Johannes Hindi abil Arnold Rüütli vastu

AARE VETS,      27. september 2006


Raadio, televisioon ja päevalehed viisid läbi enneolematult hüsteerilise vaenukampaania seaduslikult valitud Eesti presidendi vastu.
Iseloomulik oli, et ei püütudki välja tuua oma kandidaadi positiivseid omadusi, vaid tegeldi vastaskandidaadi laimamisega.

Rüütli-vastasteks rünnakuteks sobis kõik. Selline presidendi valimise kampaania algas ligi aasta tagasi Kadrioru „joomapidude" organiseerimise ja paljastamisega. Meedia oli aga väga tagasihoidlik valgustama seda, kuidas presidendi 13- ja 15-aastase tütretütre pidudele sattusid täiskasvanud Res Publica liige ja kohapealseid olusid tundev eelmise presidendi lapselaps.

Juba 2001. aastast ründas Rüütlit ebasündsalt kõigis meediaväljaannetes Juku-Kalle Raid. 2005. aasta suvel pühendas too tegelane Kuku raadios terve tunni Rüütli ebanormaalseks tembeldamisele ja ravile saatmisele. Niisugune jätkuv laim ei kutsunud meedias esile mingit vastukaja. Postimehele selle kohta saadetud kirjatükk ei leidnud vähimatki reageeringut.

Kes maksab, see tellib muusika

Uuringufirmade küsitlusi, mis hõlmavad umbes tuhandet vastamise eest ka tasu saavat inimest ja mille kokkuvõtete kohaselt on rahva poolehoid Rüütlile Ilvese omast oluliselt madalam, serveeritakse rahva arvamusena. Selliste küsitluste väärtust saab iseloomustada ütlusega "Kes maksab, see tellib ka muusika".
Postimees avaldas TR? õigusteaduskonna endise NLKP-partorgi Rait Maruste räige Rüütli-vastase artikli, kus presidenti kahtlustatakse koostöös KGB-ga. Selle artikli autor pole aga kunagi sõna võtnud Lennart Meri seotusest sama organisatsiooniga.

Partorg Johannes Hint

Eesti Ekspressi artikli kohaselt andnud Arnold Rüütel käsu rünnata Johannes Hinti, mille tagajärjel Hint suri vanglas. Selline fantastika näitab, et kui arhiividest ei ole, vaatamata pikaajalisele otsimisele, õnnestunud midagi Rüütli-vastast leida, tuleb kasutada naeruväärseid süüdistusi, lootes valijameeste kergeusklikkusele.
Johannes Hint oli 1941. aasta suvel Tallinna TSN Täitevkomitee partorg ja ühtlasi Tallinna ümbruse kaitseehituste rajamise eest vastutav isik. Sakslased võtsid ta kinni ja mõistsid karistuseks sunnitööle Ellamaa turbarappa, kust Hint põgenes Soome. Pärast sõda Soomest naasnud Hindilt kui oletatavalt reeturilt võttis EKP juht Nikolai Karotamm parteipileti ära. Kui võimule sai Johannes Käbin, siis oli Hint tehtud mees juba üksnes sellepärast, et teda oli represseerinud "kodanlik natsionalist" Karotamm. Omakorda aga uus komparteijuht Karl Vaino ei sallinud Käbini soosikut.

Lastekirjanik Marshaki ja parteijuht Hrushtshovi silikaltsiidivaimustus

Hint ei mõelnud välja kurikuulsat desintegraatorit, kuid ta hakkas seda kasutama liiva peenestamiseks, et toota tugevat tsemendivaba ehitusmaterjali silikaltsiiti. Hindile oli omane suruda end oma alluvate tehtud leiutiste kaasautoriks. Samal ajal keeldus ta võtmast leiutiste kaasautoriteks Moskva juhtivaid ehitustegelasi.
Johannes Hint saatis oma kirjanikust venna Aaduga tüki ülitugevat silikaltsiiti lastekirjanik Samuil Marshakile, kes andis selle üleliidulisel kirjanike kongressil presiidiumis istunud parteijuht Nikita Hrushtshovile. Nikita Sergejevitsh, lasknud proovitüki tugevust kontrollida, sattus uuest ehitusmaterjalist vaimustusse ning käskis seda hakata tootma tohututes kogustes. Hint sai aga Lenini preemia.
Muude ehitusmaterjalide tootmise juhid olid hädas ja haarasid enda päästmiseks kinni väitest, et uus tehnoloogia on liiga metallikulukas, kuigi selleks momendiks oli Moskvale patenteerimiseks esitatud juba desintegraator, mille metallimahukus oli mitmeid kordi väiksem.
?nneks võeti Hrushtshov ametist maha, silikaltsiidipatenti ei registreeritud, tootmist ei alustatud ja Hint vabastati silikaltsiidiinstituudi direktori kohalt.
Ent Hint jätkas silikaltsiidi tootmist mitmel pool. 70ndatel aastatel organiseeris ta Tallinnasse Leningradi maantee äärde kooperatiivse ettevõtte "Desintegraator". Raha ettevõtmise alustamiseks tuli 90 protsendi ulatuses Kasahstani naftatootjailt, kes kavatsesid desintegraatoritega purustada kivistunud tsementi enne naftapuuraukude tamponeerimist.
Selleks et anda uuele moodustisele kooperatiivne iseloom, võeti asutajate hulka väikese osalusega ka mõned Eesti NSV kolhoosid. ?hismajandid kavatsesid hakata desintegraatoritega jahvatama söödateravilja. Hiljem peenpeenestasidki need masinad ühesuguse edukusega nii teravilja kui ka tsementi.

Hint lõi toimiva altkäemaksusüsteemi

Plaanimajanduslikes oludes polnud kooperatiivsel ettevõttel võimalik saada vajalikke materjale ja tehnikavahendeid. Hint aga nõudis ettevõtmise kiiret arendamist. Ta koondas "Desintegraatorisse" tuntud isikuid: Endel Kiisa, Jaan Taltsi, materiaal-tehnilise varustuse-turustuse valitsuse ülema asetäitja kohalt sulitempude üärast minema kihutatud Berdega jt.
Palgad olid "Desintegraatoris" oluliselt kõrgemad kui mujal, kuid see-eest nõudis Hint sajaprotsendilist kuulekust.
Hint hakkas materjalide ja seadmete saamiseks kasutama altkäemakse Moskva kõrgematele fondijagajatele ja Leningradi sadama ülemale. Viimasel oli õigus eksporti minevate seadmete hulgast "praak" välja sorteerida ja maha müüa. Vajalike altkäemaksuvõtjate leidmiseks oli Hindil Moskvas kaks "suursaadikut", kellele anti õigus "Desintegraatori" arvel restoranides süüa-juua ning teha piiramatus suuruses taksoarveid. ?ks "suursaadik" oli Suure Isamaasõja ainelise mammutfilmi „Vabastamine" stsenarist Oskar Kurganov.
Altkäemaksusüsteemi käivitamiseks läks vaja suuremal hulgal sularaha. Seda „toodeti" kümnete oma töötajate ulatusliku premeerimise teel. Tegelikult ei saanud premeeritavad peo peale midagi, nad vaid andsid allkirja preemiaraha saamise kohta. Samal ajal said preemiat isikud, kes polnud "Desintegraatoris" iialgi töötanud. Näiteks eelpoolmainitud Kurganov ja tolleaegne ENSV tervishoiuministri asetäitja.

AU eest 33 miljonit rubla sulas

Johannes Hindi diktaatorlik tegutsemine ei meeldinud paljudele tema alluvatele, keda oli üle kuuesaja. Pidevalt saabus "Desintegraatorist" kaebusi nii prokuratuuri kui ka miilitsasse.
1977. aastal leidis Hint ühise keele toidulisandi AU-8 leiutaja Urmas Altmeriga, ja peagi hakati seda tootma "Desintegraatoris". Alustati Reklaamiks alustati toote tasuta jagamist poole liitri kaupa. Oli öid, kus seitsesada inimest seisis lõkete juures, et saada hommikul tasuta pool liitrit AU-d.. Kui Altmeri müüs varem AU-d hinnaga 5 rubla poole liitri eest, siis "Desintegraatoris" hakati seda müüma hinnaga 10 rubla.
Kokku laekus AU-8 eest 33 miljonit rubla, enamik sellest sularahas. Samaaegselt jätkus suurte koguste tasuta jagamine sõpradele ja juhtivatele töötajatele.
Juhtkonnale mõeldud AU-d tehti eraldi vannis, kuhu pandi maitse ja lõhna parandamiseks banaane ja lilli. Tasuta saamisel oli ainsaks nõudeks täita ja tagastada küsitlusleht AU-8 mõju kohta. Vastatult tuli tagasi umbes kümnendik väljaantud ankeetidest, kuid sedagi väikest kogust ei analüüsinud keegi. Sisuliselt oli selline tasuta jagamine üheaegselt nii riisumine raiskamise teel kui ka pistise andmine vabariigi juhtivatele töötajatele.
Eestis leiutatud, kuid patenteerimata AU-8 väljavedu NSV Liidust põhjustaski Arnold Rüütli sekkumise, ent see ei tähendanud kriminaalasja algatamist. Ministrite Nõukogu aseesimehel põllumajanduse küsimustes polnud kriminaalasja algatamise õigust.

Riisumise ja altkäemaksu eest karistatakse praegugi

Kriminaalasja algatamist ja Hindi süüdistamist altkäemaksuandmises ning riisumises ei saa pidada poliitiliseks repressiooniks. Sellised kuriteod on karistatavad ka taasiseseisvunud Eestis, kuigi oluliselt leebemalt.
Hindi surma põhjustas pikaajaline vähene maoverejooks, millest ta ilmselt õigel ajal meedikutele ei teatanud. See, et keegi oleks soovinud Hinti vanglas surmata, on puhas fantaasia.
Hint kandis karistust Rummu vanglas koos talle allunud asedirektoritega ja suhtles sugulastega. Ta oli küll vormistatud tööle instrumentaaltsehhi, kuid tegelikult tegeles ainult tehnikaajakirjade lugemisega.
Hindi postuumne rehabiliteerimine Moskva poolt oli poliitiline samm.
"Desintegraatoris" toimunu uurimise gruppi juhtis NSVLiidu Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Telman Gdljan, kes hiljem sai kuulsaks Kesk-Aasia suurte riisujate ning altkäemaksuandjate ja -võtjate paljastamisega. Tal õnnestus paljastada ja ametist maha võtta NSVL justiitsminister Terepilov. Gdljan sai nii tuntuks, et liikumise Demokraatlik Venemaa liikmena valiti ta 1995. aastal Riigiduumasse. Loomulikult oli Gdljanil palju kõrgelseisvaid vaenlasi. Kõige sobivamaks osutus teda rünnata Hindi õigeksmõistmisega, sest Hint oli Lenini preemia laureaat ning suri vangistuses. Hindi rehabiliteerimise poliitilist olemust kinnitab tema asetäitjate rehabiliteerimata jätmine täpselt samasuguste kuritegude puhul.

Rüütli-vastaste rünnakute põhjused

Hindi juhtumi abil püüdsid teatud ringkonnad üles kütta vastasseisu ametisoleva presidendi vastu. Paraku selline trikk ei õnnestunud tänu nii Kesknädalas avaldatud materjalidele kui ka Maalehes ilmunud akadeemik Anto Raukase artiklile.
Millest siis selline patoloogiline viha Arnold Rüütli vastu, tänu kellele oleme taas iseseisvad? Ilmselt purustas Rüütli tegevus mõningate praeguseks mõjuvõimu omandanud komsomolitegelaste punase karjääri tegemise soovunelmad. Siiski peaksid nad olema Rüütlile tänulikud, sest N.Liidu lagunemine avas seesugustele isikutele soodsad võimalused rahva vara karistamatuks riisumiseks, mida ongi üsna ohtralt tehtud.
Kui KGB informeerija võis rahulikult olla Eesti Vabariigi president kahel ametiajal, siis Eestile vabaduse toonu võinuks Vabariigi President olla vähemalt sama kaua.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)