Nädala juubilar MIHHAIL LERMONTOV 200

„Au, geenius ja vabadus on ohus,

kus trooni ümber teie ahne summ.

Teid kaitseb seadus, õigeks mõistab kohus

ja teie ees on õiglus tumm....“

Need sõnad kõlavad tänagi nagu rusikas silmaauku! Pole miskit uut siin päikese all...

Häbematus ei jäänud karistuseta – tsaar saatis luuletaja Kaukaasiasse tragunipolku, lootes, et küll sealsetes tapatalgutes teda leiab mägilase kuul...

Mida teame Lermontovist? Sündis 3.oktoobril 1814 Moskvas. Ema suri vara, isa oli seltskonnakeigar. Poeet ise hukkus duellil ja väga noorelt.

 Vanaema viis tütrepoja oma mõisasse Pensa kubermangus, kus poiss range järelevalve all üles kasvas. Väga riiakas mõisaproua lahmis orjatüdrukuid vastu põski, mille vastu väike Michelgi ägedasti protestis. Tütrepoega vanaema jumaldas. Käis ise vanades kleitides, aga „pojakese“ eest maksis aastas suurt õpperaha, hiljem võimaldas talle hiilgavat elu kõrgseltskonnas. Haridusteed jätkama saadeti noormees Moskva ülikooli. Teame tema armulugusid aadlineidudega, ja sellest sündinud ilusaid armastuslaule.

 Lermontov tegi varakult kogu maailma kurjusest ja ebaõiglusest oma südameasja, võttes kõike halba isikliku solvamisena, millega ta kunagi ei leppinud. Ta lõi oma aja inimeste põlvkonna koondportree. Kes ei teaks „Meie aja kangelast“, „Tšerkessitar Belat“,„Borodinod“, „Tähekest“? Maskeraadi“, mida mängitakse tänini. Armas on luuletus kaljurahnust, kes nutab taga pilvekest, mis tema kortsulisele palgele niiske jälje jättis.

 Aastail 1830–1832 kujuneb välja Lermontovi isiksus, kusjuures talle imponeeris poliitilise opositsiooni esindajate – Herzeni ja Belinski – vaim. Tema poeemides on pidevalt kaks teemat: Vene ajalugu (eriti Ivan Suure [Ivan III 1440--1505] ajajärk) ja eksootiline Kaukaasia. Asumisel olles avaldus tema kunstnikuanne – oma raamatuid illustreeris ta ise. Akvarellid, õlimaalid, joonistused, maastikud ja karikatuurid; parimad neist on seotud Kaukasuse teemaga -- tulised hobud ja kõrged mäetipud.

 1837–1838 teenis Lermontov husaarivägedes. Lahingutes mägilaste vastu paistis ta silma erilise külmaverelisuse ja vapruse poolest, kuigi ise mõistab hukka igasuguse sõjategevuse. Luuletuses „Valerik“ on näiteks selline nukker mõte: „Oh inimlast, mis tahab ta? On sinitaevas tal ja selle all ju ruumi küllalt, kuid ta on igavesti vaevas ja alati käib sõda tal. Mispärast küll?“ Erilise uljuse eest esitati ta Kuldmõõga autasu saamiseks, kuid tsaar taotlust ei kinnitanud.

Peatselt pärast pealinna tagasipöördumist pidas Prantsuse konsuli pojaga duelli, mille eest vahistati ja uuesti Kaukaasia põrgusse suunati.

Aastad 1838–1841 on Lermontovil kirjandusliku kuulsuse aastad. Ta satub Puškini kirjandusringkonda, tutvub Žukovski, Vjazemski, Sollogubi, Karamziniga. Puškiniga isiklikult aga ta tutvuda ei jõudnudki.

1841. a veebruaris saabub Lermontov Peterburi, lootes erru minna, kuid tsaari isiklik vaen on ees. Poeet veedab pealinnas kolm kuud, nautides üleüldist tähelepanu. Ta on tulvil loomingulisi plaane, teda huvitab Idamaa elu, mida ta nii lähedalt oli näinud. Paljudes oma teostes puudutab ta idamaist maailmatunnetust.

Lermontov jõudis kirjutada üle neljasaja luuletuse ja kolmekümne poeemi, lisaks draamasid ja mitu lõpetamata proosateost.

Kaukaasias tekkisid tal uuesti konfliktid, seekord kunagise õpingukaaslase Nikolai Martõnoviga. Lahkheli tipnes duelliga, kus poeet 27. juulil 1841 Mašuki mäe jalamil hukkus. Mitme versiooni kohaselt olevat poeedi pihta laskjaid olnud kolm, neist kaks põõsastes.

***

Kui juhtusin Moskooviasse, käisin ikka Lermontovi ausamba juures − talle austust avaldamas. Seal oli midagi müstilist, midagi tabamatut, ikka jahedavõitu, kuumal suvepäevalgi. Ausammas on kättesaadavas kohas: sõidad metrooga peatuseni „Lermontovo“, astud tunnelist välja, ja otse üle tee ta seisabki. Ümmargusel pronkspostamendil, mantlisiil kergelt pöördes.

Et Lermontov tõesti oligi üks suur mõistatus, avastasin hiljuti Tšetšeenia literaadi Maiam Vahidova üllitist „Poeedi sünni saladus“ Youtube’is kuulates. See on jutustus hingematvalt kauni, kohati südantlõhestava muusika saatel, justnagu poeedi saatuski. Uskumatu, aga võimalik...

Ja palju saab selgemaks. Kui biograafid vaevuksid süüvima suurmeeste loomingusse ega teeks tellimustöid...! Lermontov sõnastas loomingus oma elutraagika, kuid keegi ei vaevunud seda kuulma. Uurimus annab võimaluse kuulda poeeti, aga mitte seda, mis tema ümber on kokku traageldatud. Selgineb ka see, miks Lermontov nii palju mägilastest kirjutas – sugugi mitte ainult sellepärast, et ta seal teenis.

„Lermontovi elulugu on tiražeeritud algusest peale vales valguses,“ jutustab Vahidova. Ta kinnitab, et võltsitud on ka sünnidaatum ja poeedi päritolul lasub saladuslik loor. Tema kaunis ema oli veidi üle kahekümne, kui „pisarates surmale vaakus“, sest ei saanud armsamaga kokku jääda. Tema elu oli olnud kui romaan, kuhu sisse piiluda ei lubatud kellelgi. Rikka pruudina oleks ta võinud teha hiilgava partii, kuid õnnetu armulugu viis ta enneaegu hauda. Despootlik Arsenjeva „hoidis vaka all oma tütre häbi“, peitis kaks aastat poissi Tarhanõs, kuni tütre „ausalt“ mehele pani. Abielu tegid võimatuks päritolu ja ranged seltskonnareeglid; lisaks riikidevaheline leppimatu vaen. Poeedi sünnisaladust õukonnas teati. See sulges talle tee mitmesse õppeasutusse ja abielu temaga heidutas piigade pepse mammasid. Ka tsaar poleks lubanud.

Ise ta nimetas oma elu üheks pidevaks ringirändamiseks. „Seljas tšerkessi frentš, püss õlal, magasin lagedal väljal, uinusin šaakalite huilete saatel, sõin tšurekki, jõin kahheetia veini... Minu jaoks on mägiõhk nagu palsam. Tülpimus kaob nagu pühitult, nii lahe on hingata − sel hetkel pole midagi muud mulle vaja...“

 Kabardiinia-Tšetšeenia oli talle pühaks maaks, sest ta isaks oli Kabardiinia vürst Beibulat Taimijev, kartmatu Kaukaasia väepealik, diplomaat, suure autoriteediga isegi Vene väejuhatuse silmis. Poeg tundis tema üle poeg suurt uhkust, kuid pidi sellest vaikima...

 Seda teades Lermontovi teoseid uuesti lugedes nihkub paljutki omale kohale. Miks on tema loomingus palju mägilaste teemat, ning seda värvikalt ja tundeküllaselt; Venemaast aga hoopis vähem ja jahedamalt? Neid kirjeldusi ei saa mõttejõult ja tundesügavuselt võrrelda! Ja miks need verd tarretama panevad read:

“...vahe mõõk käes mul ja valu rinnas, keset tapamerd

valamas ma olen õiglast vennaverd.“

Ja kategooriliselt, kuigi valuliselt, rebib ta lõpuks katki viimase sideme Venemaaga:

„Head aega, pesemata Vene, täis orje ja härraseid

ja teie, kõrgid sinimundrid, ja sina rahvas, teeniv neid.

Ehk Kaukasuse taga pääsen ma su võimukandjaist vägevaist

ja nende kõrvust kõikekuulvaist ja silmist kõikenägevaist.“

 Nende sõnadega lahkub poeet, jätmata endale lootust tagasi tulla, sest muidu poleks ta kõikvõimsale sandarmeeriale selliseid sõnu näkku heitnud!

Ja ikka seesama prantsuse „Cherche la femme“! Vahidova uurimusse (mida ei saa panna ühte patta viimase aja arvukate „paljastustega“) võib suhtuda nii või teisiti, kuid kaasa mõtiskella temaga tasub.

***

Lõpuks veel üks isiklik elamus. Minu isal oli vanas mõisamajas asuvate eluruumide verandal suur raamatukogu. Kord avastas koolipoisist poeg neid seal uurides, et eestikeelsete hulgas oli ka üks venekeelne Lermontovi teoste 1913. a väljaanne – esinduslik ja rohkete illustratsioonidega. Selle ta võttis kaasa. Mõne aja pärast puhkes verandal tulekahju ja raamatud said tuleroaks. Lermontov pääses ja on tänini alles.

 ANNE RATMAN

Jaga |