![]() Laulupidu - eestluse igiliikurURMI REINDE, 08. juuli 2009140 aastat tagasi (1869) algas meie oma laulupeotraditsioon, mis ajab tänini eestirahva lauluväljakule nagu loodus rähnipoja puu otsa. Kuigi laulupeonakkuse said eestlased baltisakslastelt ning ka Lätis-Leedus toimuvad kindla aja takka sellesarnased laulu- ja tantsurahva suurkogunemised, on just väikesest jahedate suvedega põhjamaast Eestist saanud koht, mis oma laulupeo üldrahvalikkuselt ja üheshingamiselt on muutunud maailmas unikaalseks ja ligitõmbavaks. Kõik laulupidude „stammkunded" olid kindlad, et nii palju rahvast kui tänavu pole Tallinna lauluväljakule veel kokku tulnud. Ka piletimüük kõneleb rekordi sünnist. Kuigi mõni siiski kahtleb, kas mitte 1969. aasta juubelilaulupidu polnud sama rahvarohke. Ja kindlasti oli ENSV aastakümneil rohkem pealtvaatajaid rongkäigu ajal Narva maanteed ääristamas. Aga läbimurre on teostunud. Ja me ei meenuta enam neid neid poliitikuid-kultuurijuhte (näiteks meenub kohe praegune justiitsminister Rein Lang, kes korraldas küll Tartu legendaarseid muusikapäevi ja Tallinna rahvusvahelist lauluväljakuüritust „Laulusillad"), kes taastatud riigi algusaastail vägagi jõuliselt võitlesid tiira-taara leelotamise vastu, sest end vabaks võidelnud riik sellist arhailist võitlusvormi enam ei vajavat. Kuidas on laulupidu muutunud perpetuum mobile'ks, mis sünnib ajast ja oludest, rikkusest ja vaesusest, rahust ja sõjast, minevikust ja tulevikust, riigivõimust ja valitsusest hoolimata? Mis on see eestlast käivitav vedru? Arutasime mis arutasime, aga ühest vastust sellele küsimusele ei leidnud. Tunne? Vajadus? Kutse? Oht? Võib-olla isegi ähvardus? Või siiski rahvuslik eneseteostus? Et kui me enamasti oleme individualistid, egoistid ja solistid, ehk andekad luuletajad, edukad sportlased, tuntud dirigendid või tähtsad itimehed, siis laulupidu on ainus asi maailmas ja ajaloos, mida teevad eestlased üheskoos. Kardan, et nii nagu süüdistasid meid natsionalismis kommunistid (viimati tuli see meelde, kui ETV näitas väga head ajaloofilmi Gustav Ernesaksast), siis nüüd võivad meid äsjaste sinimustvalgete merelainete eest tänitama hakata globalistid. Nii et vahet pole, eestlane peab ikka ettevaatlikult „munnade peal köndima", nagu juba papa Jannsen 1869. aasta laulupidu korraldades oma Postimehes kurtma pidi. 25. laulupidu ja 18. tantsupidu „ÜhesHingamine"on nüüd mälestus - eelmiste ja järgmiste laulupidude pikas ning loodetavasti lõppematus reas. Laulupeod tulevad ja lähevad, ja meie elu ühes nendega. URMI REINDE
Viimati muudetud: 08.07.2009
| Tagasi uudiste nimekirja |