlavasõnalisi üleskutseid, et aitame ometi neid kaugeid ligimesi, kes on nii palju kannatanud, kes on kodumaa maha jätnud, kes tahavad siin meie abiga mõnusat elu elama hakata. Hale süda on hea asi, aga inimene vajab ellujäämiseks midagi veel. Ta vajab tarka südant, mis oskab vahet teha tõelise abivajaja ning omakasupüüdliku ja tänamatu ärakasutaja vahel.

 Kui pööraks kõigepealt tähelepanu meie oma pagulastele? Neile, kellelt pank on ära võtnud kodu. Kes on pikka aega olnud töötud. Vaesuses elavatele, kes ei jõua maksta üüri ja elektrit, kel pole raha, et lastele toitu osta. Kes on vanaduses üksi ja väetid. Kes tahavad perekonda luua, aga saa oma kodu. Jne.

 Meil kogutakse aina annetusi meditsiiniaparaatide ostmiseks; see raha peaks küll tulema riigikassast. Meditsiin peaks endastmõistetavalt olema riiklik ettevõtmine, nagu ka haridus (lasteaiast alates) ning korra- ja õiguskaitse. 

 Miks meil ei koguta raha vaeste toetamiseks? Mitte nii, et anname sularaha kätte või söödame korraks jõuluajal kõhu täis. See ühekordne abi jätab ju inimese tuleviku ebakindlaks. Aga ehitame näiteks mingi vabriku, rajame ühismajandi koos ühiselamuga? Et inimestel oleks kodu ja töö, mis neile mingi kindlusetunde annaks. See oleks juba oma riigi rajamise moodi, kas pole? Korraldame ideedekonkursid – uskuge, meil on palju andekaid ja arukaid inimesi! Miskipärast ei lasta neid kuskil juhtpositsioonidele…

 Teen ettepaneku – kõigepealt neile kaastundlikele ja sallivatele, kes tahavad siia tuua uusi, teistsuguste kommete ja teistsuguse kultuuriga vaeseid; seejärel parteidele, riigikogulastele ja valitsuseliikmetele, kõigile kõrgepalgalistele, pankadele ja pankuritele, samuti välismaistele ettevõtetele, kes tarvitavad meie inimesi oma tootmises, aga kes oma kasumid siit välja viivad – asutage MEIE OMA FOND vaestele ja kodututele. Olgu selle nimeks Kodufond või Solidaarsusfond.

Olgem siis solidaarsed, nagu Euroopa meilt nõuab! Olgem sallivad ja hoolivad!

Aga alustame kõige lähematest! Remontige kogutud raha eest ära mõni mahajäetud maja pooltühjas külas; neid on palju. Andke tasuta kasutamiseks maatükid. Rajage kogukonnad, kes võiksid kasutada ühiseid põllutöömasinaid. Pole vaja mingit euroremonti, lepime sellega, et oleks elamisväärne keskkond, ilma absurdsete ettekirjutusteta Euroopa heaoluparadiisist.

Jah, kõlab uute kolhooside moodi. Kuid eesti ajal olid ju ka ometi ühistud? Kolhoos on ju ühine majapidamine, kogukond? Eks ole parem olla väärikas osaline kolhoosis kui tarbetu, kodutu, põlatu ja töötu kapitalistlikus eraomandis?

Eesti on nii väike, siin tuleks rohkem tegelda kogukonnaelu arendamisega. Ja keskvalitsus peaks seda toetama, mitte aga takistama rumalate piirangutega. Maapiirkonda tuleb ehitada, mitte likvideerida.

Ja kui me sellega oleme hakkama saanud, kui meil pole ühtki kodutut perekonda, ühtki nälgatundvat last, siis astume järgmise sammu. Siis hakkame vastu võtma sõja jalust põgenenuid; neid, kes tõepoolest ohus on. Siis laseme neil endale siin ehitada kodud, anname maatükid, kui nad seda harivad. Ja kui nad ennast elatada suudavad, siis võivad nad siia jääda ning meie kultuuri- ja tänavapilti rikastada. Sest siis me peame neist lugu, siis ei suhtu me neisse kui almusi kerjavatesse õnneõngitsejatesse.

Teeme ise seadused nende tarvis, lükkame kõrvale rahvusvahelised rumalused, mis on koostatud selliste tingimuste järgi, mida meil ei ole ega saa niipea olema. Vähemalt mitte niikaua, kuni võimul püsivad needsamad parteid, kes meie vaesuse on loonud. Esimene oluline seadus on, et kõik võõrad, kes siia tulevad, täidavad meie seadusi, et nad austavad meie kultuuri ja tavasid, et nad ei tee meile kurja. Kes seda seadust ei täida, saadetakse kohemaid koju tagasi. 

Oleks tore, kui meie valitsejad hakkaksid ükskord aru saama, kus nad elavad. Eesti ei ole Brüsseli agul ega Euroopa kolgas. Eesti on MEIE KODU. Ainuke maailmas.

 KESKMÕTE: Eesti on nii väike, siin tuleks rohkem tegelda kogukonnaelu arendamisega.

MALLE PÄRN, teoloog ja kolumnist

Jaga |