Nädala juubilar ANTS TAMME 75

 „Väga pisikeseks jäänud trükiarvu tõttu, tellijaid tuhatkond, üksikmüük veelgi väiksem, pole toimetusel enam võimalik lehe väljaandmist jätkata. Taotlesime taas rahatoetust nii kultuurkapitalilt kui ka hasartmängumaksu nõukogult, kuid paraku tulemusteta. Südamlik tänu kõigile Videviku lugejatele ja kaastöölistele! Lugupidamisega Ants Tamme.“

 Ants Tamme, tänane juubilar, oli „Videviku“ peatoimetaja üle 23 aasta.

 Vaid ajakirjanik võib mõista sellise lühikese teate tegelikku suurust ning traagikat, mis mõnesse trükiritta koondunud. See oli ühe ajalehe surmateade!

 Ajalehe sünd ja lahkumine on ikka olnud riikliku tähtsusega sündmused. „Videviku“ puhul mahtus nende kahe daatumi vahele 1106 lehenumbrit ehk ligi veerand sajandit! Ants Tamme juhtis riigis ainsa pensionäride väljaande ilmumist, kamandas toimetust, kirjutas juhtkirju ja, mis kõige raskem, otsis lehe ilmumiseks vajalikku raha. Tellijate ja üksikostjatega lehte üleval ei hoia. Eriti kui reklaami ja annetajaid suurt pole.

 See oli aeg, kui ärimehed vanainimeste kokku hoitud raha peale veel ei mõelnud. Nüüd on ka need miljonid avastatud ja reklaami tuleks ehk rohkem. Kuid ega Ants reklaami ka väga taga ajanudki. Tahtis teha ausat ja sõltumatut ajakirjandust. Kuid Eestis on see võimatu. Nii panigi ta toimetuse kinni, tänas väikest kollektiivi ja läks ühel päeval koju.

„Videviku“ järel hakkas suurte lehtede vahel ilmuma peavoolumeedia väljaanne „60+“, mida „Videvikuga“ võrrelda pole mõtet. „60+“ pakub rohkem ajaviidet, puhkereise ja toiduretsepte, eriti aga apteegikettide reklaame.

 „Videvik“ oli eakatel otsekui teine piibel. Ajaleht, kes neid kaitses ja pensionäride õiguste eest seisis. Sõna otseses mõttes. Tamme juhitud „Videvik“ oli see, kes aastast aastasse eakaid Toompeale meeleavaldustele kutsus. „Tulge ja nõudke oma õigusi, suuremaid pensione ja paremat sotsiaalhooldust!“ kutsus Ants oma ajalehe juhtkirjades rahvast ühte hoidma.

 1990-ndail said tema truudeks kaaslasteks pensionäride liit ja ühendused. Nende julged juhid Sven Pärn, Hilja Kukk jt pidasid koos Ants Tammega Riigikogu ees sütitavaid kõnesid, mida rahvahulk ovatsioonidega toetas. Alati olid kohal ka Keskfraktsiooni saadikud, Keskerakonna seenioridekogu ja isegi noortekogu liikmed. Need olid ajad, kui rahvas veel lootis, et miitingud valitsust mõjutavad ja eakad ministritelt halastust leiavad.

 Siiamaani mäletatakse, kuidas Mart Laari esimese valitsuse sotsiaalministril Marju Lauristinil meelepahas isegi mantlinööbid eest ja kapuuts peast tiriti, kuid pensionitõusu ikka ei tulnud. Nii hakatigi tasapisi aru saama, et rahva arvamus valitsejaid ei huvita. Ajapikku vahetati ka pensionäride organisatsioonide juhid välja – etteotsa pandi parteisõdurid Reformierakonnast ja IRL-ist.

 Peatoimetaja Tamme ikka veel lootis. Kirjutas teravaid artikleid. Rahvas luges ja püüdis ka lootust alal hoida. Veel mitu korda käidi „Videviku“ eestvedamisel Toompeal meelt avaldamas. Ikka ja jälle tegi ajaleht erinevate sotsiaalministritega pikki intervjuusid, püüdes neile selgitada vanema rahva olukorda: väike pension, kallid ravimid, tervisemured. Kuid asjata.

Ants kirjutas oma lehes kokkuvõtte eakate aasta kohta, mida tähistati kogu Euroopas 2012. aastal. „Peeti paar üleriiklikku paraadnõupidamist või konverentsi, päevalehtedes avaldati mõned ühiskonnateadlaste pikad artiklid vanurite kogemusvara ühiskonna huvides rakendamise vajalikkusest, rõhutati, kui ülitähtis olevat süvendada noorte ja eakate koostööd ühiskonna sidususe vaatevinklist jms. Kas asjalood on kõigest sellest nüüdseks ka mõnevõrragi sisuliselt paremaks saanud?“ küsis autor ja jätkas: „Kuidas paistab kogu see eakatega ja nendesse suhtumisega seonduv Kadrioru presidendilossi taustal? Siin selgub otsekohe kentsakas tõsiasi, et riigipeal eeldatavat tõeliselt sooja, inimlikku ja riigimehelikku suhtumist eakatesse pole paistnud välja mitte kuskiltki otsast. Ei kutsunud riigipea vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule mitte ühtki pensionäride esindusorganisatsioonide juhtliiget, rääkimata nende aastatepikkuse vabatahtliku ühiskonnatöö tunnustamisest pisimagi aumärgiga.“

 Nii püüdis peatoimetaja veelkord seista oma lugejate heaolu eest. Muidugi ei meeldinud see paljudele, ja riiklikku toetust Videvikule ei antud. Pole vaja meil sellist ajalehte! Soomlaste omast neli korda väiksemat ehk 300-eurost pensioni saavad inimesed lehte massiliselt tellida ei suutnud. Vaesuval lugejaskonnal ei jätkunud jõudu oma ajalehte hinges pidada.

 „Kui sul raha ei ole, siis on enamik uksi, silmi ja kõrvu sinu soovide jaoks suletud. Eesti pensionist jagub õigust hinges püsida, aga ei enamat. Et seda ka ministrite teadvusse viia, ei piisa ühest-kahest meeleavaldusest. Tihedamini peaks Toompeal vilkuva laternaga seisma – märgiks, et Eesti riigilaev on valel kursil suurte lasterikaste perede, pensionäride, miinimumpalgaga töötajate suhtes,“ kirjutas „Videvikus“ Võru kirikuõpetaja Andres Mäevere.

 Kirikumehe sõnad oleks justkui lühikeseks kokkuvõtteks Ants Tamme ja tema „Videviku“ kohta. Lõpmatuseni ei jõua keegi laternat ülal hoida, kuid Antsul ja tema väikesel töökal kollektiivil see õnnestus. Nüüd ootaks tuntud ajakirjanikult ühiste võitlusaastate kohta mälestusteraamatut. Miks mitte pealkirjaga „Videvik“?

 Jõudu ja tervist Ants Tammele 75. sünnipäeva puhul, mis möödus 20. aprillil.

 HEIMAR LENK

 PS Tervitustega ühineb Kesknädala toimetus, soovides oma kauaaegsele heale autorile Ants Tammele jätkuvat võitlusvaimu!

 [fotoallkiri] Seenioride ajalehe peatoimetaja ANTS TAMME esineb Keskerakonna korraldatud seenioride pensionitõusu nõudval meeleavaldusel 2013. aastal. Üldiselt oli Videvik aga ajaleht, mis ühendas lugejaid kõikidest erakondadest.

Jaga |