Nädala juubilar FEODOR KLEMENT 110

Tartlased mäletavad Klementit kui lahket härrasmeest, kes vastas iga nooregi üliõpilase tervitusele alati viisaka kummarduse ja kaabu kergitamisega. Ta polnud mitte üksnes suur teadlane, vaid ka suurepärane inimene. Artiklis „Sunniviisiliselt parteisse. Ja tagasi" (KesKus, aprill 2013) väidab kauaaegne poliitik Eiki Nestor, et ta polevat tõsikommuniste „vist elu sees näinud". Feodor Klement oli siis üks paljudest, keda Nestor näinud pole.

Olen kindel, et Tartus oli ausaid tõsikommuniste piisavalt, sest lakkamatult silmakirjatsedes poleks ülikoolilinn suutnud areneda. Pärast murrangut kuulutasid, jah, petiskommunistid ennast hoopis „vabadusaate hoidjateks", kellest Nestor „siiralt lugu peab". Nüüdseks on neist silmakirjatsejatest saanud juba topeltpetised, tänu kahtlastele äridele.

Kas tõesti saab demokraatiat üles ehitada, kui võimul on eluaegsed valetajad ehk „moraalsed värdjad", nagu Rein Raud tabavalt toda inimliiki iseloomustas? Nii see on ometi läinud. Tõsikommuniste materdades ja petistele andestades aitasid isegi dissidendid märkamatult kaasa stagnaaja parteiaparatšikute võimuletulekule, misjärel Rahvarinde-aegne aususepuhang haihtus olematusse.

Alustasin ülikooliõpinguid õnneks kuuekümnendate lõpul, kui vale polnud veel auasi ja rektor Klement pidas Tartu üliõpilaspäevade tõrvikutega rongkäigu ajal peaaegu sama sütitava kõne nagu Heinz Valk aastakümneid hiljem. 1970. aastal keerati kahjuks kraanid kinni ja Klement asendati stagnaaegse Koobiga, kes oli täiesti teistsugune mees ja keda võib tahtmise korral tõesti nimetada „heaks müügimeheks". Ometi üliõpilasi ei sundparteistatud, sest pärast 1968. aasta Euroopa mässe teati ülikoolis väga hästi, et silmakirjatsejate esiletõus polnud seotud ei erialase andekuse ega kõrge moraalitasemega. Stagnaajal leidus ju küllalt isegi haiglate peaarste ja muid ülemusi, kes keeldusid parteisse astumast, ja neid ei lasknud keegi töölt lahti.

Keeldujaid ma austan, valetajaid mitte, sest viimased ei istunud vangis nagu Parek, Niklus või Madisson. Komparteistunute „õõnestamisvägiteod" parteikomiteedes jm soojadel kohtadel panevad KGB muigama, aga Eesti moraalne allakäik algaski just sellest hetkest, kui hakati ausate inimeste asemel kiitma silmakirjatsejaid. Topeltpetised arendavad tänaseni rahumeeli võltsmarksismi asemel võltseestlust, sest kus on kõigi eestlaste hea elu? Vaid neilsamadel aparatšikutel see on.

Klement jäi elu lõpuni ausaks tõsikommunistiks. Esiteks seepärast, et ta oli pärit vaesest perest. Ja teiseks, ta oli isiklikult osalenud revolutsioonijärgses maailmaparandamises. Nii meenutab ta oma mälestustes „Templid teaduse teedel" (1983), et tal „õnnestus avada uusi raamatukogusid, korraldada kvalifikatsioonikursusi, abistada raamatukogude organisatsioonilist ja majanduslikku tööd. Selle perioodi suuremaks sündmuseks jäi osavõtt teaduslike raamatukogude üleliidulisest konverentsist 1926. aasta detsembris". Suur huvi raamatukogude vastu oli ehk ka üks põhjus, miks Klement abiellus pärast esimese abikaasa surma TRÜ teadusliku raamatukogu peabibliograafiga, kelle neiupõlvenimi Elve-Viiu Ahas.

Klement tutvustab pikalt ka oma eesti juuri. Ta pärines vanast eesti koolmeistrite ehk „kooli Antsu" Võrnu suguvõsast. Kooliõpetajad olid ka „kooli Antsu" kolm vanemat poega, eriti olevat kiitnud õpilased Aleksander Klementit, kelle tunnid polevat olnud kunagi igavad ja hariduse tähtsusest rääkinud koolmeister alati ülima vaimustusega.

Feodor Klementi isal polnud pere noorimana mingit lootust maatükile. Peaaegu sajandi lõpuni töötas Dietrich Klement seepärast Narvas, kus abiellus Elisabeth Karolina Ploomiga, kes oli Kukruse mõisa aidamehe tütar. Ema peres toimus samuti ajastupärane hargnemine - Johannesest ja Karlist said töölised, Rudolfist Narva kohta rikas ärimees. Ema töötas abiellumiseni Mogiljovi mõisas, koolis sai ta esiklapsena käia ainult kaks talve.

Varsti halvenesid majandusolud Eestis aga sedavõrd, et leivamure sunnil lahkus Klementi isa kogu perega sünnimaalt ja asus elama Peterburi, kus leidis tööd Putilovi tehases, kuhu jäi kuni 1918. aastani. Leivamure sunnil Eestist lahkumine? Kõlab kuidagi kaasaegselt!

Nii sündis Dietrich Klementi seitsmes poeg Theodor mitte Eestis, vaid 1903. aasta 30. mail Peterburis. Venemaal sai Theodorist varsti Feodor, seejärel komnoor ja kommunist. Lisaks tõsine süvateadlane, kes rajas luminestsentsilaboratooriumi ja töötas mõnda aega ka LRÜ füüsikainstituudi direktori asetäitjana, pälvides hulga auhindu ja muid kõrgeid tunnustusi.

Klement ei unustanud Leningradis töötades kunagi Eestit ja eesti keelt. Ta kirjutas Tallinna ametiasutustesse ning palus endale saata eestikeelseid raamatuid ja tellis ajalehti. Kõik, kes rektoriga kohtunud, väidavad, et ta rääkis head eesti keelt, kuigi Klement ise meenutab enesekriitiliselt, et tahtnuks osata veel paremini, ja lisab oma mälestusteraamatus: „Tuletasin korduvalt kibedusega meelde professor Ždanovi sõnu - seda keelt peab oskama, õppima, teisiti Eestis töötada on mõeldamatu. Ülikoolis oli mul vahel pahandusi nendega, kes ei osanud kohalikku keelt, kuid töötasid või õppisid siin, eesti keele omandamisele vaatasid aga ülevalt alla."

Tõsikommunistina uskus füüsik Klement niisiis NSV Liidu hariduse ja teaduse eelistesse ka pärast iseenda isiklikke alandamisi, kui ta stalinlike repressioonide ajal Leningradi füüsikainstituudi tippjuhist lihtsaks assistendiks taandati (1937-1941) ja saadeti lisaks veel 1951. aastal peaaegu poolvägisi ääremaale - Tartu ülikooli. Üheks siiamääramise ametlikuks põhjenduseks oli see, et kuigi Klement sündis Peterburis, olid suguvõsa juured Eestis, kus ta töötas (1918-1919) sulase ja möldripoisina, õppides 1918. aastal Narva gümnaasiumis.

Rektor ise meenutab sundmääramist nii: „Millest siis sündis mu vastuseis nüüd, kui ma olin ometi nii sageli soovinud tagasi mälestustes kalliks muutunud lapsepõlve ja noorukiaastate maale? Põhjusi oli mitu. Sügavaim ja lausa ületamatu oli ülikoolitöös ja laboratooriumi uurimistegevuses. Ma ei kujutanud ette, missugused võimalused mul oleksid uues töökohas, et alustada jälle kõike otsast. Teiseks lahutas mind 32 aastat eestlaste maast, rahvast ja keelest, mida mul peaaegu mingit võimalust kuulda polnud, veel vähem rääkida. Mõnikord sammusin [Leningradis] Balti jaama üksnes seepärast, et seal juhtusin ikka kuulma eesti keelt... Ainustki vastuväidet ei peetud kõneväärseks."

Seejärel saabuski Tartusse „okupant" Feodor Klement, kelle füüsika-alaste saavutustega võib tutvuda lähemalt ülikooli raamatukogus. Ta rajas Tartusse samuti luminestsentsilaboratooriumi, aga ta tegi ülikoolile palju head ka väljaspool teadust, sest oli julge ja andekas mees, kes uskus oma riiki ja üliõpilasi.

Isiklikult mäletan seda, et näiteks üleülikooliline naisvõimlemine sai võimalikuks vaid tänu rektor Klementile, sest NSV Liidus nõuti varem alati spordijärkude täitmist, aga sellega poleks tavaline naisüliõpilane hakkama saanud. Kehakultuuriteaduskonna võimlemise kateeder polnud naisvõimlemise osakonna loomisest huvitatud, aga rektor rahuldas õppejõud Ethel Kudu palve, ja ülikoolis hakati viiekümnendate lõpul naisvõimlemise sildi all meenutama ka seda vaba ja rütmilist tantsu, millega kord Ella Ilbak Euroopasse jõudis ja mida „Vanemuises" tänu Ida Urbelile kunagi ei unustatud, kuigi saksa vabatantsu koolkonnad olid pärast sõda mujal Liidus põlu all. Rektor Klement ise istus detsembrikuistel arvestuslikel esinemistel võimla suures saalis. Aga „Vanemuise" ühes muusikalavastuses helkisid lavapimeduses isegi tema luminestsentsilaboratooriumi kaasabil valmistatud teatrikostüümid.

Teadlane julges toetada väga erinevaid loomingulisi ettevõtmisi, mis ülikoolilinnale kasu ja kuulsust tõid.

Feodor Klementi ametist lahkumisega 1970. aastal ei lõppenud mitte üksnes „ülikooli sula", vaid algas pikk silmakirjalikkuse ajajärk, mis pole läbi tänaseni. Loodan siiski, et eestlusest kõmisevas Rahvusringhäälingus meenutatakse Feodor Klementi juubelipäeval vääriliselt Tartu ülikooli ühte kõige kõrgetasemelisemat rektorit ja ausat inimest, kellel sügavad eesti juured.

REET KUDU

Jaga |