Olümpiaregatt tõi 30 aastat tagasi pealinnapilti palju uut ja head

See eesmärk õnnestus suurepäraselt! Muljed olid head, ja Tallinnale jäid mälestuseks toredad ehitised, millega me täna nii harjunud oleme, et noorem põlvkond isegi ei tea, et ühed või teised objektid olid seotud 30 aasta taguse olümpiaregatiga - Linnahall näiteks, või uus Pirita tee, või Olümpia hotell - kokku 50 ehitist!

Samal ajal kui osa (välis)eestlasi tänini taunib olümpiaregati toimumist Eestis, väites, nagu olnuks regatt „okupatsiooni põlistamine", sillutas meie vabariigile kuulsust ja ka materiaalset kasu toonud olümpiaregatt teed kümnekonna aasta pärast realiseerunud eestlaste vabaduspüüetele.

Dmitri Brunsilt meenutamist paludes uskus toimetus koos autoriga, et noor põlvkond võiks oma riigi pealinna ajalugu siiski niipalju tunda, et teada - selle linna heaks on varasemad põlvkonnad ära kasutanud iga võimaluse, hoolimata sajanditepikkusest „okupatsiooniajast". Tallinn elab ja selle elanikud pärandavad oma saavutused järgmisele põlvkonnale.

Kn

1971. aasta juunis otsustas Tallinna täitevkomitee (nii nimetati siis linnavalitsust)  taotleda NSV Liidu Rahvuslikult Olümpiakomiteelt XXII olümpiamängude purjespordiregati läbiviimist. Selle mõtte algatajaks oli tolleaegne Tallinna linnapea Ivar Kallion. Otsus võeti vastu 10 päeva pärast seda, kui NSV Liidu Rahvuslik Olümpiakomitee oli kiitnud heaks Moskva täitevkomitee taotluse XXII olümpiamängude läbiviimiseks 1980. aastal Moskvas. Seega mõeldi Tallinnas olümpiaregatile juba rohkem kui üheksa aastat enne selle algust.

DMITRI BRUNS, Tallinna peaarhitekt aastatel 1960-1980

Enne seda toimusid olümpiamängud 1972. aastal Münchenis (regatt oli Kielis) ja 1976. aastal Montrealis (regatt Kingstonis). 1980. aasta olümpiamängude korraldamisele pretendeeris ka Los Angeles. Lõpliku otsuse XXII olümpiamängude asukoha suhtes pidi Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) langetama alles 1974. aasta sügisel.

Sihtide seadmise aeg

Pärast asjale ametliku käigu andmist kerkis kohe küsimus: millest alustada? Võimalikud olid kaks lähenemisviisi: kas oodata, kuni selgub olümpiamängude läbiviimise paik, ja alles siis asuda ettevalmistusi tegema, mis oleks kindlam ja ohutum tee? Või alustada töid juba enne ROK-i lõplikku otsust, minnes välja küllaltki suurele riskile?

Tallinn valis riskantse võimaluse, ja asi läks õnneks, nagu hiljem selgus. Sest 1980. aasta purjespordiregati läbiviimist taotlesid peale Tallinna veel neli NSV Liidu linna:  Riia, Leningrad oma eeslinna Zelenogorskiga, Odessa, Pitsunda (Gruusias). Need linnad valisid just esimese lähenemistee. See asjaolu võimaldas Tallinnal oma rivaale ennetada.

Esimestel aastatel suunas kogu tööd linna ettevalmistamisel olümpiaregatiks  Tallinna täitevkomitee ümber koondunud mitmete asutuste ja organisatsioonide esindajatest koosnev initsiatiivgrupp Ivar Kallioniga eesotsas, pannes paika põhilised töösuunad. Sel algperioodil oli neid laias laastus kaks: Tallinna kui võimaliku olümpiaregatilinna populariseerimine ning 1980. aastani kavandatava ehitusprogrammi väljatöötamine. Piirdun  viimatinimetatud tegevussuuna vaatlemisega.

Üheaegselt linna olümpiaregatiks ettevalmistamisega oli koostamisel Tallinna arenguplaan aastateks 1976-1980. Oli loomulik, et see plaan ei arvestanud olümpiaregati poolt linnale esitatavaid nõudmisi, kuna XXII olümpiamängude läbiviimiskoht polnud ju veel määratud. Kui aga siiski 1980. aasta olümpiamängud toimuksid Moskvas ja regatt Tallinnas, siis pidanuks, ja seda enne 1976.-1980. aasta linna arenguplaani kinnitamist, olema valmis programm ka olümpiaregati puhuks, mis muutuks siis Tallinna üldarenguplaani orgaaniliseks koostisosaks aastateks 1976-1980.

Ülalnimetatud initsiatiivgrupi ettepanekul võttis Eesti NSV valitsus 1972. aastal vastu määruse puhke- ja spordikeskuse ehitamise kohta Piritale. Määrus, sõnagi rääkimata olümpiast, nägi ette Tallinna selle piirkonna arengu generaalskeemi väljatöötamist, kesklinna Piritaga ühendava tee rekonstrueerimist ja lähteandmete ettevalmistamist purjespordikeskuse parima projekti saamiseks korraldatava võistluse jaoks. 

"Eesti Projekti" projekteerijad asusid Pirita generaalskeemi koostamisele. Selle projekti autoriks oli arhitekt Rein Riitsaar, peaarhitektiks Lorenz Haljak. Nad töötasid välja plaani kolm varianti, mis määrasid "Russalka" ning Merivälja vahelise hiiglasliku (643 ha suuruse) territooriumi kujundamispõhimõtted. See hõlmas kogu Pirita tee, Pirita jõe suudme koos jahtklubi ning sportlaevade sadamaga ja Pirita keskse osa koos supelrannaga.

Täna, kui selle piirkonna kõik ehitusobjektid on meile kaua aega tuttavad, on  lausa iseenesestmõistetav, et olümpiakülaks nähti ette purjespordikeskuse südames paiknev hotell, teenindus-kaubanduskeskus kavandati Kloostrimetsa ja Merivälja tee nurgale, telefonijaamahoone Supluse puiesteele. Tollal aga  määrati need asukohad kindlaks paljude otsingute ja erinevate variantide üle peetud vaidluste tulemusena sündinud Pirita arengu generaalskeemis. Nii näiteks nägi üks variant ette olümpiaküla ehitamist küllaltki kaugele purjespordikeskusest - Lasnamäele - ja mitte hotellina, vaid elumajadena. Ka kaubanduskeskuse koha suhtes oli mitu varianti. Purjespordikeskus aga planeeriti kõigis variantides sinna, kuhu ta ongi püstitatud - Pirita jõe suudme vasakule kaldale, kus juba aastakümneid oli olnud purjespordibaas.

Generaalskeemil peatuksin pikemalt, kuna see lahendas kogu Pirita edasise arengu tähtsamad põhimõttelised küsimused. Täna me kahjuks kipume seda unustama ja paremal juhul teame vaid neid, kes projekteerisid ja ehitasid konkreetseid objekte. Tahaksin aga, et hindaksime vääriliselt ka meie seast juba lahkunud Rein Riitsaare ja Lorenz Haljaku panust Tallinna olümpiarajatiste üldprogrammi väljakujundamisse.

Augustis 1972 tutvus plaaniga Tallinna linnaehitusnõukogu, novembris kiideti see heaks valitsuse poolt ning samas anti korraldus kindlaks määrata iga üksiku objekti projekteerimis- ja ehitamistähtajad.

Külaskäik Kieli lõi teadmistepagasi

Paralleelselt Pirita generaalskeemi väljatöötamisega valmistati ette selle rajooni esimese konkreetse objekti - olümpia-purjespordikeskuse - projekti saamiseks korraldatavat võistlust. Peamine raskus oli algul selles, et me ei kujutanud seda kompleksi endale veel täpselt ettegi.

Kuigi Eesti purjespordijuhtidel olid rikkalikud kogemused regattide läbiviimisel, puudus neil siiski selge ettekujutus olümpiamängude nõudmistele vastava ehituskompleksi ruumide programmi, üksikruumide suuruse, nende omavaheliste seoste jne. kohta. 

Suureks abiks oli tutvumine siis veel ehitatava purjespordikeskusega Kielis, kus pidi toimuma 1972. aasta olümpiaregatt. Kieli sõitsid kolm meie spetsialisti. 1972. aastal oli välisreisi korraldamine seotud tohutute raskustega. Meie sõidu kohta Kieli võiks kirjutada mahuka tragikoomilise seiklusromaani.

Kieli kolleegidelt saadud informatsioon lubas spetsialistide grupil eesotsas arhitekt Rein Riitsaarega koostöös Eesti ja NSV Liidu purjespordiföderatsiooni esindajatega välja töötada purjespordikeskuse programmi. Keskuse projekt pidi lahendatama nõnda, et see kindlustaks nii suurte rahvusvaheliste võistluste (nende seas ka olümpiaregati) läbiviimise kui ka vastaks meie purjesportlaste igapäevase õppe-treeningutöö vajadustele. Kompleksi arhitektuurne lahendus pidi vastama rahvusvahelise klassi spordiehitiste tasemele.

Need printsiibid said aluseks Pirita purjespordikeskuse projekti saamiseks 1973. aastal välja kuulutatud lahtisele võistlusele. Oma projektidega osalesid kaksteist arhitektide kollektiivi. Žürii eesotsas ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehe Arnold Greeniga määras vastavalt võistluse tingimustele kuus preemiat.

Esimene preemia määrati projektile, mille autoriteks oli grupp alles hiljuti diplomi saanud arhitekte: Himm ja Kristin Loover, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Jüri Okas ja Ago Pähn. Ja ehkki paljud projekti elemendid polnud veel lahendatud küllaldasel professionaalsel tasemel, otsustas žürii esimese preemia anda just nimelt sellele projektile jõesadama selge lahenduse eest.

Projektiga tutvunud purjesportlaselt sai hea hinnangu kogu sadama, jahtklubi ja ellingute asetus, mis pakkus sportlastele maksimaalselt mugavusi. Ja ehkki kompleksi teised elemendid olid lahendatud vähem otstarbekalt, näiteks olümpiaküla-hotelli olid autorid paigutanud ellingute taha paralleelselt jõega, arvas žürii just selles projektis leidvat purjespordikeskuse potentsiaalselt hea ja huvitava ning edasiarendamist võimaldava lahenduse. 

Edasise projekteerimise käigus lülitati autorite kollektiivi rida vilunud kolleege, kuna seni olümpia-purjespordikeskuse projekti kallal töötanud noortel arhitektidel ei jätkunud kogemusi selle hiigelehitise püstitamisel vaja minevate tööjooniste nõutavas tempos koostamiseks.

Hiiglaslik töö

1973. aasta lõpp tõi meile meeldiva teate - NSVL Spordikomitee koos ROK-iga kinnitasid Tallinna olümpiaregati ainuvõimalikuks läbiviijaks! Seda loomulikult juhul, kui 1980 aasta olümpiamängud  viiakse läbi Moskvas. See teadmine võimaldas juba põhiliselt Tallinna täitevkomitee ümber koondunud initsiatiivgrupi baasil luua Arnold Greeniga eesotsas esimese regati ettevalmistust juhtiva ametliku institutsiooni - komitee "Tallinn kutsub 1980. a. olümpiaregatti".

Saades õiguse koos Moskvaga pretendeerida 1980. aasta olümpiamängude läbiviimisele, tuli nüüd juba koostada Tallinna kompleksne ehitusplaan olümpiamängude vääriliseks vastuvõtmiseks. Sellise plaani väljatöötamisele asus "Eesti Projekt" 1974. aasta alguses, koostajateks arhitekt Lorenz Haljak, insener-ökonomist Reet Jalak ja allakirjutanu.

Algusest peale juhinduti kahest põhiprintsiibist. Esiteks, mitte midagi ei ehitata ainult kaheks olümpiaregatinädalaks. Ei ehitata mitte midagi sellist, mida pärast regatti enam ei vajata ja mida ei saa kasutada tallinlaste või linna külaliste tarbeks. Seepärast lülitati ehitusprogrammi need ehitised ja rajatised, mis olid linna generaalplaanis ja mida nähti ette püstitada ka siis, kui olümpiaregatti Tallinnas polekski olnud. (Tõsi küll, mõned neist vast mitte sellises ulatuses ning mitmed vist ka hiljem.) Ainsa objektina, mida ajaliselt linna arengu generaalplaan ette ei näinud ning mis oli ehitusplaani lülitatud, oli olümpia-purjespordikeskuse kompleks, kuna generaalplaani koostamise ajal me ei teadnud, et Tallinnale langeb au sellist üritust korraldada.

Teine printsiip, millest ehitusprogrammis lähtuti, oli see, et ei tehta midagi, mis võiks piirata antud perioodiks planeeritud elamute, lasteasutuste, koolide, haiglate, kaupluste jm vahetult tallinlaste elutingimusi, teenindamist ja heaolu parandavate objektide ehitamist.

Tuli välja töötada ehitusprogrammi mitu varianti, võrrelda omavahel nende maksumust, tööde mahtu, nõudmist eri ehitusmaterjalide järele, projekteerimise ja ehitamise tähtaegu.

Peale selle tuli mõelda ka osavõtjate ja külaliste majutamisele, nende toitlustamisele ja teenindamisele, kultuuriprogrammile, transpordile, heaolule ja muude asjadele. Ega me ju siis ei teadnud, et seoses Nõukogude sõjavägede sisseviimisega Afganistani hakkavad paljud lääneriigid Moskva olümpiamänge boikoteerima ning ka regatist osavõtjate ja külastajate arv kujuneb seepärast väiksemaks, kui meie selles plaanis ette nägime.

See hiiglaslik töö, mis sisaldas mitmeid köiteid teksti ja arvutusi, terve rea jooniseid ja skeeme, sai tehtud väga lühikese aja jooksul ja lõpetati 1974. aasta oktoobri keskpaigas, kuid autorid polnud sellele alla kirjutanud. Nähtavasti oli siin tegemist ebausuga - ei tasu panna punkti enne regati läbiviimise paiga lõplikku otsustamist.

[fototekst]  HARJUMUS JA UNUSTUS: Ega praegu ei unukski, et vasakpoolsel pildil olev tee, mis Lauluväljaku juurde viib, oli enne 1980. aastat kogu Pirita tee! Seda mööda sõitsid nii ühissõidukid kui ka eraautod, mida muidugi oli siis palju vähem, ja praegustest ummikutest ei osatud undki näha. Parempoolsel pildil tänane uhke magistraal, mille ehitamiseks võeti merelt maad juurde.

Artikli II osa ilmub järgmises Kesknädalas

Jaga |