Arenguprobleem: likviidsuse vähenemine

OLEV LAANJÄRV,      19. juuli 2006


Eesti Pank ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium hoiatavad kohaliku majanduse ülekuumenemise eest, mida põhjustab liiglaenamisest tingitud tarbimine. Keda majanduse ülekuumenemine kõigepealt ohustab? Milles seisnevad selle võimalikud negatiivsed tagajärjed? Kuidas peaks riik aitama olukorda lahendada?

Üle jõu käivale kulutamisele järgneb paratamatult olukord, kus raha hakkab turul vähemaks jääma. Majanduses olev likviidsus väheneb. Kujuneb situatsioon, kus raha kõigile enam ei jätku. Vähemalt ei jätku seda sellisel määral, et teha äri senises mahus. Järelikult tuleb lahti lasta mõned töötajad, likvideerida osa kaubanduspindu, katkestada vähemrentaablite projektide elluviimine jms. Hea, kui ettevõte päriselt pankrotti ei lähe.

Tagasihoitud arengu eesmärk on vältida taandarengut

Ülekuumenemise vältimise mõte seisnebki selles, et ettevõtted ei areneks liiga kiiresti, s.t läheks eest ära turu reaalsete pikaajaliste võimalustega võrreldes. Tagasihoitud areng võimaldab vältida tagasiminekuid, vallandamisi, maksejõuetust ja muud negatiivset. Ühesõnaga, kui rakendame majanduse jahutamise meetmeid, siis eelkõige selleks, et kaitsta turul tegutsevaid ettevõtteid liigkiire arengu pidurdamise kaudu. Näiteks saab valitsus oodatust paremini laekuvad maksutulud suunata stabiliseerimisreservi, mitte aga suurendada selle arvel niigi suurt sisetarbimist ja ettevõtete „ülekasvamist". Ülekuumenemist toetaks praegusel perioodil igasugune maksude alandamine.

Lõpptarbija on see, kelle peale tavaliselt ei mõelda. Nii liigtarbimise kui ka sellest tuleneva firmade liigkiire arengu maksab kinni tuleviku arvel laenu võtnud ning pidurdamatusse palgatõusu ja pidevasse tööhõivesse liigoptimistlikult uskuv klient.
Kui majanduse jahutamise meetmete abil kaitseme turul tegutsevaid ettevõtteid, siis lihttarbija tuleviku pärast me ei hoolitse üldse. Kõige suurema löögi alla aga jääbki just lõpptarbija.

Eriti raskesse olukorda jäävad niisugused lõpptarbijad, kes eelseisval likviidsuse vähenemise perioodil satuvad nende hulka, kel kaob töökoht või kelle sissetulek väheneb. Üks probleem võib viia teiseni – kuni selleni välja, et inimene satub tänavale. Aga selliseid inimesi võib lähitulevikus olla märksa rohkem, kui üksikud erandid.

Väljapääsu pole kerge leida

Et lahendust välja pakkuda, tuleks süüvida probleemi olemusse. Laenuraha najal tekkinud likviidsus on turul ajutine ega kesta kuigi pikalt, sest laenuraha ja laenamisvõime saavad lihtsalt otsa. Lisaks sellele aitavad lähiperioodil turul likviidsust vähendada ka Euroopas ja USA-s tõusvad intressimäärad – seega Eesti turul tekib topeltefekt. Eestis eksisteerib turgu likviidsuse aspektist analüüsides kolmaski probleem – Eesti majanduse struktuur on suurest kinnisvarainvesteeringute osakaalust tulenevalt suhteliselt ebalikviidse struktuuriga juba olemuse poolest. Nende kolme probleemi summaarne tagajärg võib tekitada olukorra, et ka rikastel (kelle varade puhasväärtus on suur, kuid samas on varad mittelikviidsed) tekib probleeme rahale juurdepääsuga – rääkimata nendest majanduses osalejatest, kes on vaesed või end ülelaenanud.
Pikaajalist raha ja reaalset rikkust saab turule tekkida ainult netokapitali formatsiooni kaudu. Netokapitali võib tekkida peamiselt tööstustootmise ja väärtust lisavate teenuste abil. Eesti puhul oleks eelkõige oluline, et tootmise tulemusena saadav toodang suunataks välisturgudele ja ka väärtust lisavad teenused eksporditaks.
Kinnisvarasse investeerimine üldjuhul netokapitali ei loo. Kapital muudetakse ühest liigist teise ja kasumit teenitakse selle pealt, et kinnisvara kallineb – kinnisvarahindade tõus peab kompenseerima kapitali transformatsiooni kulud (tööjõukulud, vahendustasud jms.).

Kuidas prognoosida Eesti majandust?

Eesti majanduse prognoosimisel pole õige lähtuda ainuüksi statistiliste aegridade analüüsist. Tuleks selgeks saada, kas praegu toimub Eesti majanduse teatud tootmisharudes netokapitali teke ja kui palju seda tekib, võrreldes turul oleva likviidsusega. Kui netokapitali teke pole piisav, peab kohalik majanduspoliitika olema suunatud sellele, et leida kiirelt võimalusi muuta majanduse struktuur konkurentsivõimelisemaks.
Netokapitali ja likviidsuse analüüs võimaldavad selgitada, kuhu oleme teel. Kuid milline on meie lähtepositsioon? Milline on kohalikul turul oleva keskmise inimese tänane varanduslik seis? Selgusele jõudmiseks on ühelt poolt oluline üles lugeda inimese kohustused: eluasemelaen, autoliising, tarbimislaen, muud kohustused. Teisele poole paneme inimese varad: osakud, aktsiad, likviidsed aktivad, kinnisvara jms. Varana ei tuleks arvesse võtta esmast eluaset, autot, olmetehnikat ja muud igapäevaseks kasutamiseks soetatut.
Tulemuseks saame, et väga paljude inimeste majanduslik bilanss – netopositsioon – on negatiivne: neil on rohkem kohustusi kui vara. Kui midagi peaks majanduses viltu minema, siis sellistel inimestel puuduvad reservid tagasilöökide üleelamiseks. Ühesõnaga, meie lähtepositsioon on tagasihoidlik ja puudub kindel edasiminekukava.

Eesti majanduspoliitikat kujundavatel institutsioonidel on viimane aeg hakata süvenenumalt tegelema majanduspoliitikaga kui tervikuga, ja seda märksa taktikalisemal tasandil. Vastasel juhul elame majandusliku arengu illusioonis, mis puruneb niipea, kui laenurahaga loodud ajutine likviidsus otsa saab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)