Välis- ja kodumaalased: Kellel on Läänemaal hea elada

JAANUS KÕRV,      16. märts 2005


Põllumajandus pole ikka veel jalgu alla saanud, sest maa ei kuulu maaharijale. Rentima peab seda kas riigilt, kinnisvarabüroodelt või välismaalastelt. Kas eesti talumees jääbki sulaseks omal maal?

Hanila vallavolikogu esimees Kalju Hallik, kes on üle 20 aasta pidanud 150 ha põllumaaga talu ja kelle laudast läheb kevadel välja üle 300 lamba, on välismaiste tegutsejate peale vihane. Hallik toob näiteks OÜ Maaharijad, kelle käes on Audru ja Hanila vallas kokku umbes 2000 ha.
"Need on ju mõisad ja mis sellest, et kümmekond inimest tööd saab – kasum läheb ju siit välja, meile jääb ainult töösoe," annab Hallik resoluutse hinnangu. Veel teab Hallik, et kogu Eestis on välismaalastele rohkesti maad müüdud. Lisaks soomlastele ostavad siin maid kokku ka hollandlased, taanlased ja itaallased. Viimastega oli Hanila vallas probleem, sest nad tahtsid 200 ha maad osta, aga vald oli vastu. Variisikute kaudu said lõunamaalased siiski oma tahtmise.
Peale välismaalaste on palju maid kinnisvarabüroode käes, mis seisavad söötis ja ootavad paremaid aegu. "Kinnisvarabüroode seisukohalt võttes tegid nad muidugi õigesti, sest maa eest võib oma 20 korda suuremat hinda lõigata," tõdeb Hallik. Ripakile jäänud riigimaid vallas palju pole, need, millele omanikku ei leitud, võttis riik oma hõlma alla. Hallik teab, et sääraseid maid saab kasutusele võtta, mille järel tekib kasutajal võimalus maa ära osta.
Hallik ise ütleb, et tema tegemised on plussis ja seda tänu 5–6 PRIAst antud toetustele. Kuna Hanila valla maad on suuresti Matsalu looduskaitse alal, siis maksab looduskaitsefond ka hektaritoetust. Pärast toetuste sisseseadmist on märgata maaelu elavnemist. "Meie kandis küll vähem, sest maad on siin viletsad ja nõuavad hakatuseks rohkem raha kui Kesk-Eestis. Seal on müüki pandavast maast puudus ja kui mõnele tükile konkurss kuulutatakse, on soovijaid juba kuus-seitse," ütleb Hallik.
Samas viskab ta kivi kodumaise maamehe kapsaaeda, kes võiks energilisem olla, sest alustada saab näiteks hektarisuuruse kartulimaaga, mis end ära tasub ning sealt võib juba tootmist edasi arendada.

Ridala probleemiks riik

Ridala valla maanõunik Lea Saarkoppeli sõnul on välismaalastele müüdud väga vähe maad. Suuremaks probleemiks on riik, kes lõi n-ö ukse kinni: kinnistuid ei vormista, mistõttu on lahendamata ka maa kasutus ja kasutaja leidmine.
Samas tõdeb maakorraldaja, et maainimene on ettevaatlik ja pikema mõtlemisega. Maa, mis inimesele tagastati, on vormistatud ja mõni aeg seisnud. Nüüd on aktiivseks muutunud rendilepingute sõlmimine. Talumees, kes ise mingil põhjusel maad harima ei hakka, annab selle rendile. Kasu on mõlemapoolne. Kasvutendentsi näitab ka detailplaneeringute kehtestamine, seega on hoogustunud ehitamine.

Taebla hädas riigi ja kinnisvarabüroodega

Taebla vallavalitsuse maanõunik Luule Variku sõnul on valla suurimaks probleemiks see, et 1. jaanuarist 2004. a kukkus n-ö kinni elamumaa erastamine, nagu veel aasta enne seda põllumajandusmaa puhulgi. Näiteks, kui inimene tahab riigi maale soetada elamukrunti, siis on protsess üsna pikk ja vaevaline, alustada tuleb sellest, et riik peab maa oma kinnistuks vormistama, määrama kasutaja ja otstarbe, mis kokku võib võtta kuni paar aastat.
Vallas on haritavat maad 4200 ha, millest ligi 100 ha on riigimaa. Riigimaad küll kasutatakse, kuid enamasti heinamaana, sest näiteks heinaseemnepõldu rajada ei julgeta, sest ühele hektarile on vaja kulutada 10 000 krooni. Ja kui riik ühel päeval ütleb, et tal on maad vaja, pole kedagi, kes tehtud kulutused kinni maksaks.
Välismaalaste probleemi pole, valla haritav pind on endise miljonärkolhoosi Sõprus maa, mis on jagunenud kolme ühistu ja talude põllumajanduslike tootmiste vahel.
Ka kinnisvarabürood on omal ajal maid odavalt kokku ostnud ja annavad neid nüüd rendile, kuid hind on kallis ja väiketootjale üle jõu käiv.

Pool Martna valla maast riigi reservis

Martna valla maakorraldaja-infoinsener Tiiu Aaviku sõnul on vallas haritavat maad 6200 ha, kuid samas on suur probleem see, et pool vallamaast, enamasti metsamaa, on arvatud riigi reservi. Seda pole maamehel võimalik osta.
Põllumehel probleemi pole, sest ka neil, kel rahakott kõhnuke, on võimalus riigi maad kasutada, sõlmida selleks 10–15aastase lepingu. See annab võimaluse PRIA toetust küsida, sest toetuse saamiseks peab kasutatavate maade kohta olema vähemalt viie aasta pikkune leping.

Noarootsis pole piimaga midagi peale hakata

Noarootsis on haritavat põllumaad 3000 ha. Kogu valla maast tagastati endistele omanikele rootslastele 36 protsenti. Maa- ja arendusnõuniku Marika Meisteri ütlemist mööda saadakse omavahel hästi läbi, mitmed kohalikud on võtnud rootslaste käest maa rendilepingu alusel kasutusele.
Valla probleemiks on kehv kivine pinnas, mistõttu kartulikasvatust pole mõtet arendada. Teine valupunkt on lüpsikari, mis on praeguseks likvideeritud, kuna piima pole kuhugi ära anda. Suurtootjad on ümber orienteerunud lihakarja arendamisele. Viimasel ajal on märgata elavnemist lambakasvatuses.

Tuudil ollakse eluga rahul

Kolhoosi endisel raamatupidajal Valve Plaasil abikaasaga on 11,2 ha maad, millest 4 ha põldu ja hektar tammemetsa. Talu hingekirjas on veel lambad ja kanad.
Valve Plaasi sõnul pole sealkandis niisugust seltskonda, kes tööta oleks. Noored käivad Lihulas, kohapeal toimetavad pensionärid. Soomlased, kes ostsid ära umbes 300 ha põllumaad ja tegutsevad OÜ Maaharijad egiidi all, saavad vanaproualt kiita. Mis sellest, et tööd saab käputäis inimesi kartulite noppimisel ja herneste korjamisel poolteiseks kuuks, peab 10 aastat OÜ Renne-Pihla raamatupidamist teinud Valve heaks suhtumiseks töölepingute sõlmimist ja iganädalast palgamaksmist. Töölepingu lõpetamisel said inimesed ka puhkusekompensatsiooni, ühesõnaga – ei mingit mustalt maksmist.
Pealegi olevat soomlastel plaanis hakata arendama ka lihaloomakasvatust suurfarmis, kus kolhoosi ajal oli üle 1300 lehma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)