Urmas Vaino: „Huumorit paakautos Riigikogusse vedama ei pea!“

Kas poliitikud on tulnud alati kaasa pakkumisega osaleda „Erisaates“ või olete saanud ka äraütlemisi?

Poliitikutelt ei ole me kordagi saanud äraütlemisi. On olnud vaid üksikud olukorrad, kus inimesele ei ole ajaliselt sobinud saatesse tulla.

Kas huumorit oleks Eesti poliitikasse rohkem tarvis?

Seda on raske öelda. Iga inimest ajab ju naerma erinev asi. Asjad, mille peale me kurvastume või vihastume, on üdini naljakad, kui neid natuke rahulikumalt võtta. Ma arvan, et poliitikute ja rahvaga on huumori mõttes kõik okei.

Samas Riigikogu stenogramme lugedes ei kohta seal just tihti heatahtlikku elujaatavat huumorit. Kas annaks kuidagi Riigikogusse tuua sisse enam huumorit?

Ei arva, et Riigikogusse peaks huumorit spetsiaalselt sisse tooma. Ega huumor ei ole asi, mis elab kusagil maa all ja seda tuleb kuskilt tuua ämbri, bussi või paakautoga. Kui inimesed teevad oma tööd südamega, siiras usus, et see õnnestub, siis nad ei ole ka krampis ega mures. Kui kellelgi kukub huulilt asi, mis teiste südant rõõmustab, siis saab see tulla ainult rahuloleva inimese huulilt. Samas niisama nalja tegema minna Riigikogusse ei ole ju ka mõtet. Alati on aga mingid hetked ja ajad, kus inimesed tunnevad ennast paremini.

Kas need ajad sõltuvad üldisest materiaalsest heaolust?

Et, olles rikas, teed paremat nalja? Pigem vastupidi! Kui inimesel on kõht liiga täis, siis võtab kogu tema energia ära seedimisprotsess ja aju jääb tööta. Selles mõttes peaksin mina olema huumorivaene inimene... Aju töötab kõige paremini olukorras, kus ta peab olema nupukas ja otsima mingeid lahendusi.

Lisaks „Erisaatele“ on meie telemaastikul mitmeid huumorisaateid poliitikast nagu „Pehmed ja karvased“ ning „Ärapanija“. Kas sellise spetsiifikaga saadete turul on veel ruumi?

Vabalt võiks huumori- ja poliitikasaateid telesse juurde tulla. Ja ma arvan, et tuleb ka. Kuhu nad ikka jäävad? Iga saade on natuke isesugune ja ega nad omavahel väga ei võistle. Kõik huumorisaated aga elavad selsamal rammusal Eesti elu pinnal.

Mida tuleks teil õppida näiteks Peeter Ojalt või Mart Juurelt?

Ma arvan, et nad maksavad korralikult riigimakse. Seda tuleb neilt alati

õppida. Nad on riigi vastu siirad ja ausad.

Kas jälgite „Erisaate“ reitinguid? On see teile oluline?

Reiting on numberväärtus. Inimesed jälgivad ju ikka oma elu korraldamisel arve. Hommikul ärgates vaatab inimene näiteks ka kohe palju reiting akna taga näitab. Siis ta teab, kas panna soojemalt või õhemalt riidesse. Ikka jälgime oma saate reitingut. Siiski ei ela me selle teadmise ja sooviga, et see reiting peab kasvama. Oleme lihtsalt tänulikud inimestele, kes esmaspäeva õhtul ETV lahti krutivad ja meie saadet vaatavad.

Kuidas „Erisaade“ valmib?

Me mõtleme ja räägime omavahel. Meil ei jookse kõik spontaanselt õli pealt, kuigi toimetuses on õlitatud süsteem. „Erisaade“ valmib toimetuse liikmete hea  läbisaamise ja irooniaalge pealt.

„Erisaate“ puhul olete suutnud poliitika ja huumori siduda, ilma kedagi otseselt alandamata ja liigselt emotsionaalseks muutumata. See on suur väärtus. Kuidas on neutraalse hoiaku säilitamine  õnnestunud?

Ega „Erisaatel“ mingit piirihoidmismehhanismi ei ole. Mingil hetkel on meie saates üks partei või ringkond sattunud siiski enam fookusesse. Arvan, et meie saate vaatajad ei lase meil kuidagi üle piiri minna. Võib-olla oleme siiski ühes või teises olukorras kellelegi vahel mittesihilikult liiga teinud. Inimeste reaktsioonid on ju väga erinevad. Vahel võime ju puudutada sellist teemat, mis teeb kellelegi haiget. Oleme teinud kõik, et seda ei juhtuks.

Kas usute, et suudate kohalike omavalitsuste valimiste ajal jääda neutraalseks?

Ma usun, et me ei suudaks, ja selletõttu saabki „Erisaade“ varsti läbi. Võtame valimiste ajaks endale puhkuse, et säilitada kõikide poliitiliste liikumistega õrn platooniline neitsilik armastussuhe, mis meie vahel kahtlemata eksisteerib. Meile on armas Eesti poliitika kogu tema vikerkaaregammas.

Kas jätkate uuel hooajal?

Ei ole veel otsustanud, aga keegi meile kätt väga ette ei ole pannud.

Millal hakkasite huvi tundma poliitika vastu?

Oma nooruspõlves jälgisin hoolikalt Brežnevi sisepoliitikat. Olin siis viie- või kuueaastane. Brežnev pidi oma sisepoliitikat korraldama nii hoolsasti, et ilmselt ta sellesse stressi lõpuks surigi. Poliitika laiemalt on see, mis meie elusid kujundab.

On teil tekkinud mõtteid teatud hetkel ka ise poliitikasse otseselt astuda?

Oi ei!

Milline maailmavaade on teile südamelähedane?

Mul on oma maailmavaade. Aga seda siin kirjeldama hakata – see oleks ohohhoo... Kõigil meil on elus mingi erksushetk, kus peetakse endi remontimisoskusi piisavateks, et minna maailma parandama. See on õudsalt ilus aeg, kui su sisemuses kasvab üks õun, mis saab küpseks. Inimene tunneb, kuidas see tema sees pakatab, ja tal on jõudu teha paljut. Mina suutsin selle perioodi oma elus üle elada rahulikult ilma väga sügavale sukeldumata. Nüüd tunnen rõõmu, et distantsilt poliitikaasjadele vaadates saan aru, mis liikluses parasjagu toimub. Mulle väga meeldivad inimesed, kes on otsustanud poliitikuna teha siirast  tööd ja vedada seda vankrit. Kõik aga poliitikutena valimistel kandideerida ju ei saaks, sest muidu ei jääks valimispäevale valijaid. Selline olukord  oleks aga väga igav. Valijaid peab jääma ikka valitavatest enam.

Majanduslikult raskemate aegade saabudes on kõlanud väiteid „vaikiva ajastu“ saabumisest. Kas „Erisaadet“ ette valmistades olete oma valikutes vaba või tuleb teil jälgida teatud nüansse?

Mina „vaikiva ajastu“-juttu ei usu. Kõik, kellel vähegi kopsust õhk läbi käib, saavad ka rääkida. Keegi ei saa Eestis täna keelata kedagi rääkimast.

Mida soovitate inimestele, kes ajalehtedest süngeid tulevikuennustusi lugedes masendusse satuvad?

Kui närv läheb mustaks, tuleb minna õue, ja kops õhku täis tõmmata. Öösel selge taevaga tuleb vaadata tähti. See on väga raviv tegevus. Inimesed ei peaks asju võtma väga tõsiselt, vaid väikse muigega. Tõsiselt tuleb asju võtta vaid valimistel. Enne ja pärast valimisi tuleb oodata ja vaadata...

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |