Eesti: vihkamisnakkust põdev ühiskond

Tõsi, viimasel ajal on hakatud rääkima vihakõnest ja isegi selle kriminaliseerimisest, peamiselt seoses EKRE väljaütlemistega. Aga kuidas on lood üle kümne aasta kestnud poriloopimisega neljandiku Eesti elanikkonda esindava erakonna, tema liikmete ja liidri aadressil? Alatult, jõhkralt ja ülbelt on järjekindlalt ja teadlikult mõnitatud ja naeruvääristatud Savisaart ja Keskerakonda. Need on olnud täna kõneks võetutest kunagi mitmekordselt hullemad vihakõned, mille eest pole kedagi kunagi süüdistatud, kriminaliseerimisest rääkimata. Pigem autasustatud.

Propagandast läbiimbunud meedia

Tegelikkus näitab, et umbes kolmveerand aastat tagasi oli kogu peavoolumeedia ühemõtteliselt suunatud sellele, et Edgar Savisaar lõplikult poliitikast välja tõrjuda. Ajalehed ja televisioon olid täis mõnitusi ja naeruvääristusi tema aadressil.

Oma 25.10.2015 saates keerles Kalle Muuli ja Anvar Samosti jutt Hundisilmal Savisaart toetanud spontaanse rahvakogunemise ümber. Rahvavalgustajate hinnangul oli tegemist „Savisaare enda organiseeritud valimiskampaaniaga iseendale“. Ei tea küll, kuidas õnnestus invaliidistunud mehel kohale meelitada 5000 inimest ja ka keelitada meie seast hiljuti lahkunud, kogu rahva poolt sügavalt austatud dirigendi Eri Klasi enda toetuseks sõna võtma?

20.11.2015 avaldasid samad meediatitaanid järjekordses saates hämmastust, et KE reiting on endiselt kõrge – 25%. Muuli, kes on alatihti avardanud sõnavabaduse piire, navigeeris jälle juriidiliselt sogastes voogudes, väites: „Kas valija ei tunne vastutust, või on tal kama, et erakonna esimees on kurjategija“, mis tituleeris Keskerakonna tervikuna kuritegelikuks organisatsiooniks. Tõsiselt jahmatav on hoopis see, et juristiharidusega Muuli pole süütuse presumptsioonist kuulnudki.

Huumorisaates 25.10.2015 ilkusid Mart Juur ja Andrus Kivirähk silmnähtava lustiga Savisaare tervise üle, imestades, miks oli Hundisilmale kohale ilmunud kirikuõpetaja. „Ei tea, kas Savisaare tervis on juba nii halb, et on vaja kirikuõpetajat. Kas püha Sakramendi lugemiseks või ehk viidi läbi viimne võidmine,“ arutlesid mehed rõkatuste saatel. See oli tõeline nahaalsuspidu, alates saate tunnuslaulust „Virumaa ja Rakvere kant on minu puujala jälgi täis…“. Taas lustisid mehed nende väitel külmas spordihallis korraldatud KE kongressi üle: „Selles mõttes Savisaarel vedas, et tal on üks jalg, mistõttu tema varbad külmetasid vähem, võrreldes Kadriga. Ei tea, kas Edgar ikka väljub sealt ühe jalaga, või kaotab ka teise,“ väljendasid mehed naerdes oma muret (05.12.2015). Naljaviskamine teise inimese invaliidsuse ja võimaliku surma üle – see ongi siis eesti huumori kõrgtase. Sellistest tühiasjadest nagu moraal ja eetika me muidugi rääkima ei hakka. Ütles ju kirjanik Olev Remsugi ühes oma Postimehe artiklis, et mingisugust üldist moraali üleüldse ei eksisteeri, igal mehel oma moraal.

Nii määratut huvi ühe erakonna kongressi vastu nagu KE omale 29.11.2015 pole kunagi olnud. Järgnevatel päevadel olid kajastused peavoolumeedias teadagi valdavalt negatiivsed, lausa hävitavad. Savisaart süüdistati, et „ta määratles Eesti prioriteedid vaatega itta ja Euraasiasse ning ütles lahti Eesti õigussüsteemist“ (PM 02.12.15, Raul Rebane, „Kus Edgar Savisaar eksis“). Muidugimõista rääkis Savisaar kaubanduse arendamisest idaturgudel, mis asendati udujutuga itta vaatamisest. Sedalaadi moonutustel on ainult üks eesmärk – luua inimeste peades taaskord valeseos Savisaar–Venemaa–Putin. Sama mõttetuna kõlab lahtiütlemine Eesti õigussüsteemist, mille aluseks on Savisaare ütlus: „ise ei usalda neid, sest oleme näinud neid tegutsemas“. Seljataga terroristide püüdmisega võrdväärne, maskides, relvil ja koertega komando läbiotsimine oma kodutalus, andis kahtlustatav oma kõnes kümnekordselt õigustatud meelepahale voli, ei muud.

Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter suutis Savisaare kõnest kombineerida tervelt kümnest veast koosneva valedest kubiseva konglomeraadi ning lõpetada oma artikli rabava, ajaloolist tõde võltsiva valega:  Vaba riik… on talle alati vastukarva olnud (EE 02.12.2015, Tarmo Vahter: „Savisaare tulevikuplaan: Eestis tuleb võim haarata“). Autorit näib olevat tabanud raskekujuline amneesia, seepärast peab meelde tuletama, et vaba Eesti idee tekkis esimesena just Savisaare peas juba nõukogude ajal. See leidis oma väljundi koos kolme kaaslasega (kaasa haarates ka teiste erialade spetsialistide, sh. siinkirjutaja) väljatöötatud Isemajandava Eesti (IME) projektis (1987) ning kaks aastat hiljem Balti keti moodustamises, misjärel hakati ka läänes Eesti iseseisvusliikumist tõsiselt võtma. Ei tea, kus küll olite Teie ja Teie leivaisad tol ajal, et võtate endale jultumuse ründekoera moel haukuda Eesti iseseisvuse eestvõitleja kallal ajalugu võltsides?

Halvakspanust elevil, teavitasid nii Keskpäevatunni kui ka Rahvateenrite saate tegijad 02.04.2016, et Keskerakond on agoonias. Tegelikkust pea peale pöörates sõnas Aarne Rannamäe: „Kui võim hakkab käest ära kaduma, siis hakatakse pritsima tatti igas suunas.“. Mis on põhimõtteliselt õige, kuid peab paika peavoolu, mitte KE kohta. Poolteist kuud hiljem jätkas Rannamäe Rahvateenrite saates (21.05.2016) samal lainel, kuulutades, et on saabunud KE agoonia lõppfaas ning Savisaare kõrvale pole enam kedagi jäänud. See agoonia saab oma lõpu, kui ka lojaalne venelaste kari lahkub,“

 ,,,, jätkas ta oma tuntud mõnitaval moel. Tegelikkus on täna hoopis see, et viimase Turu-uuringute AS uuringu järgi on Keskerakond endiselt kõige populaarsem.

Sotsiaalpsühholoogiline etüüd

Iga ausa ajakirjaniku ja kultuuriinimese kohus oleks võidelda rahva huvide eest ning kuulutada tõde. Mida me näeme selle asemel? Ajakirjanikud ja kultuuritegelased on tegemas sedasama rooskamistööd KE ning tema liidri vastu kui poliitikudki. Nagu ütles Priit Hõbemägi Keskpäevatunnis (16.04.2016): „Ajakirjandus teeb kogu aeg poliitikat. Ajakirjandus pole juba ammu peegel“. Meedia on täis küünilisust, silmakirjalikkust ja vihavaenu ühe isiku – Savisaare vastu, millele tuuakse ohvriks kõik – moraal, eetika, õiglus jms. Olukord on absurdne ja perversne.

Kui arenenud Lääne-Euroopa demokraatlikes riikides on teise inimese invaliidsuse puhul loomulikuks reaktsiooniks kaastunne, siis meie ühiskond on oma arengus jõudnud loomaliku, šaakalitele ja raisakullidele omase reaktsioonini – kallale! Mõnitame, naeruvääristame ja tapame verbaalselt, kes hetkel füüsiliselt ei saa! Ja mitte ainult Savisaart, vaid kõiki, kellel on või õhkõrn side Keskerakonnaga. Prantsuse psühholoog ja kirjanik Marcel Proust on öelnud:  „Nad olid nagu inimsööjate jõuk, kelles valge mehe haav äratab verehimu.“ (Romaanist  „Soodom ja Gomorra“)

Lugedes või kuuldes meediategelaste kummalisi, ühiskonnas kurjust ja vihavaenu õhutavaid seisukohti, tundub tihtipeale, et neis on midagi üsna psühhopaatilist. Kuulsaks saanud B. Hare’i PCL-R psühhopaatilise käitumise testi järgi koguksid mitmed artiklis mainitud ajakirjanikud sellel skaalal kõrge punktisumma. Peamiselt kurjuse, empaatia puudumise, silmakirjalikkuse, madala emotsionaalse tundlikkuse, patoloogilise valetamise ja grandioosse eneseväärtustunde või suurusluubi eest. Ühesõnaga, igasuguse inimlikkuse kaotamise eest, mida rõhutas hiljaaegu ka president Arnold Rüütel. Samuti ka legendaarne ajakirjanduse õppejõud Juhan Peegel, kes teatavasti alustas loengusarja sõnadega: ajakirjanikud te võite olla, aga inimesed peate olema.

Meil aktsepteeritakse seda, kui teist inimest verbaalselt ja juriidiliselt tapetakse, aga mitte veel seda, kui üks inimene teist füüsiliselt piinab ja tapab. Seepärast nimetataksegi meil esimest sõnavabaduseks ja teist hulluseks.

Samuti tekitavad mitme poliitiku ja ajupesu suurmeistrite väljaütlemistel sõnastus ja tonaalsus tõsiseid kahtlusi ütlejate intelligentsuses. Eesti rahvuslik intelligents hävitati punavõimu poolt 1940-ndatel aastatel, kes küüditati, kes tapeti kohapeal. See oli eestlaste geneetiline katastroof, mis annab tunda vähemalt mitu inimpõlve. Intelligentne inimene on suure südametunnistusega haritud inimene. Erinevus ajupesu meisterklassi kuulujate ja intelligentsete inimeste vahel – see on erinevus südametunnistuse puudumise ja selle olemasolu vahel. Kuna südametunnistus näib olevat paljude ajupesijate jaoks raskesti  mõistetav kategooria, räägime teisest intelligentsuse kergemini määratavast põhitunnusest – intelligentsel inimesel on halb siis, kui on halb teistel. Just sellega erineb ta printsipiaalselt meie poliitilisest eliidist ja tema käepikenduse – peavoolumeedia tunnustatud ajupesijatest. Viimaseid ei häiri üldse, kui neid ümbritsevad vaesed ja näljased. Tühja sest, see on ju ainult lumpen, pööbel, venemeelsed ja lollid peale selle, kui tsiteerida reformarite Valdo Randpere ja Rein Langi väljaütlemisi.

Kui arenenud Lääne-Euroopa demokraatlikes riikides on intelligents väärtuseks, siis meie ühiskonnas kipub välja kujunema vastupidine seisukoht. Naelutas ju IRL-i endine, kord haridus- kord kaitseminister, kord ühe, kord teise ülikooli rektor Jaak Aaviksoo oma kuulsa valetamisõpetusega intelligentsuse olemasolu häbiposti (ÕL 01.04.2011, „Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkooli õppekavva“). Haridusjuhtide ja intelligentsi meeleolud – s.o. viljatu tõe tagaajamine – ainult lammutavad Eesti julgeoleku poliitilist mõtet, kuulutas ta. IRL-i 4 protsendini ulatunud madalat reitingut arvestades tundub, et eesti rahvas on oma valitsevast eliidist, tippharidusjuhtidest ja ajupesijatest intelligentsem ja ausam. Nähtavasti pole Aaviksoo esitatud IRL-i uus seadusliku identiteedi õpetus – valetamine ja väsimatu russofoobia üleskütmine idanaabri suhtes – eesti rahvale siiski vastuvõetav.

Esitan koos Mati Hindiga omalt poolt meie poliitilisele eliidile ja ajupesijatele järgmised küsimused. Mis Savisaare tegevuses põhjustab teile nii suuri kannatusi, et peate neid iga päev mõnitusega välja elama? Kas Tallinna ühistransport? Või raudtee tagasiostmine Eesti riigile? Või osavõtt Eesti Energia ameeriklastele ärakinkimise takistamisest? Või õiglasema tulumaksu mõte? Või tegutsemine oma arusaamade kohaselt, et ära hoida rahvuskonflikti? Või sundüürnikele, arstidele ja õdedele üürikorterite ehitamine? Või õpetajatele ja lasteaiatöötajatele palgalisa määramine? Või pensionäridele lisatoetuste maksmine?

Tuleb välja, et heade tegude naeruvääristamine, see ongi uus tegelikkus, milles me elame. Niipea, kui miski hakkab meenutama kindlat tõde, on meie ajupesijate amet see kummutada. Seda nimetatakse sõnavabaduseks. Kui me sellega lepime, seame lati nii madalale, et sellest tõusvat kahju saab vaevalt enam heastada.

Mati Hint räägib, et kui targad ja heatahtlikud inimesed hakkavad kokku saades rääkima Savisaarest ja Keskerakonnast, siis võimendatakse vastastikku negatiivset, kartuses jääda rooskamisvõitluses esikohast ilma. Hint nimetab seda negatiivseks sünergiaks.

Aga ülejäänud, sh. napi hariduse ja madala intellektiga inimesed? Nad võtavad sageli ilma igasuguse kriitikata omaks kõik peavoolus väljendatud mantrad, nagu „Savisaar on kõiges süüdi“, samuti udujutud „Savisaar suunas oma pilgu itta“ ja „ütles lahti Eesti õigussüsteemist“. Uskumatult lihtne on meedia abil viha külvata, aga raske summutada. Vihkamine mitte ainult ei süvene, vaid ka levib. Levib nagu mingi vihkamisnakkus – kõikjale ühiskonda, keskkonda, kooli –, mürgitades inimeste vahelisi suhteid. Väärtusovulatsioonide uuringud näitasid juba sajandivahetusel, et Eestis esineb sallivust Lääne-Euroopa demokraatlike riikidega võrreldes kordades vähem. Mõned uurijad kõnelesid juba siis Eestist kui vihkamise riigist.

Psühhoanalüütiline etüüd

Ühtegi teist Eesti poliitikut ei vihata nii nagu Edgar Savisaart. Nii tugevalt saab vihata ainult isiksust. Katsuge vihata samamoodi mõnda teist tänast tipp-poliitikut. Ei õnnestu. Savisaare vaenamise põhjuseks on ka rikkurite hirm, et võimule tulles hakkabki ta järsku juurutama paduparempoolse asemel sotsiaalset poliitikat, koos arenenud Lääne-Euroopa riikides rakendatud õiglasema, astmelise tulumaksuga. Äkki jääbki sel juhul mõni kõrgklassi šampus joomata või luksusjaht mehitamata, on püstirikkurid hirmul. Kõige olulisem Savisaare vaenamise põhjus on aga süvapsühholoogiline tõde.

Kergesti andestatakse inimesele, kes teisi mõnes olulises aspektis mõnevõrra ületab, sest see on vahemaa, mida hõlpsasti ületada loodetakse. Mitte kunagi aga ei andestata inimesele, kes teisi mäekõrguselt ületab, selline inimene tekitab ainult kadedust ja viha.

Inimesed, hinnake teisi inimesi tegude, mitte kellegi teise sõnade järgi. Õppige tundma meie poliitilise eliidi ja meisterklassi ajupesijate olemust ja tõelisi käitumismotiive, et mitte langeda massiivse ajupesu ohvriks, nagu see praegu kahjuks paljudes valdkondades juhtunud on.

AKEN: Kergesti andestatakse inimesele, kes teisi mõnes olulises aspektis mõnevõrra ületab, sest see on vahemaa, mida hõlpsasti ületada loodetakse. Mitte kunagi aga ei andestata inimesele, kes teisi mäekõrguselt ületab, selline inimene tekitab ainult kadedust ja viha.

Pildiallkiri:

LÕPPEMATU POLIITILINE VÕITLUS: IRL-ga seotud poliitikud Muuli ja Samost pidasid Hundisilmal Savisaart toetanud rahvakogunemist „Savisaare enda organiseeritud valimiskampaaniaks iseendale“. Anne Tuurand küsib, kuidas õnnestus invaliidistunud mehel kohale meelitada 5000 inimest ja ka keelitada meie seast hiljuti lahkunud, rahva poolt sügavalt austatud dirigendi Eri Klasi (pildil vasakul) enda toetuseks sõna võtma? Foto Urmi Reinde

Jaga |