Nädala juubilar JUHAN PEEGEL 95

Lutsu ja Peeglit võib mõneski mõttes veel hingelaadilt lähedasteks kirjameesteks pidada. Mõlema loomingut läbivad inimlikkus ning soe heatahtlik huumor. Viimane võib aga mõnikord valusamaltki mõjuda kui stampsatiir.

Tartu Ülikooli ajalehe kauaaegne peatoimetaja Varje Sootak (muide, tippkirjanik Indrek Hargla ema – Toim.) on meenutanud, et 1990. a märtsis, mil taasiseseisvuvas Eestis esimesed vabad valimised toimusid, tõi Juhan Peegel ülikoolilehe toimetusse mitu lugu kordustrükiks. Kirjutiste hulgas olid ka Oskar Lutsu följetonid „Muggelmann teeb suurt poliitikat“ ja „Partei“.

Varje Sootaki tähelepanekute järgi muutus Juhan Peegel vanaduspõlves rahulolematuks uue Eesti ajakirjandusega, mis kujunes aina poliitilisemaks, ärapanevamaks, kollasemaks.

„Ta pööras külas olles jutu ikka ajalehtedele ja ajakirjadele, mille sisu ja väljendus, rääkimata probleemiasetusest, teda vahel nõutuks tegid. Ja ikka oli tema meelest vähe nalja ja vesteid,“ meenutab Sootak.

Saaremaal Pöide kihelkonnas Uuemõisa vallas Reina külas Türna talus ilmale tulnud Juhan alustas ajakirjanikutööd pärast Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetamist Kuressaare ajalehe „Meie Maa“ toimetajana. Telesaates „Õhtutund kirjanikuga“, mida internetis tänini vaadata saab, räägib Juhan Peegel ajakirjanik Peeter Heinale, et „Meie Maa“ toimetuses kirjutas ta kõikvõimalikel teemadel ja tegi muu hulgas ka välismaa ajalehtede põhjal välispoliitilisi ülevaateid. Palgaks oli 20 kuni 50 krooni. Noore Peegli sulemehetöö „Meie Maas“ jäi aastaisse 1938–1939.

Teine Peegli kui tegevajakirjaniku periood jäi Tartusse ja aastaisse 1947–1952 algul „Postimehe“ ja alates 1948. a 1. maist „Edasi“ nime saanu toimetuses. Peegel oli selles kirjanduslik kaastöötaja ja osakonnajuhataja. Tema tolleaegne kirjanduslik tegevus ei jäänud märkamatuks ka toonastele ideoloogilistele võimudele. Kui Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee võttis vastu otsuse, mis tugines NLKP Keskkomitee otsusele ajakirjade „Leningrad“ ja „Zvezda“ kohta, mainiti selles parteilises dokumendis kriitiliselt ka kedagi Peeglit. Professor Peegel on seda ise meenutanud usutluses Peeter Heinale.

Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda on Juhan Peegel astunud kaks korda. Esmalt 1939 ja teist korda 1946. Ülikooli lõpetas ta 1951. aastal keeleteadlase professor Johannes Voldemar Veski aspirandina. Ülikoolis leidus keeleteadlasi, kes pidasid vajalikuks alustada Eestimaal kõrgharidusega ajakirjanike koolitamist.

31. mail 1952 tegi ajaloo-keeleteaduskonna kateedrijuhatajate koosolekul dekaan Eduard Laugaste ettepaneku luua eesti filoloogia baasil ajakirjanduse eriharu. Peeglile andis ajakirjanduse õpetamise idee professor Villem Alttoa, kes aastail 1945–1975 oli Tartu Ülikoolis väliskirjanduse õppejõud.

1955. a kirjutab Juhan Peegel akadeemilises CV-s, et on lugenud niisuguseid teoreetilisi kursusi nagu „Följeton ajalehes“ ja „Olukirjeldus ajalehes“. Oma 60. sünnipäeva aastal (1979) sai Peegel omamoodi kingituse – ülikooli rektor Arnold Koop määras ta žurnalistikakateedri juhatajaks.

Välispoliitikas ja toonases mõttes ka sisepoliitikas oli 1979. aasta Nõukogude–Afganistani sõja alguse aasta. Juhan Peeglilt ilmus siis raamatuna tema tuntuim teos „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, mis oli esialgu ilmunud ajalehes „Sirp ja Vasar“ joonealusena. Selle loo ilmumise ajal tekkinud „Sirbi ja Vasara“ ostmiseks ajalehekioskite juurde iseäranis pikad järjekorrad.

„See jutt ei tule pikk, sest mina, reavõitleja Jaan Tamm, langesin juba esimesel sõjasuvel.“ Nii algab sõjaraamat või, õigemini, sõjavastane raamat, mille on tõetruult kirja pannud Juhan Peegel, kes alustas ajateenistust iseseisva Eesti Vabariigi sõjaväes ja kellest Nõukogude okupatsiooni läbi sai (nagu paljudest eakaaslastestki) punaarmeelane. Ta oli Suure Isamaasõja alguses 22. territoriaalkorpuse 265. suurtükiväepolgu sõdur.

Peegli sõjamehe-aastatesse mahuvad veel nälg, tööpataljon, kollatõbi ja Sverdlovskis hospidalis viibimine. Ja ka lahingud Velikije Luki all, kus sai surmavalt haavata üks tema vendadest.

Kirjanikuna on Juhan Peegel kasutanud ka pseudonüüme. Näiteks Heinrich David Rosenstrauchi nime all ilmus mereröövli-jutu paroodia „Verine John ehk Sarapiku Juhan“. Loo tegevus toimub autori sünnisaarel Saaremaal.

Ülo Tuulik arvab, et inimlikus mõistes väärinuks Juhan Peegel tunnustust juba ainuüksi ühe fakti pärast. Nimelt 1946. a septembris sõitis ta Kirovi oblastisse ja tõi Eestisse oma ema, naasmisõiguseta väljasaadetu. „Ema saatis mulle kevadel kirja, kus palus, et ma talle ja vennanaisele järele tuleksin ja nad koju viiksin. Ema palve oli mulle püha,“ on Peegel ise mälestusteraamatus kirjutanud.

Professor Peegli ajalooliseks ja kultuurilooliseks elutööks ning missiooniks (ülistavat kõnepruuki kritiseerinud Peeglile see väljend kindlasti ei meeldiks!) võib pidada ajakirjanike koolitamise alustamist ja arendamist Tartu Ülikoolis.

Ka ajakirjandust käsitles Peegel ennekõike kui kultuurinähtust. Mõttejõudu oma teadustööks ammutas ta ikka asendamatule rahvuskultuuri osale aluse pannud Otto Wilhelm Masingu ja Johann Voldemar Jannseni ühiskondlikust ja loomingulistest tegevusest.

Peegli õpetusteradest ajakirjanikele on saanud aga legendid. Neist võiks kokku panna „Ajakirjaniku kümme käsku“. Nii meenuvad Juhan Peegli soovitus kirjutada vaid siis, kui tõesti ilma kirjutamata olla ei saa, ning nõuanne toimetuse subjektiivne arvamus ja sõnum igal juhul lahus hoida.

„Toimetaja ärgu näidaku kogu oma tarkust lugudes välja. Kõik pole nii targad,“ kõlab üks Peegli kuldlauseid.

Juhan Peeglit on autasustatud Eesti NSV riiklike preemiatega, TRÜ medaliga, Friedebert Tuglase novelliauhinnaga, Anton Hansen-Tammsaare kirjanduspreemiaga (seesama „Ma langesin esimesel sõjasuvel“), Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga, Riigivapi IV klassi teenetemärgiga ja Johann Voldemar Jannseni auhinnaga.

Juhan Peegel suri 2007. aasta 6. novembril. Kirjamehe ja oma koolkonna loonud ajakirjandusõppejõu ning suure isemõtleja mälestuse jäädvustamiseks antakse välja temanimelist ajakirjandusstipendiumi. Auditoorium 231 Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna õppehoones (Lossi 36) kannab Juhan Peegli nime.

Juhan Peegel ise elab edasi igas oma otseses õpilases ja ka oma õpilaste õpilastes; küllap ka paljudes vaimse olekuga tartlastes ja teisteski Eestimaa inimestes.

Omamoodi tähelepaneku tegi aga hiljuti Jõgeva linnapea Aare Olgo. „60-aastaseks saanud Ivo Linna on aegade möödudes väljanägemiselt oma onu Juhan Peegli sarnaseks muutunud,“ pani see omavalitsusjuht tähele.

Võib-olla oskavadki saarlased eestlastest rohkem ühte hoida…

JAAN LUKAS

Jaga |