Eesti vajab filosoofiat ja oma Solonit

Eesti parempoolsetel

on suurel määral õnnestunud hävitada siinmail inimkonna tähtsaim tunnus ja teadmine: oleme juba 2,5 miljonit aastat olnud ühiskonna liikmed, see on väljaspool meid ja valitseb meie üle oma seadustega. Kunagi räägiti Jumalast, siis kultuurist, nüüd edust.

Šokiteraapia jättis Rahvarinde-aegsest demokraatiast ja vabadusest vähe järele, kuid kogu raha ja võim ei kuulu siiski ainult oligarhidele - ilma teevad ka keskastme töökupjad. Lääne kapitali ja kohaliku ärieliidi võimu rahva üle varjatakse fassaadidemokraatiaga ja inimesed usuvadki, et võim on Toompeal.

Karl Marx sedastas, et rikastel on lisaks majanduslikule võimule ka poliitiline ja vaimne hegemoonia. Eesti propagandamasin levitab kõigi vahenditega äärmusliberaalset ideoloogiat. Poliitika põhiküsimuste üle ei vaielda, vaid opositsioon surutakse halvustades maha. Peavoolumeedia pakub valikuliselt võimuritele kasulikku infot sel määral ja moel, et rahva enamik ei tajugi, kuivõrd on nende mõtlemine ja hoiakud väärteadvuseks (false counsciousness) muudetud. Ikka peavad inimesed iseennast, mitte ühiskonda oma mõtete ja soovide autoriks. Eestis ei tekkinud lihtrahva huve kaitsvat vasakpoolset massiparteid ega ametiühinguliikumist ja loid on ka kriitikavõimeline intelligents. Paljud tunnevad end ebamugavalt, osa lahkub.

Demokraatlikku pööret vajab kogu Ida-Euroopa.

Filosoofia - kõigi teaduste ema

- on kriitiline mõtlemine, mis otsib tõde ja küsib, kust meie mõtted ja hoiakud pärinevad ning kas need vastavad tegelikkusele. Eelmise sajandi keskel lasti rahva demoraliseerimiseks käiku varem puudunud rämpskultuur, mis hoiab inimesi eemal avaliku ja isikliku elu põhiprobleemidest. Kui Lääne-Euroopas vähemalt intellektuaalid eelistavad süvakultuuri, siis Ameerikat järgides kõlbab meile kõigile massikultuur.

Filosoofia sündis rahašokist, kus tuli muutuda või langeda tugevama saagiks. Vana-Kreeka, eeskätt Ateena võit Pärsia (praegune Iraan) hiigelriigi üle tulenes nende kultuuri põhimõttelisest üleolekust kogu toonasest maailmast, kus polnud ei demokraatiat ega teadust. Kreeka linnriigid distsiplineerisid end ise, tagades elamisväärse elu kõigile kodanikele.

Võidu tähistamiseks ehitati Akropol. Parthenon sümboliseerib Athena (mõistuse) sündi ja võitu Poseidoni (loodusstiihia) üle, Lääne võitu Ida üle. Heliose hobused idafriisil kuulutavad uue päeva koitu. Parematel päevadel käis Ateena 40 000 kodanikust rahvakoosolekul 4000. Senitundmatutele ja rasketele siseprobleemidele ning sõja ja rahu küsimuses otsiti lahendusi vabalt mõeldes ja kõneldes. Eemalehoidjaid kutsuti „idiotes". Kui eliit rikastub, on igal demokraatial kalduvus muutuda oligarhiaks. Demokraatia eeldab rahva head elu, kompetentsust, kultuuri ja vaba aega.

Kreeka templi sambad

sümboliseerivad kodanike võrdsust ühiskonna koormiste kandjatena - vaba sai olla riigis, mitte riigist.

Umbes 8. sajandil eKr sundisid mässud ja tapatalgud legendaarset Lykurgost Spartas kehtestama võrdsete kodanike ühiskonna ilma rikastumise ja vaesumise võimaluseta: kaotati raha ja maaeraomand, lapsed võeti alates seitsmendast eluaastast riigi kasvatada. Oma elu talusid isegi orjad, kellel olid pered.

Ateenas viis kriis ja vaeste võimas ülestõus rikaste maaomanike vastu nende omavahelise kokkuleppeni anda võim targale Solonile (594 eKr), kes kehtestas demokraatia (demos, kratos) ja võimalikest parimad seadused. Kiirustama sundis sõda Megaraga. Tühistati kõik võlad ja kaotati võlaorjus, mis viis linnriigi õitsengule.

Eesti parempoolse eliidi senine püüd rikastuda odava tööga toob veel kahele põlvkonnale vaesust ja viletsust.

Ateena kodanikud jaotati sissetuleku järgi nelja klassi: kõige rikkamad pidid sõjalaevu ehitama, kõige vaesemad lahingus kive lingutama, enamuse kohus oli sõdida oma ostetud raskerelvastuses. Rikkad saavad ühiskonnast kõige rohkem kasu.

Rahvas teostas võimu rahvakoosolekul (ekleesia), kellele pakkus ideid ja eelnõusid nõukogu (bulee), kuhu valiti 400 tarka. Õigust hakkas mõistma vandemeestest rahvakohus (heliaia). Kuna verised sisevõitlused olid linnas tavalised, käskis Solon konfliktide korral kõigil otsustada, kummal poolel relvad käes võidelda. Erapooletu kaotas kodakondsuse. Kuna sõjad olid tavalised, kasvatati kodumaa eest langenute lapsed riigi kulul üles.

Rooma riigi rajas

6. saj. eKr kuues kuningas Servius Tullus, kes vallutas linna viiele künkale lisaks veel kaks küngast. Riigi järgneva 1000-aastase ajaloo põhisisuks oli inimeste võitlus oma maa saamiseks, muu oli kest. Rahva mäss ja linna pidevad sõjad naabritega sundisid kuningat jagama kodanikud viide klassi (ld classes - kutse sõjaväkke), kes pidid vastavalt kasutatava maa suurusele välja panema teatud hulga väeosi. Need, kellel oli maad miinimumist vähem või polnud seda üldse, olid maksudest ja sõjaväeteenistusest vabad. Neile pakkus riik tasuta leiba ja tsirkust.

Riigi ülalpidamine, tohutud kulutused kultuurile (meie 2% riigieelarvest on armetu!) ja vaeste kostitamine polnud pelgalt kohustus, vaid ka au ja õnn. Ihnsus ja väiklus on kodanlikud voorused. Antiikaeg pidas vastu üle 1000 aasta, kuna valitsev orjapidajate klass soovis reforme, mis nende vahelisi lõhesid vähendas ja lõi töökohti (Sulla, Gracchused, Caesar). Tänapäeval ebavõrdsust mõõtev Gini indeks oli Edgar Savisaare valitsuse ajal 23, tõusis Mart Laari ajal 40-ni. Praegu on indeks 32 (Euroopa 28 liikmesriigi keskmine näitaja on 30,7).

Oma heaolu vähenemisest raevunud rikkad mõrvasid Rooma kuninga Servius Tulliuse otse senatis, nagu see hiljem juhtus Caesariga. Nende reformid jäid aga jõusse.

Eesti mulla lahutas eesti südamest

isamaalaste omandireform, mis tehti absurdses usus, et „Eesti tuleb tagasi". Kuna ühismajandid likvideeriti ja ühistuid ei loodud, hävis 65 000 talust enamik; praegu on unistatud 140 000 talu asemel 19 000 põllumajandusüksust, millest 5% annab 75% toodangust. Eestlased on siin 5000 aastat palehigis põldu harinud, mis on olnud osa meie põhiolemusest. Sellele tehti lõpp omaenda kätega.

Paratamatult viib turg maa varsti võõrastele omanikele. Kui parempoolseid rõõmustab tootlikkuse tohutu kasv, siis vasakpoolsed ja konservatiivid küsivad: mis rahvast sai ja veel saama hakkab? Juba Läti Henrik kirjutas, kuidas eraldi taludes elavat rahvast niideti nagu loogu, ilma et keegi suutnuks vastu panna. Ülikuperede egoism takistas ka riigi loomist.

Mart Laari reformide tulemusel hävis pool veistest ja kaks kolmandikku sigadest, põllupind kahanes kolmandiku võrra. Liha tarbimine vähenes kaks, piima tarbimine neli korda. Paljud on siiani nälguses. Poeletid on täidetud rämpstoiduga.

Nõukogude ajal müüdi liha ja piima alla omahinna, ometi oli kana, kala, sealiha ja piimatooteid lettidel saada. Turul küsiti turuhinda. Proletariaadi diktatuuri igandina müüdi leiba sümboolse hinnaga, seda osteti loomatoiduks. Reformidega vähenes rukkitoodang seitse korda ja täna alamklass, kellel kulub toidule pool sissetulekust, puhast rukkileiba osta ei jõua. Kui pole leiba, pole vabadust, ütles Robespierre. Kahe Eesti vahele on tõmmatud „leivakardin". Viletsusega hoitakse Teist Eestit murust madalamal. 17,5% rahvast teenib kuus 299 eurot või vähem.

Kui juutide esivanemad Egiptuse vangipõlvest põgenedes kõrbes rändasid, hakkasid nad leiba, liha ja kala taga nutma - neid süües olnuks orjuses parem surra kui vabaduses nälgida. Jehoova oli nördinud, kuid hakkas rahvast taevamannaga toitma.

Meie vägevus vaimu asjades

võis saada lõplikult murtud, kui haridusminister Jaak Aaviksoo nõudis (saatusliku 23. augusti) Õpetajate Lehes jõuluvanatsedes ainekavade kahekordset kärpimist nagu oleksid laste võimed samavõrra vähenenud. Eksamil saab rahuldava hinde 20%-ga ja läbisaamise tagab 1%, seda kõigis ainetes (sh emakeeles). Kui haridusele kulub 9,4% riigieelarvest, on meil põhjust riigilt rohkemat nõuda - esmalt büroo loomist bürokraatia vähendamiseks.

Eesti Wabariigis suutis 6-klassilise kooli lõpetada vaid 60% lastest, kuid enamik omandas siiski oskuse oma aja tekste mõista. Lääne ja nüüd ka meie massiülikoolides on probleemiks funktsionaalse lugemisoskuse puudumine, mistõttu on kõrghariduse tase nõukogudeaegsest kutse- ja keskharidusest tükati viletsam. Inglise keele saab nüüd kätte, aga paraku soosib see keelevahetust. Doktoritööde kaitsmine rahvusvahelise suhtlemise keeles nõuab selle kasutamist juba gümnaasiumiastmes. Välismaale läinud peredes kaob eesti keel viie aastaga, Soomes õpib eestikeelsetes koolides vaid 1200 last.

Nii palju parempoolsest eestlusest. Poliittehnoloogid näitavad ohuna vene keelt ja kultuuri, mis on pigem rikkus ja vastukaal Ameerika-kesksele globaliseerumisele. Haridussüsteemi peapuudus on selle täielik üleminek naiste kätte - haridus ja kultuur on olnud, mitte juhuslikult, varemalt meeste pärusmaa.

Haridus- ja Teadusministeerium tuleb Tallinnasse tagasi viia, sest väikekodanlikus Tartus, kus 1997. aastast on järjepidevalt võimutsenud Reformierakond, on eliitkultuur väga vähe kättesaadav, siin müüvad meelelahutus- ja prestiižiüritused. Vähestel, nagu Andres Mustonenil, on juba vanast ajast oma publik. Üht sellesuvist orelikontserti kuulas ca veerandsada inimest. Sajad väljapaistvad interpreedid, kes Eesti erinevates kontserdipaikades esinevad, Tartut ei väisa.

Valitsev eliit on alati kartnud tarka, haritud ja kultuurset rahvast.

Erinevalt Vene tsaaririigi

teistest rahvastest oli Poolas, Baltikumis ja Soomes oma professionaalne kõrgkultuur ja väga tugev algharidus, mis aitas nii oma riiki rajada, seda pidada kui ka hiljem okupatsioonidele vastu panna. Võõra ja vaenuliku informatsiooni suudab hävitada ja neutraliseerida üksnes samaväärne oma. Sellepärast jääb väheks, kui uhkeldada PISA testi 5. kohaga (15-aastaste laste hulgas). Tsaari-Venemaale said ideoloogiliselt hukatuslikuks poolharitlased, keda on nüüdsel ajal hakatud Euroopa Liidu näpunäidete järgi massiliselt tootma.

Kommunistlik režiim kaotas Venemaal autoritaarse koolikorra koos hinnete ja distsipliiniga. Tuginedes õpilaste aktiivsusele ja isetegemisele viidi kollektiivselt ellu projekte ning tehti tööd. Peagi saadi aga range korra taastamise vajadusest aru.

Kooli ja kasvatuse sümboliks on läbi aastatuhandete olnud vits, mida Inglismaal kasutati džentelmenide kasvatamiseks veel 50 aasta eest. Piiblis tähendab kasvatus peksu. Paljusid asju õpib inimene alles valu tundes, enamasti aga liiga hilja. Hariduses on omal kohal sund, pingutus, normeeritus. Ainekavade mahu vähendamine tähendab, et Eesti kool täidetakse jõudeajaga, mida kreekakeelne sõna „scholae" algselt tähendaski. Õpetajatena olid rohkem hinnatud kreeka orjad, kes noorte moraali alla viisid.

Demokraatia

kui inimkonna suurim saavutus tähendab lihtrahva võimu ja kasuahne eliidi taltsutamist. Juba Homeros märkas vastuolu hea valitsemise (eunomie) ja indiviidide ülbuse (hybris) vahel, aga kujutlus väljaspool linnriiki seisvast üksikisikust on juba Kreeka langusaja produkt.

Demokraatia vastandiks on nii totalitarism kui ka idamaine oludega kohanemine koos „endasse vaatamisega". Demokraatia eeldab kihtide ja klasside avalikku võitlust nii oma kui ühiskonna huvide eest. Ka antiikset Kreekat ja Roomat ähvardas maa minek üksikute ülikute kätte, kuid rahvas sai õigel ajal jaole. Tõelises demokraatias ehk sotsiaaldemokraatias saavad vähemkindlustatud kihid ja klassid end teostada ja elus edasi jõuda, piirates riigi abil domineerivate kihtide võimalusi neilt ressursse välja imeda; liberalism toimib vastupidiselt.

Ühiskonna kadudes elavad kõik endale ja inimlikkuse aeg saab ümber. Juba Rousseau nägi ette, et vabadus ei saa lahendada inimese probleeme, sest neist olulisemad on sotsiaalsed. Et Eestimaa elanikud saaksid raskel ajal oma muresid maksimaalselt alkoholi sisse uputada, on antud alkoholi tootmine ja turustamine erakätesse. Sõltlasi on 60 000. Narkomaane arvatakse veelgi rohkem olevat; ainuüksi süstla otsas istub 20 000. 25 aasta eest oli Eestis ametlikult 211 narkomaani. Hirmu tekitab ka HIV-i levik.

Need ei ole individuaalsed probleemid, mida inimest aidates või temale lootes saab lahendada. Samuti pole seda vaesus, tõrjutus, tööpuudus ja kuritegevus.

Rikkuse

sümboliks on Lüüdia kuningas Kröösus (Kroisos), tema mõtles välja raha. Solon uhkustas tema ees, et Ateena lihtinimene on kuningastki õnnelikum, jättes endast kohtlase mulje. Aeg läks. 546 eKr vallutas Pärsia kuningas Kyros II Suur Lüüdia ja mõistis selle võimsa valitseja tulesurma.

Kohutava lõpu eel kisendas Kröösus Soloni nime. Kyros II päris, kellele ja miks sellises situatsioonis mõeldakse. Talle öeldi, et Soloni arvates ei peaks inimene kogu elu vaid oma rikkust silmas pidama, teadmata, mida järgmine päev toob. Inimene on juhuse ja saatuse mängukann.

Kröösus sai sellise jutu peale armu.

[esiletõsted]

Parempoolsest eestlusest: doktoritööde kaitsmine rahvusvahelise suhtlemise keeles nõuab selle kasutamist juba gümnaasiumiastmes. Välismaale läinud peredes kaob eesti keel viie aastaga. Poliittehnoloogid näitavad ohuna vene keelt ja kultuuri, mis on pigem rikkus ja vastukaal Ameerika-kesksele globaliseerumisele.

Valitsev eliit on alati kartnud tarka, haritud ja kultuurset rahvast.

KARL LUST, pensionär

[teavet Soloni kohta]

AJALUGU TEAB:   A. 594 eKr valiti Solon Ateena kõrgemaks ametnikuks.  Ta oli aadliseisusest, kuid kaupmees. Ta oli palju reisinud ja teiste maade seadusi ning kombeid tundma õppinud. Solon hakkas riigi ja rahva elu korraldama. Ta sai aru neist hädaohtudest, mis riiki ähvardasid. Ta laskis orjastatud kodanike võlad kustutada ja kinkis neile vabaduse. Tulevikus ei tohtinud enam kedagi võlgade pärast orjaks teha. Nii püüdis ta talupojaseisust languse eest kaitsta. (Ajalooõpikust)

Jaga |