Ando Leps: Juristide tohutu pingutus aitas luua Eesti Vabariiki

Mullu 12. oktoobril toimus Toompea lossi Kunstisaalis Teie raamatu "Kui Eestit valitsesid juristid" esitlus. Kes tuntud ühiskonnategelastest osales sel üritusel?

Ürituse avas Riigikogu esimees Ene Ergma. Raamatut esitles õigusajaloo professor  Peeter Järvelaid. Esitlusest võttis osa umbes 150 inimest. Nende hulgas olid president Arnold Rüütel, endised Riigikogu esimehed Ülo Nugis ja Toomas Varek, Riigikogu aseesimees Jüri Ratas, endised kaitseväe juhatajad Aleksander Einseln ja Tarmo Kõuts, EELK piiskop Einar Soone, Eesti riigitegelaste järeltulijad Matti Päts, Anne Eenpalu, Peeter Hääl, Siiri Ronimois, Andri Ahven ja Vootele Hansen, endised poliitvangid Mart-Olav Niklus ja Kalju Mätik, Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Komisjoni tegevesimees Peep Varju ja sekretär Anna-Mirjam Kaber, Riigikogu liikmed, õigusteadlased, kõrgkoolide rektorid ja professorid jpt.

Kutse said ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja peaminister Andrus Ansip. Kuid kohale nad "ei raatsinud" tulla, mis eelkõige väga selgelt näitab nende suhtumist Eesti Vabariigi tekkimisse ja ajalukku üldse. Poeet Juhan Liiv on kirjutanud: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."

Nendel härradel tasuks lugeda Eesti ühe tuntuima juuraprofessori Igor Gräzini arvamuslugu selle raamatu kohta (Õpetajate Leht, 18. detsember 2009), kus ta muu hulgas kirjutab: "Kuid riigiõigusteadlasena ei tulnud Jüri Uluotsale pähegi mõte asendada Eestis kehtinud parlamentaarne demokraatia millegi muuga. Ja et osata seda veelgi hinnata, tuleb ette võtta meie viimasel ajal ilmunud tähtsaim kultuuri- ja ajalooline raamat „Kui Eestit valitsesid juristid" ning öelda autorile suur aitäh väga mahuka töö eest, mis on mahtunud kompaktselt kõigest 150 leheküljele."

Millised olid Teie raamatus esitletud juristide suurimad teened enne Teist maailmasõda? Kuidas on nende inimeste panust tunda tänapäeva Eesti õigusloomes ja ühiskonnaelus või kustutas vahepealne nõukogude aeg nende töö igaveseks?

Ilma tollaste juristide tohutute pingutusteta võib-olla ei oleks Eesti Vabariiki üldse tekkinudki, ja kui oleks tekkinud, siis arvatavasti mingisugusel teisel kujul, mille vilju nüüd ka tänapäeval edukalt kasutavad "isamaaliselt häälestatud" ajaloolased, keemikud, põllumehed, astronoomid jne.

Teine Eesti Vabariigi valitsus õigusteadlase Jaan Tõnissoni juhtimisel, mis oli Asutava Kogu valitsus, toimis 18. novembrist 1918 kuni 28. juunini 1920, s.t sel ajal, kui võideti Vabadussõda ning Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmiti rahu (Tartu rahuleping), mis teeb au kogu eesti rahvale ja eriti juristidest riigimeestele.

Küsimuse lõpuosale kõlaks vastus järgmiselt: eks meil kehtivate seaduste juriidiliseks aluseks on sageli ikka võetud EV-s enne Teist maailmasõda kehtinud seadused. Toon siin näiteks kasvõi kehtiva põhiseaduse.

Kas Te oskate protsentuaalselt öelda, kui paljud juriidilise kõrgharidusega inimesed on tänapäeval tegevad poliitikutena?

Ei oska öelda, kuid neid on suhteliselt vähe. Oma raamatu sissejuhatuses ma kirjutan, et "Eesti taasiseseisvumise käigus tembeldati kõik juristid "punasteks"". Seda tegid peamiselt "isamaalised" ajaloolased, kes vahendeid valimata tahtsid iga hinna eest tulla võimule. Arvan, et seepärast on ka praegu võrdlemisi vähe juriidilise kõrgharidusega juriste poliitikas.

Raamatu sissejuhatuses Te küsite: "Miks ei valitse Eesti riiki juristid nagu kombeks enamikes maailma maades?" Samas meenub mulle 1997. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud IRL-i juhtpoliitik Urmas Reinsalu, kes lasi hiljuti Tallinna haldusreformi põhja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatuse kaudu.

Eelmise küsimuse all on ka see küsimus leidnud vastuse. Lisan vaid juurde seda, et juristide haridus vastab kõige paremini riigi juhtimise vajadustele. Seda kõike me näeme just tänapäeva Eesti poliitikas, kus psühholoog, astronoom ja keemik ei ole oma ametikoha väärilised.

Olen alati olnud seda meelt, et juristid, kes on kuulunud president Lennart Meri lähikonda, ei ole tõsiseltvõetavad juristid, kuna neil tavaliselt puudub ausus ja juristieetika. Nad on olnud kaasosalised alatutes poliitilistes mängudes, nagu näiteks Eestile äärmiselt kahjuliku Eesti merepiiriga seonduv, nn juulilepped ja võõrriigi sõjaväepensionäride Eestisse jätmine, mis otseselt annavad tunnistust naaberriigile teenete osutamisest, aga loomulikult on ka seoses küsimuses esitatud Tallinna haldusreformiga.

Miks ikkagi mõned tänased juristiharidusega poliitikud põhiseaduse kaitsmise asemel tihti tegelevad juriidiliste nõksude väljamõtlemisega, täites üksnes oma erakonna huve? Kas juristieetika lubab niimoodi käituda?

Küsimus ei ole päris täpne. Nagu me teame, koostasid 1992. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduse "isamaaliselt meelestatud tegelased", kes juriidiliste seaduste koostamisest ei teadnud midagi või teadsid sellest väga vähe. Ja nii juhtuski, et kehtivas põhiseaduses ei ole peaaegu ühtegi paragrahvi, mida ei oleks vaja parandada, muuta või täiendada! Riigikogu erinevate koosseisude liikmed, ja mitte ainult juristid, on korduvalt osundanud põhiseaduse puudustele, selle muutmise vajadusele. Kuid sellest armastatakse vaikida.

Toon vaid paar näidet. Esiteks, põhiseaduse paragrahv 8 lg 1 ütleb: "Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt." Järelikult lapsed, kellel on mõlemad vanemad Eesti kodanikud, ei ole põhiseaduse mõttes Eesti kodanikud?! Pidage meeles, et õigusteadus armastab ausust, täpsust ja korrektsust. Seega Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi ei eksisteeri Eesti Vabariiki, kuna valdavalt "tänased Eesti Vabariigi kodanikud" põhiseaduse paragrahv 8 lg 1 mõttes ei ole Eesti Vabariigi kodanikud?! Teiseks, põhiseaduse paragrahv 12 lg 1 välistab vanuselise diskrimineerimise, mis tähendab seda, et vanureid (pensionäre) võib ja peab põhiseaduse mõttes diskrimineerima, s.t neid näljutama ja suretama...

Selle küsimuse lõpuks olgu öeldud, et 1992. aasta Eesti Vabariigi põhiseadus tehti "isamaaliste" jõudude poolt ainult ühe mehe huvides, s.t meedias pikka aega väidetud KGB agendi ja isamaalaste presidendikandidaadi Lennart Meri huvides. Kahju, kuid see on Eesti Vabariigi tegelikkus.

Kuidas Te hindate tänapäeval Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas antava hariduse taset?

Arvan, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas saavad noored Eestis kõige parema juriidilise hariduse. Olen küll kahjuks kuulnud, et viimasel ajal on tase seal mõnevõrra alla käinud. Lisan juurde, et õigusteadust, erinevalt paljudest teistest teadusharudest, õpitakse ikka oma riigis. Läänes väga kuulus "bakalauruse"-tase on kahjuks ainult tehnikumiharidus, mis ei anna kaugeltki juristi mõõtu välja. Juristiks saadakse ikka ja ainult vähemalt 10-semestrise õpiaja jooksul.

Juristiks õppima asumine oli 5--10 aastat tagasi Eestis paljudele noortele tähtis. Tänu suurele nõudlusele said lisaks Tartu Ülikoolile paljud noored juriidilise kõrghariduse omandada ka erakõrgkoolidest. Kas ja millistele juriidilist kõrgharidust omavatele inimestele on tööpuudus isiklikult praegu aktuaalne teema?

Kuna olen ise ka seotud paari erakõrgkooliga, siis väidan, et kõik oleneb peamiselt sellest, kuidas õppur end ise "harib" ja milline on tema läbilöögivõime edaspidises elus. Just haridus ja isikuomadused määravad valdavalt ära noore juristi edaspidise saatuse. Juristide tööpuudusele võib esmajoones viidata ainult üks asjaolu, s.t et neid võib olla liiga palju. Kuid samas olgu öeldud, et juristiharidus võimaldab inimesel töötada ka paljudel mitte-juriidilistel elualadel.

Küsis INDREK VEISERIK

Jaga |