13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Ansipi kaks taandumistVLADIMIR KOSLOV, 08. november 2006Andrus Ansip on pragmaatik. Au ja kiitus talle! Eesti vajab nii tema kui ka teiste koalitsioonikaaslaste pragmaatilisust. Just see ongi üks peamine praegust koalitsiooni koos hoidev jõud. Ka Arnold Rüütel oli presidendina üsna järjekindel ja igati väärikas pragmaatilise käitumisjoone järgija. Uue presidendi kohta ei saa seda praegu veel puuduva selguse tõttu esialgu öelda. Aeg näitab. Elutervet pragmaatilisust tuleb muide eristada amerikanismile omasest jesuiitlikust pragmatismist (meenutagem nt USA kategoorilist keeldumist allutada oma sõdureid rahvusvahelisele õigusemõistmisele, tõrjuvat suhtumist Kyoto lepetesse, tolerantsuse puudumist paljudes muudeski üldinimlikes taotlustes – kõiki neid kurbloolisi tõiku, mis on Jeremy Rifkinile andnud alust rääkida kunagi nii kirkalt hiilanud „Ameerika unelma" tuhmumisest või isegi kustumisest). Vältimatu inimliku ekslikkuse mõjul tuleb aga igal pragmaatikul paraku aeg-ajalt ette ka mõttehälbeid, olgu siis sellesama kurikavala pragmatismi või mingi muu väärastuse suunas, seega taandumist pragmaatilise arukuse positsioonilt. Võtkem kaks juhtumit. Pronkssõdur Mingil moel ei taha pragmaatiliste püüdluste alla ära mahtuda Andrus Ansipi kategoorilised seisukohavõtud Pronkssõduri küsimuses. Ent kas seda objekti saabki nii vääramatu kindlusega nimetada okupatsioonimonumendiks? Okupantide taotlus võis küll niisugune olla ja ilmselt oligi, kuid skulptor vedas neid nähtavasti alt. Okupatsioonimonumendi asemel tegi ta hoopis kahetsusmonumendi. Eesti mees kahetseb sügavalt talle osaks langenud saatust olla topitud võõrasse mundrisse (ja leinab ühtlasi vägivallaohvreid). Sellisena kuulub see tähendusrikas monument võib-olla siiski just sinna, kus ta paikneb. Ta võib ilmekalt, veenvast kujundlikkusest õhkuva sisendusjõuga rääkida tulevastelegi põlvedele lugu ühest ülimalt traagilisest etapist meie rahva kannatusterohkes ajaloos. Pragmaatiku vaatevinklist, arvestades teisaldamise kulukust, oleks igati mõistlik sellest kavast loobuda, vältimaks pealegi rahva ajalooteadvusele andestamatu karuteene osutamist. Me ei tohiks lasta end teatava osa kaaskondlaste teistsugustest arusaamadest häirida ega tarvitse nende suhtes avalikku halvakspanu ilmutada. Olgem tolerantsed, säilitagem rahulik meel ja väärikus! Huvid ja väärtused Teine juhtum puudutab huvide ja väärtuste vahekorda, mis omakorda võib ka vaieldavusi sisaldada. Kas tõsimeelne pragmaatik saab võtta absoluudina väidet, et EL seab kindla peale („kindlasti" on Ansipi lemmiksõnu) väärtused huvidest kõrgemale? Vaevalt küll. Mõnes mõttes võib öeldugi hoopis kurikavala ehk jesuiitlikult silmakirjatseva värvingu omandada. Pragmaatilise asjassesuhtumise korral ei tarvitse me muidugi absolutiseerida ka ümberpöördud väidet, eitamata ühtlasi selle paikapidavuse võimalust. Sest probleemi juurteni kaevudes võime kergesti avastada, et väärtused täidavad tihtipeale vaid huvide kuulekate teenrite rolli. Aga ka uhkesse livreesse rüütatud teenrit oleks ekslik peremeheks pidada. Elu keerdkäigud ei lase end raudse kindlusega mingitesse ühemõtteliselt lihtsatesse skeemidesse suruda. Viimati muudetud: 08.11.2006
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
