Võimu ja vaimu konflikt Estonia teatris

URMI REINDE,      16. aprill 2003




"Kaie Kõrb astus Keskerakonda. Vaevalt, et see nüüd tähendab, et Estonia baleriin edaspidi "Luikede järves", roheline ristikulehega K-täht seljal, lavale tipib. Teatritegelaste seas on ennegi parteilasi olnud. Siiski on kultuuritegelaste hoogne erakonnastumine märtsivalimiste eel märk millestki, mille üle seni just ülearu sageli pole mõtteid vahetatud. /…/ Kultuuriinimeste parteistumine näitab võimaluste otsimist, et toimuvas kaasa rääkida."
Nii kirjutab Neeme Korv Postimehes (30.01.2003), hinnates Estonia priimabaleriini poliitilist valikut. Hea, et ajakirjanik teeb oma tööd siin kontekstis dramaatikavabalt. Internetis tambiti vaene Kaie päris maatasa. (Nt Ants: "Keskerakonnal nüüd uus hüüdlause: Keskerakonnaga KÕRBETE kõik!")

Milles on ikkagi asi? Miks tippnäitleja Elle Kull läks Riigikogusse ja tema mees, tunnustatud lavastaja Ago-Endrik Kerge, kandideeris samuti Res Publica nimekirjas? Miks juba aastaid on ennast Reformierakonnas ühiskondlikult teostanud operetitäht Katrin Karisma? Kas Silvi Vrait ja Heli Lääts olnuksid vähem head lauljad, kuulumata Keskerakonda? Kas neile ei piisa ainuüksi loomingulisest rahuldusest, tegu on ometi meie esitegijatega? Ons neid tabanud mingi seletamatu meeleheide või masendus omaenda armsaks saanud, kuid paratamatult hävima kippuvas keskkonnas, mida nad partei toel loodavad muuta?

Sellel teemal on eriti tänuväärne kõnelda just nüüd, kui äsja heldimuse ja vahest ka kahju- ja kaduvikutundega meenutasime 15 aasta möödumist loominguliste liitude pleenumist. Heinz Valk küsis nii tele- kui ka raadiosaates otse - kas kedagi siin rahaühiskonnas üldse huvitab, mida mõtlevad või ütlevad loomingulised inimesed? Kellele nad peaksid oma sügavtähenduslikud või hoiatavad mõtteseosed suunama? Kaplinski "kõrbemine" ja tema kui Saddam Husseini PR-töötaja tiitli pälvimine uusiidoli Kaur Kenderi suust on piisav tase, et üldse mitte midagi enamat tahta.

Ma tegin veebruarikuus valimisteralli tipus kolm intervjuud Estonia balleti teemadel: Kaie Kõrbiga, Tiiu Randviiriga, Andrus Kämbrega. Viimane on endine balletitantsija ja pikaaegne balletitrupi mändzher, kes töötas aastaid koos teeneka peaballettmeistri Mai Murdmaaga. Uue peaballettmeistri Tiit Härmi tööleasumisega 2001. aastal on lahvatanud suurema kaliibriga tüli, mis pisteliselt väljub rahvusooperi ajalooliste seinte vahelt ja jahmatab oma avalikus inetuses meid, publikut, kes me oma Estoniat põlvkondade viisi 1906. aastast saadik armastanud oleme.

Möödunud aastal ja sellelgi on ajalehed mitmel korral kirjeldanud skandaalimaigulisi lugusid Estonia teatri köögipoolelt. Aastatagusest kevadest mäletame orkestri otsustavat nõudmist, et lahkuks peadirigent Paul Mägi. Mitte keegi ei öelnud, et ta on halb dirigent. Kõik ütlesid, et ta on halb juht. Varsti hakati rääkima balletitrupi süvenevast konfliktist oma uue peaballettmeistri Tiit Härmiga. Ka siin pole mitte keegi öelnud, et ta on halb repetiitor. Kuid 40 trupi liiget 55st kirjutas alla paberile, kus tõestatakse, et Härm on halb juht. Niisiis võim ja vaim seisavad vastamisi nii loomingulises kollektiivis kui ka ühe inimese sees.

Andrus Kämbre on konflikti tõttu Härmiga töölt lahkunud ja teatri juhtkonnaga kohut käinud, Tiiu Randviir kui Murdmaa-aegne repetiitor on vallandatud, Kaie Kõrb heitles ja võitles, kuni jõudis Keskerakonda, kes sümboliseeris temale õiglust ja tuge.
Vahepeal mõtlesin - ah, mis, kunstiinimeste omavaheline tüli! Mida suudab kõrvaline inimene, mida suudab Kesknädal, mida suudab terve Keskerakond? Näe, vahepeal algas sõda, terve maailm vahib pealt, ei saa keegi midagi parata. Nii vabandasingi ennast välja: ei kirjuta ridagi.

Kuid muusad ei vaiki

Kuigi kahurid hüüavad kauges Iraanis ja poliitika kahurid huugavad Eestis, leiavad muusad siiski tee, et jõuda inimeseni. Hämmastav, et meie asine tänapäev jaksab kinkida nii mõnegi kirgastava kultuurihetke! "Bent" Vanalinnastuudios (lavastaja Georg Malvius), "Helisev muusika" (Ivo Eensalu) Linnahallis, "Armastuse tango" (Mai Murdmaa) Vanemuises, Estonia "Cassandra" (Tiit Härmi toodud Luciano Cannito Itaaliast) - kui piirduda vaid teatriga.
Eriti puudutas mind aga telesaade filmirezhisöör Leida Laiusest, pühendet tema 80. juubelile. Meenutuslugu oli erakordselt hästi tehtud, ausalt ja valusalt. Rusuvat muljet teravdas lõppsõnum - inimene, kes oli tootnud sedavõrd häid ja rahvusvahelistel festivalidel pärjatud filme, jõudes korduvalt loomingulise edu ja õnne tipule, lahkus siit ilmast 1996. a üksinduses, haiguses, mahajäetuses, olles üle elanud ka selle alanduse, et müüs pisikesele pensirahale lisa teenides tänaval meeneid. Naine, kes võinuks vanaduses elada jõukuses, pidi minema tänavale.
Kuulajani jõudsid tema viimased sõnad: "Ma olen nördinud! Ma olen nördinud!"
Mida me teeme oma kultuuriinimestega?
Teise puudutava elamuse sain märtsi lõpus, kui Mai Murdmaa, 30 aastat Estonia balletile elanud suur looja, tähistas juubelietendustega 65. sünnipäeva. SL Õhtulehes pihtis ta: "Olen Estonias täielik persona non grata." Räägitakse, et tal on probleeme isegi koduteatrisse töötajate ukse kaudu sissepääsemisega.
Mida me ometi oma loojatega teeme?
Niisiis ei saanud ma kirjutajana vaikida. Loojate ees oleks häbi.

Kaie Kõrb muretseb

"Ega siis Murdmaa üksi! Härm ajas minema ka Helmi Puuri, Aime Leisi, Tiiu Randviiri… Nad on eesti balletitraditsioonide kandjad. Kes siis veel peaks noortele kogemusi jagama?
Ja Andrus Kämbre - Mai Murdmaal oli teda töös väga vaja, sest oli ise boheemlik tüüp ja talle ei istunud paberid. Mai pühendus täiega koreograafiale ja lavastamisele. Andrus korrastas dokumentatsiooni, hoidis suhteid trupi ja juhtkonna vahel, tundis seadusi, nõudis õigust ja täpsust.
Härm jättis ta esialgu alles, kuid kohe tekkis suur segadus ja pahandus. Andrese koht koondati. Härm ei kannata oma kõrval tugevaid isiksusi. Inimesed, kellel on oma mina, ei saa temaga koos töötada.
Uued repetiitorid, kes tööle võeti, said ligi 100% kõrgema palga kui Puurid ja Leisid. Trupi keskmine palgafond tõusis 3%. Härm kui tugev isiksus vajab alluvaid, kes vaikivad ega hakka vastu, nendest teeb ta liitlased. Randviiri väevõimuga alluma panna ei ole ju võimalik.
Tiit tahtis mind tõesti pensionile saata, küllap lootis, et loobun "Luikede järvest". Kuid trupi ja publiku toetus oli niivõrd müstiline, et ma elasin kõik kannatused üle."
Kõrb ei eita, et ta pole enam esimeses nooruses. Tunnistab, et ei jää lavale igaveseks. Ja ütleb, et tal isiklikult pole probleeme - tööd on, edu on, ta õpetab balletikoolis ja oma stuudios, õpib Moskvas rahvusvahelises teatriakadeemias GITISes.

Mis on käärimise põhipõhjus?

Kõrb ütleb, et Härmi isiksuslikud omadused. "Ta on juba korra, 1990ndate alguses, Estoniast läinud nendesamade erimeelsuste tõttu. Ta pole võimeline inimestega arvestama, nendega koos töötama nii, et temaga koos tahetaks midagi suurt ja ilusat luua. Loomingulises keskkonnas ei saa teisiti kui ühist eesmärki taotledes, koos ühist asja tehes."
Kõrb kinnitab, et kolleeg Tiit Härm on hea repetiitor ja pedagoog, pealegi on nad ammused tantsupartnerid. "Kui ta lõpetas tantsimise ja andis tunde, oli ta suur autoriteet. Kui ta hakkas lavastama, tekkisid vastuolud."
Kõrb ütleb mitmendat korda, et "kuna vahetati välja head repetiitorid, tajub trupi enamik, et balleti kvaliteet on kannatanud". Kuigi Härm ise, teatri juhtkond ja ka mõni ülikiitev ajakirjanik väidab vastupidist. Kõrbi meelest on aga kõige kurvem noorte tantsijate lahkumine teatrist. "See on ohtlik, sest Eesti ballett võib nii ju üldse kaduda."
Jõuamegi kohani, kus priimabaleriin arvab, et poliitikud peaksid teatrile ja kultuurile appi tulema. Kui Estonia ooperi nõukogu, kõige tähtsam võimuorgan Estonia teatris, on võtnud tööle peaballettmeistri, kellele trupp on umbusaldust avaldanud ja ülepingeline tööõhkkond väljub korduvalt rahvusooperi seinte vahelt, siis tekib ju küsimus sellest, et on keegi, kes ei saa oma ülesannetega hakkama. Kes? Nõukogusse kuuluvad teatrijuhtide kõrval poliitikud. Peeter Olesk (esimees), Tiit Tammsaar, Arvo Haug, Liis Klaar, Andres Lipstok, Madis Üürike jmt. Kindlasti on nad jõudumööda püüdnud Estonias sündinud intriige ja konflikte ohjata.
Tõsi, nüüd pärast märtsivalimisi määratakse uutest poliitikutest uus nõukogu. Kas võimekam?

Trupp räägib traagikast, juhil on kõik korras

"Ükskõik, mida me kurta või küsida ka ei üritaks, Härm ütleb iga asja peale, et temal probleeme pole. "Kui tantsijad ära lähevad, toon uued," on tema lahendus."
Tänapäeval tuuakse ju Läänest kõik hea ja parem?
"Estonial pole nii palju raha," naeratab Kõrb. "Küsima peaks hoopis, kellele koolitab riik maksumaksja raha eest uusi balletiartiste? Kuhu nad tööle lähevad?"
Kõrb ja Randviir loetlevad trupist lahkunud noori. Igor Vassin, Meelis Pakri, Inessa Pakri, Jane Raidma (läksid 1990ndate alguses, kui Tiit Härm oli lühikest aega peaballettmeister). Nüüd on lisandunud Ervin Green, Maie Uusmaa, Eve Mutso. Kohe on oma töösuhet lõpetamas trupi usaldusisik Dmitri Hartshenko…
Mõelda, kui nad kõik tantsiksid koduteatris! Ja kui laiemalt küsida, miks peaksid Age Oks ja Toomas Edur töötama välismaal, kui nad võiksid tingimuste muutudes seda teha kodus?
Noored ei taha pahandusi. Solistid lähevad ära. Psüühiline pinge on talumatu, sest lavastaja ei leia kogu trupiga kontakti, möllavad kired, mis töötavad loomingulisele õhkkonnale vastu.
"Jah, Härm nõuab kõva tööd ja pühendumist. Õige!," hüüatab Kõrb. "Olen ka iseendalt eluaeg maksimaalset nõudnud ja selle nimel ränka tööd teinud. Kuid ma ei luba oma häid tulemusi, kogu oma senist lavaelu tühistada."
Tantsijad armastavad oma tööd, nad ei taha muud teha. Kuid ka baleriinidel on isiklik elu, pere, lapsed, kellega tuleb arvestada. Kõva töö ja pühendumine tuleb kinni maksta, kuid palgaküsimisele vastatakse - kui ei meeldi, mine ära.
Kämbre ütleb, et üks näitaja on ka see, et tantsijannad hakkavad dekreeti minema - naised lahendavad tööraskused sageli sünnitamisega. Randviir aga teab, et välisteatrites, kus ta töötanud on, arvestab teatri juhtkond trupi tahtega. Kui etenduse väljatoomiseks ühiseid loomingulisi püüdlusi ei teki, vahetatakse juht välja, olgu ta nii hea spetsialist kui tahes. Muusikat teeb siiski orkester, mitte dirigent, ning balleti teevad tantsijad, mitte lavastaja.
Kuid dirigent ja lavastaja annavad mängijatele-tantsijatele hinge, mitte ei võta seda ära.
Loojat tuleb aktsepteerida,
rõhutab Tiiu Randviir. "Las Härm realiseerib oma õigust! Ma aktsepteerin tema kui looja taotlusi. Tal oli täielik õigus meid lahti lasta. Kuid ma küsin, miks lähevad ära noored, andekad, endale juba nime teinud solistid? Miks me koolitame Eestis välismaale tantsijaid? Seda ei ole vaja."
Kõrb ja Randviir ei nõustu, et trupi enamik koosneb andetutest ja laiskadest idiootidest, kes on põikpäised ega saa aru, et Härm tahab nendega tööd teha. Kõik saavad väga hästi aru. Kuid küsitakse - miks juht meiega nii ebainimlikult käitub? Keegi ei sunni kedagi vägisi armastama, kuid juhist peab lugu pidama.
Randviirule teeb muret, et ka ajakirjandus üritab kogu tõsist vastuolu näidata kui Kõrbi ja Härmi omavahelist tüli. "Kaie on eluaeg olnud trupile eeskujuks. Ta on säilitanud vormi, jäänud igas situatsioonis ausaks ja väärib kõigiti priimabaleriini nime. Talle heidetakse ette, et on vananev baleriin - me kõik vananeme. Mina lahkusin lavalt 42aastaselt. Kuid mina ei olnud siis sugugi nii hea, kui Kaie täna."
Tuues näiteks Paul Mägi lahkumise, meenutab Randviir, kuidas seda kommenteeris Eri Klas: loomingulise kollektiivi juht on esiteks tipp oma erialal ja teiseks hea suhtleja. Kui üks neist kahest omadusest puudub, tuleb lahku minna. Klasile ei mahtunud pähe, kuidas saab orkestriga tülis olla.
"Ühised loomingulised eesmärgid peaksid inimesi ühendama. Miks Estonia balletis on siis toimunud lõhenemine? Enne "Luikede järve" esietendust luusisid lava taga kõrged ametiisikud, et äkki tantsijad streigivad ega lähegi lavale… No kuulge, mis juhid need on?"
Tiiu Randviir ei kuulu ühessegi parteisse ega kavatse ka kuhugi astuda. Kuid temagi on kindel, et "meie suure kära saab vaigistada vaid nõukogu".
See tähendab, et Rahvusooperi uue nõukogu missioon on teatriväliselt juba liiga suureks paisuva skandaalidest tiine õhustiku puhastamine. Liiga palju kibestumist ja kannatusi on kunstitempli pühade seinte vahele kogunenud. Põhiline - ohus on loominguline tulevik.
Kas uued poliitikud mõistavad, mida kultuuriinimesed vajavad?

2.-6. aprillini andis Estonia Rootsis Malmös viis "Luikede järve" etendust. Tantsisid kaks priimabaleriini - Marina Tshirkova ja Kaie Kõrb. Üks Malmö proua, kes tahtis piletit tingimata Kõrbi etendusele, tekitas kassas oma erinõudmisega segaduse, sest kohalikele korraldajatele eestlased ei öelnud, kes millal tantsib ja et üldse tantsib kaks eri koosseisu.
Kes meist ei oleks samasuguse suhtumise puhul kibestunud? Kahju, et sealne ajakirjandus (ilmselt teadmatusest) ega ka siinsed meediumid ega balletijuhid (Estonia direktor Paul Himma, peaballettmeister Tiit Härm) ei leidnud ühtki head sõna Kaie töö kiituseks, kuigi ka tema tantsitud etendustel mattus etenduste lõpp pikka ovatsioonitormi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)