Arusaamad kätest ja unistus vitraažimuuseumist

Paljude arvates peegeldavad inimese iseloomu kõige paremini silmad. Portretist Robert Suvi peab isiksuse olemuses olulisimaks detailiks aga käsi, käte hoiakut ja liigutusi.

„Mõnedki kunstiõpilased ja noored kunstnikud ei julge käsi maalida, seepärast öeldaksegi, et kui käed õnnestuvad, siis võib end juba teatud mõttes professionaaliks pidada. Minagi näen aga kätega kõige rohkem vaeva. Kui hakkan kedagi maalima, siis uurin kõigepealt, millised on tema käte tüüpiline asend ja žestid. Igaühel on need kordumatud. Iseäranis püüavad kätega ümberkäimises isikupära hoida avalikkuse ees esinejad, muuhulgas poliitikud."

Jätsime korraks vestluse pooleli. Suvi tõi vahepeal ateljeest vaadata  Jõgeva- ja Tartumaalt Riigikogusse valitud Marika Tuusi portree. Tundsin huvi, kas selle loomisele avaldas mõju ka kujutatu isik.

„Kindlasti on ta võimekas ja energiline poliitik, aga maalides mõtlesin  ennekõike Marika Tuusi inimlikule sarmile ja mõneti ka tema ilusatele kuldsetele  lokkidele," tunnistas kunstnikuhärra.

Kunsti ja poliitika seosed

61-aastane Robert Suvi arutas kunsti ja poliitika seoste üle erinevatel aegadel.

„Kui õppisin kunstiinstituudis, olid kunst ja poliitika sedavõrd orgaaniliselt põimunud, et neid polnud võimalik lahutada. Kommunistlik partei toonitas, et kunst peab olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Ideoloogiliste ootuste põhjal pidi diplomitöödes kajastuma töö ja tööinimene. Näiteks väga hea kunstnik Lembit Sarapuu tegi õpingute ajal ühe maali, millel oli kauges perspektiivis ka karjapoiss. Selleltki maalilt otsiti tööteemat. Kui Sarapuu ütles, et karjapoiss on ka nagu tööline, sai ta instituudi ära lõpetada.

Ühiskondliku sula ajal muutusid olud liberaalsemaks. Tänapäeval valitseb kunstis täielik demokraatia. Keegi ei saa mulle öelda, missuguse erakonna tõdesid pean oma loomingus jälgima."

Sümpatiseerib „keskmise" filosoofia

Apoliitiline Suvi siiski pole. Kui küsisin, mis see poliitika õieti on, arutles ta nii:

„Päris raske küsimus. Aga arvan, et kogu ümbritsev elu on poliitika. Näiteks kas või see, kuidas sa kohvikus midagi tellid ja baaridaamiga suhtled ja kuipalju temale jootraha annad."

Ise astus Robert Suvi Keskerakonda ja kandideeris ka Jõgeva vallavolikogusse. Mandaadi saamisest jäi „noorel" poliitikul seekord siiski hääli puudu.

„Keskerakonnas sümpatiseerib mulle „keskmise" filosoofia. Arvan, et Eesti ei saa väga rikkaks riigiks. Keskerakond võitleb aga nii rikkamate kui ka vaesemate inimeste heaolu eest."

Robert Suvi räägib meelsasti poliitikateemadel ka oma üliõpilastega Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuriosakonnast. „Noortega on hea asju arutada, sest nad on julged, siirad ja mõtteerksad. Kesk- ja vanemas eas kipuvad inimestel sageli mõttestambid tekkima," lausus ta.

Poliitika ja muuseumiprojekt

Robert Suvi ei salga, et Keskerakonda tulek ja soov kohalikus poliitikas osaleda on seotud ka ühe unistuse ja kavatsusega. Nimelt ostis ta oma kodumaja lähedal vanaaegse keldri, kuhu kavatseb rajada vitraažimuuseumi ja õppekoja. Eesmärgi teostamiseks on rajatud mittetulundusühing.

„Selleks on aga tarvis teha kõvasti ehitustööd ja küllap ka muugi asjaajamisega vaeva näha. Kindlasti õnnestub see paremini, kui  ühiskonnaelus aktiivselt kaasa lööd," räägib kunstnik, kes ka ise mitmete vitraažide autor.

Õlut otse keisrikotta

Robert Suvi on üks loomeinimesi, kes otsustas maale elama tulla.

„Öeldakse ju, et vana mees tahab koju. Olin juba ligi nelikümmend aastat Tallinnas elanud - ära hakkas tüütama. Kui kaua sa ikka hingad pealinnaõhku!? Nii kolisingi tagasi oma sünnikohta Jõgeva alevikku, mida nii Eestis kui ka kaugemal on teinud kuulsaks eesti sordiaretajad."

Need pole aga ainsad, kes siinsele paigale kuulsust toonud.

„Äsja manalasse varisenud koduloolane Arvo Oja rääkis, et keldris, mis ma ostsin, valmistati tsaariajal väga kvaliteetset õlut. Seda viidi hobustega Peterburi, otse keisripaleesse," teadis kunstnik.

JAAN LUKAS, Jõgeva ajakirjanik

Jaga |