Demokraatia lõpp Venetsueelas

Kui nimetatud erakond kümne aasta eest asutati, siis pidi see koondama ühte kõik president Hugo Chávezi poolt välja kuulutatud "Bolívari revolutsiooni" toetavad jõud. See eesmärk suudeti täita siis vaid poolenisti (Venetsueela Kommunistlik Partei ja mitmed väiksemad vasakparteid jätkasid küll omaette, kuid on hiljem marginaliseerunud), aga suund oli selge: toimus suur konsolideerumine, et kindlustada enda positsioone võimul olles. Loomulikult järgnes sellele samalaadne protsess opositsiooni poolel. Nii süvenes poliitikas polariseerumine.

Venetsueela võimupartei toetajad armastavad sildistada opositsiooni "parempoolseks" või lausa "fašistlikuks", aga tegelikult on selle ridades juhtivateks jõududeks sotsiaaldemokraatlikud, progressiivsed, sotsiaalset turumajandust toetavad parteid. Opositsioonilisi erakondi ühendav valimiskoalitsioon Demokraatliku Ühtsuse Ümarlaud hõlmab küll ka paremtsentriste (konservatiivid, kristlikud demokraadid ja liberaalid), kuid nemad ei mängi Venetsueela poliitikas enam suurt rolli. Põhiline veelahe jookseb seal vasakpoolsete vahelt.

Diktatuur või demokraatia

2010. aasta parlamendivalimised võitis veel võimupartei, mis sai 48,3% häältest. Opositsioonilist koalitsiooni toetas siis 47,2% valijatest.

2013. aastal suri president Hugo Chávez, kes jättis endast maha stagneeruva majanduse ja terava poliitilise vastasseisu, mis oli viinud juba tema valitsusajal suurte meeleavalduste, streikide, riigipöördekatse ning tagasikutsumisreferendumini.

Chávez tuli 1999. aastal võimule keskklassi ja vaesemate elanikkonnakihtide toetusel, kuid tugines edaspidi järjest enam viimaste häältele. Tema mudel oli lihtne: naftatööstus allutati riigile ja riigi suuri naftatulusid kasutati vaeste eluolu parandamiseks. Laiendati hariduse ja arstiabi kättesaadavust, riik hakkas tegelema isegi toiduainete ja esmatarbekaupade hindade reguleerimisega. Paraku kängusid samal ajal teised majandusharud. Kui naftahind maailmaturul langes, siis sai pidu läbi.

2013. aasta presidendivalimistel sai Chávezi surma järel presidendi kohused enda kanda võtnud Nicolás Maduro (kunagine bussijuht ja ametiühingutegelane oli juba nooruses aktiivne tänavapoliitik ning täitis aastatel 2006–2013 Venetsueela välisministri ametikohta) ametlike tulemuste kohaselt 50,6% häältest, kuid opositsiooniliste jõudude ühiskandidaat Henrique Capriles enda kaotust ei tunnistanud. Tema väitel esines valimistel tuhandeid rikkumisi, millega olid seotud valimisjaoskondades toimetanud relvastatud jõhkardid.

Poliitika kandub tänavatele

2014. aastal puhkesid riigis kasvanud kuritegevuse tõttu suured üliõpilaste meeleavaldused, mida võimud üritasid jõuga maha suruda, kasutades selleks ka enda toetuseks organiseeritud nn. kollektiive, mis sarnanevad küll kohati tavalistele kogukonnaorganisatsioonidele, kuid võivad võtta teisal vägivaldsete kampade kuju. Samal ajal hakkasid aga meeleavaldusi toitma hüperinflatsioon ning toiduainete ja muude esmatarbekaupade defitsiit, milleni oli viinud valitsuse poliitika.

2015. aasta parlamendivalimistel sai võimupartei enda kasuks toime pandud rikkumistele vaatamata kõigest 40,9% häältest, opositsiooniliste jõudude koalitsiooni toetas 56,2% valijatest. Kuna Venetsueela on presidentaalne riik, siis ei tähendanud enamus parlamendis opositsioonile veel võimuletulekut, ja meeleavaldused jätkusid.

Eelmise aasta sügisel toimusid Venetsueela ajaloo suurimad meeleavaldused, millest võttis osa üle miljoni inimese ja millega nõuti president Maduro ametist tagandamiseks rahvahääletuse korraldamist.

Maduro nimetas meeleavaldusi riigipöördekatseks, mille taga on "fašistid" ja USA. Tagasikutsumisreferendumi korraldamine blokeeriti presidendile lojaalse valimiskomisjoni poolt. Rahvusvahelised katsed võimuparteid ja opositsiooni lepitada ei andnud tulemusi.

Maduro üritab võimul püsida

Tänavu on olukord riigis veelgi teravnenud. Kõigele eelnenule lisandus sügav põhiseaduslik kriis, kui võimuparteile ustav ülemkohus otsustas seadusandliku võimu ära võtta opositsiooniliselt parlamendilt, kes oli hakanud nõudma ennetähtaegseid valimisi.

Küsitlused näitasid, et opositsioon saaks uute valimistega juba nii suure enamuse, mis võimaldaks Maduro ametist kangutada. Vägivaldsetel kampadel lasti parlamenti tungida ja seal rahvasaadikuid peksta.

Caprilesele kehtestati viieteistkümneks aastaks poliitilise tegevuse keeld.

Ülemkohus võttis oma otsuse küll mõned päevad hiljem tagasi, kuid ahelreaktsioon oli juba vallandatud. Tänavatel muutus olukord järjest vägivaldsemaks. Maduro teatas, et kutsub kokku assamblee uue põhiseaduse koostamiseks. Parlament otsustas korraldada rahvahääletuse senise põhiseaduse kaitseks.

Võimupartei boikoteeris parlamendi korraldatud rahvahääletust ning opositsioon boikoteeris võimupartei korraldatud põhiseadusassamblee valimisi. Tulemus: rahvahääletusel oli enam kui 99% osavõtnutest Maduro plaanide vastu ja toetas senist põhiseadust ning vabade valimiste korraldamist, aga põhiseadusassamblee valimisel sai võimupartei 100% kohtadest. Valimistest osavõtu protsenti võltsiti, et see paistaks rahvahääletuse omast kõrgem.

Väljastpoolt sekkumine ei aita

USA president Donald Trump teatas läinud nädalal, et kaalub Venetsueela osas ka "sõjalist lahendust", kuid selle avaldusega toitis ta ilmselt üksnes Maduro propagandamasinat. Kui ameeriklased kaalusid hiljuti Venetsueelale naftaembargo kehtestamist, siis olid need just sealsed opositsioonijuhid, kes palusid seda mitte teha, sest nii halveneks tavaliste inimeste elujärg veelgi ja Maduro režiim saaks süüdistada kõigis hädades USA-d (seda tehakse ka praegu, aga siis kõlaks see usutavamalt).

Viimaste küsitluste kohaselt kiidab Maduro tegevuse heaks vähem kui viiendik Venetsueela elanikest, aga mõne analüütiku hinnangul on kõige vaesemad kihid nüüd hoopis kindlamalt tema erakonna taha koondunud, sest näevad selle võimulpüsimises ainsat tagatist enda elujärje paranemiseks ning oma lastele parema tuleviku kindlustamiseks. Selline on sotsialismi külgetõmbejõud.

Maduro ise kuulutas nüüd suvel ühes kõnes: "Kui Bolivari revolutsioon hävitatakse, siis me läheme lahingusse. Meie ei alistu kunagi. Mida ei saanud teha häältega, seda me teeme relvadega."

Kas see "proletariaadi diktatuur", mida juhivad endale välismaa pankadesse miljardeid dollareid kantinud aparatšikud, kes räägivad rahvale vaeste ja rõhutute kaitsmisest, läheb sama veriseks nagu kunagi Venemaal, seda näitab tulevik. Seni piirdub tapetute arv sadadega, vangistatute hulk tuhandetega, aga repressioonid ja kokkupõrked tänavatel jätkuvad.

ANDRES LAIAPEA,

vaatleja

[fotoallkiri]     DIKTAATOR JA TEMA TOETAJAD. Venetsueela presidendi Nicolás Maduro toetajaskond koosneb põhiliselt vaestest, kes näevad temas enda kaitsjat USA imperialismi ja neoliberalismi eest, kuid võimupartei poliitika on kaasa toonud hüperinflatsiooni ja esmatarbekaupade defitsiidi.

Jaga |