Oleme ülikarmis reaalsuses

Kuigi olime okupatsiooni tõttu neist 50 aastat maha jäänud, oli meie optimism suur ja lootus veel suurem. Soomet kinni püüda oli muidugi lootusetu, kuid siiski uskusime, et tasapisi hakkame vahemaad vähendama, mitte aga veelgi suurendama.

Kõige raskem oli ülikeerukas ja pingeline üleminek idapoolsest stagneerunud sotsialismist euroopalikku sotsiaalsesse turumajandusse. Tollase valitsuse esmane mure oli tagada rahvale minimaalsed ja elementaarsed esmavajadused: leib lauale, katus pea kohale, tuba soojaks. Sellises olukorras osutus ka ostutalongide kehtestamine möödapääsmatuks - et rahval päriselt ei kaoks eluisu, et ei tuleks pähe mõtted kodumaalt jäädavalt lahkuda tööd ja leiba otsima, et ei kaoks usk paremasse homsesse...

Meenutagem, kuidas valitsus tegi kõik selleks, et ei kaoks eestlaste igihaljas „nokia" - põllumajandus. Oli ju Eesti sajandeid suutnud enda rahvast ise ära toita omatoodetud toiduga, jätkus seda ka väljaveoks. Kolhooside järsu laialipeksmise asemel hakati paljusid neist ümber korraldama ühistuteks; üldse igati toetama ühistulist tegutsemist, ka soodustingimustel pangalaenude abil - selleks, et maainimesi ootamatu šokina ei tabaks töötajäämine. Oli ju esimese vabariigi aegne ühistuline tegevus Eestis olnud kõrgel järjel.

Maaelu alalhoidmiseks

asuti talusid taastama - kunagistele talunikele või nende järglastele talumaid tagastama. Paljud noored tulidki linnast maale sooviga esivanemate lagunenud majapidamised ellu äratada, et omapere toidulaud saaks kaetud ja et jätkuks ka turule viia.

Soov oli taastada jätkusuutlik elurütm. Mõisteti, et kuigi kogu maailmas maaelanikkond väheneb tänu põllumajanduse mehhaniseeritusele, ei tohi see kunagi muutuda nii äärmuslikuks, et ka maaeluks oluline - koolid, kauplused, pangaasutused, apteegid, raamatukogud, bussiliinid - järjest kaoks. Maaelu seiskumise vältimiseks püüti säilitada elujõulisi keskmiktalusid, nagu seda tehti ka Leedus. Need olnuks natuke vähem tulukad kui kõrgesti mehhaniseeritud suurmajandid, kuid see-eest säilitanuks maaelu edasikestmise.

Aga siis hakkasid ridamisi tulema tagasilöögid... Kahe leeri maailmavaateline maadlus käib tänini - ühel pool on euroopalikku solidaarset ja sotsiaalset turumajandust taotlev tsentrism, millel vastas friedmanismi-thatcherismi pooldav vabaturumajanduslik parempoolne äärmusliberalism.

Kuulutati „õilsaid" loosungeid:

Eestile pole oma põllumajandust vaja! - Kes aitab ennast ise, seda aitab ka riik! - Otsige põllumajandusele alternatiivi! - Plats puhtaks [kellest ja millest?]! - Ostame odava [rämps-?] toidu Lõunast! Jne.

Asuti usinasti toetama, ka läbi seadusloome, väikest osa rahvast - neid, kes olid suutnud, nõrgemaid kõrvale surudes, end haljale oksale upitada... Ja seadusi sai tehtud selliseid, mis peamiselt soosivad niigi jõukaid: õiglase euroopaliku ühiskonna ühest alustoest - astmelisest tulumaksust - loobumine; tulumaksumäära langetamine 26 protsendilt 21 protsendini ning samaaegne kaudsete maksude tõstmine, mis soosib peamiselt suurepalgalisi ja hukutab vaeseid veelgi vaesemaks; emapalgaga premeeritakse niigi jõukaid emasid, samas unustatakse vaesemad - ilma tublide vaeste emadeta ei suuda me mitte kunagi eestlaste iivet positiivseks kallutada; niigi kõrgepalgaliste palku tõstame kuni 30%, aga samas keeldume 19-eurosele lastetoetusele ja koolitoidutoetuse 78 sendile ainsatki senti lisamast...

Tulumaksuvaba miinimum ja alampalk jäid taas vajaliku tõusuta; ka alampalgalt ja pensionilt arvestame ikka veel tulumaksu maha; elektrimüügiga vabaturule minek, samuti toasooja, vee ja prügiveo hinnatõus mõjuvad kõige rängemalt alla toimetulekupiiri elavatele peredele... Jne.

Mis on tegelik vajaduspõhisus?

End vabandatakse välja sellega, et vaeseid tuleb toetada vaid vajaduspõhiselt. Sellega võiks ju nõustudagi, kui ei unustataks, kuivõrd keeruliseks on aetud rehnutipidamine selle üle, kuidas peaks toimuma iga indiviidi tulumaksuvaba miinimumi ning toetuste ja soodustuste vajaduspõhisuse määratlemine. Pealegi unustatakse veelgi lihtsam tõde - selle kõige teostamiseks ongi demokraatlikes riikides kogu ühiskonna jaoks üks ühine üheselt lahendust pakkuv peamine solidaarne meede - astmeline tulumaks.

Juhuslikult sattus kätte Rahva Hääl 25. märtsist 1993 ja silma hakkas ilutsev pealkiri „Eesti on õigel teel" - lugu toonase peaministri sulest... Kirja pandud otsekui täna: kõik on meil hästi, kõik kiidavad meid, homme läheb meil veel paremini... Tsiteerin: „Inflatsioon Eestis on saadud kontrolli alla, majandus on lühikese ajaga ümber orienteeritud Läände ning kiirelt on kasvanud välisinvesteeringud Eesti majandusse. Eesti on lühikese ajaga palju saavutanud..." Aga ei peagi ridade vahelt otsima: „Palju sõltub ka oskusest kasutada saavutatud eduseisu. Probleeme majanduses jätkub, neid annab kõrvaldada vaid kiire ja otsustava tegevuse abil. Tootmise langus nii tööstuses kui põllumajanduses on omandamas ähvardavaid mõõtmeid..."

Rahvas katseloomaks?

Nii saidki teoks Mart Laari kurikuulsad katsed Eesti rahva peal: šokiteraapia nõrgemate kallal, ülekohtune laarlik omandireform, „platsipuhastus", rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks... Laar kinkis meie väikeriigi tulud ja turud Läände ja Lõunasse. Kas tõesti ongi selle vastutasuks 6 miljonit dollarit preemiaid pluss oma (maa)rahva töötuks jätmine? Vaid ilusate silmade eest ju nii suuri preemiaid ei jagata...

Õpilane püüdis oma õpetajat ületadagi: kui Thatcheril Inglise raudtee erastamine ebaõnnestus, siis Laar üritas edukam olla, kasutades rahvusvahelisi sullereid (Sposato, Angotti). Aga nüüd teame, millega see kõik lõppes...

Meenub paarikümne aasta tagune astmelise tulumaksu likvideerimise järgne laarlaste heietus: selleks, et rikkust jagada, tuleb enne rikkust koguda! Koguda (oma taskusse!)? Kogutakse tänini ja kogujatel ei tule enam meeldegi, et oleks vaja ka laste koolitoidu 78 sendile veidikegi juurde lisada.

Kurvastav enesekiitus

Täna meil ikka veel hoobeldakse, et riigi rahanduse korrasoleku eest saab Eesti vaid kiita, aga unustatakse lisada, missuguste püksirihmapingutustega see on saavutatud.

Kiidame iseennast: meil on täna väike tööpuudus (?!). Meelega või kogemata unustame loogika: mida rohkem tööjõulist rahvast meil riigist lahkub, seda väiksemaks tööpuudus jääb.

Viimastel päevadel on kiidukõnesid siiski vähemaks jäänud ja isegi riigimeedia räägib juba ausasti Eesti laste suhtelisest vaesusest, absoluutsest vaesusest, sügavmateriaalsest ilmajäetusest... Kas kainenemine on siiski lõpuks ometi saabumas?

Eks samasse valdkonda kuulu Mart Laari „patukahetsuslik" revisjonisoov [intervjuus Eesti Päevalehele 27.12.2013 - Toim.], mille kohta esimeses tänavuses Kesknädalas kirjutas Edgar Savisaar, et Laar on hiljaks jäänud, sest ükski revisjon ei korva enam Eesti rahvale juba tekitatud kahju.

Laar siiski tunnistab oma majanduspoliitika kihvaminekut: „Häbi on see, et oleme ikka veel nii vaesed. /.../ Eesti ühiskonda vapustab see kõikidel aladel, alates majandusest ja lõpetades riigikaitsega. Selleks et probleemi lahendada, tuleks seda endale kõigepealt tunnistada."

Tõesti-tõesti... Kehtib küll ütlemine, et parem hilja kui mitte kunagi, aga kas ka antud juhul see paika peab, on küll raske ära arvata.

UDO KNAPS, Märjamaa. Rapla maakond

Jaga |