Rein Veidemann: “Mul on üks unistus!”

Nõnda juhatatakse sisse Rahvarinde-ajastu, mis 2 aastat ja 10 kuud hiljem toobki Eesti tagasi iseseisvate riikide perre ning avab võimaluse sõlmida eesti rahvale uus füüsiline ja kultuuriline elukindlustusleping.

Mis on ühist neil kahel – pastor Kingi kõnel ja läbi Mikiveri isiku kõlanud Rahvarinde pöördumisel?

Selleks on südame ja mõistuse liit. See on teadmine, et rahva kollektiivses mälus kantud igatsus leiab tee tegelikkusesse üksnes siis, kui selle nimel ollakse valmis ületama eelarvamusi, andestama ülekohut, vabanema isikliku omakasu tagaajamisest.

See on teadmine, et ühisele otsusele ei järgne ühist vastutust, vaid et sealtpeale langeb vastutuskoorem igaühele eraldi võetuna. Just see teadmine teebki ajalookulgu mõjutavate otsuste tegemise erakordselt raskeks. Kui keegi ütleb: “Ma otsustan rahva nimel, mul on rahva mandaat!”, siis ei tähenda see, et rahvas taanduks sel hetkel statistiliseks keskmiseks või matemaatiliseks valemiks, millega saab manipuleerida.

Ei, rahvas jaguneb endiselt nii naisteks kui ka meesteks, lasteks ja vanuriteks; oma sisemuses eristuvad rahvaliikmed oskustelt ja võimetelt, elu- ja hariduskogemuselt, päritolult, keelelt ja uskumustelt. Ja rahva nimel või isegi konsensuslikult langetatud otsus mõjutab iga üksikut ühiskonnaliiget vastavalt tema eripärale. Rahvarinde jõud avalduski sellega arvestamises. Rahvarinne võimendas kodanikuühiskonnale olemuslikku n-ö orgaanilist solidaarsust, milles inimesi ühendavad vastastikku sõltuvuse sillad, kus neid sildu tunnistatakse ja kus lähtutakse põhimõttest, et igaühe vabaduse piiriks on teine inimene. Ja kui tahetakse saavutada üldist vabadust, siis saavutatakse seda mitte üksteise arvel, vaid jagades vabadust üksteisega.

Siinkohal on mul taas võimalus osutada Kingi kõne ja Rahvarinde manifesti ideelisele sarnasusele. “Mul on unistus, et ühel päeval tõuseb see rahvas ning hakkab elama oma tõekspidamiste tõelise tähenduse järgi: me peame enesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdsetena,” tunnistab King. Ja Rahvarinde manifestki deklareerib ühiskonna inimlikustamist ning tõelise rahvavõimu teostamist kui oma ülimat eesmärki.

Kaks aastakümmet on kulunud sellest päevast. Koos Rahvarinde sünniga sündis Eestimaale põlvkond, kes täna ja lähimatel aastatel hakkab kujundama mitte ainult Eesti palet, vaid kelle tõekspidamistest ja tegudest hakkab sõltuma kogu Eesti saatus.

Mida oleks mul öelda või mida võiks meil olla öelda neile eluteele kaasa andmiseks? Kõigepealt muidugi seda, et see rahvas, nende vanemad ja vanavanemad suutsid ja oskasid ära kasutada ühe juhusliku ajahetke nii täiuslikult, et tõstsid Eesti tagasi maailma poliitilisele kaardile, taastasid demokraatliku riigi kui iseotsustamise sümboli ja elukorralduse vahendi. Ja tegid seda veretult, ilma ühegi ohvrita. Ja kuna nad juba lootusetuna näivast seisust suutsid välja mängida võidu, siis jääb uuele  põlvkonnale püsivaks kohustuseks tõestada, et see polnud Pyrrhose võit.

Aga tahaksin veel midagi soovida, mille kohta tänagi paraku veel tuleb öelda: “Mul on üks unistus.” See on unistus läbinisti eneseväärikast eesti rahvast, kes on suutnud ületada oma ajaloopaine ja seetõttu sallib enese kõrval ka neid inimesi ja kogukondi, kelle identiteeti on kujundanud teistsugused müüdid. See on unistus rahvast, kes ei kuluta oma eluvaimu teiste pööramisele, misjonitegevusele, vaid keskendub valvsana omaenda füüsilisele ja kultuurilisele kestmisele. See on unistus eneseväärikast Eesti riigist – mitte sellest kartulikoorena õhukesest riigist, milliseks teda viimased 10 aastat on nüsitud –, vaid riigist, kelle sõnal on kaalu ja kes geopoliitiliselt ja geokultuuriliselt ära määratud piiririigina seisab riikidevahelise dialoogi kui ainsa rahutagatise kestmise eest.

Aga see on ka unistus selle riigi väärikast vaimueliidist, kes suudaks taastada oma kaotsiläinud või hajunud positsiooni, mida tal on olnud Eesti ajaloos; vaimueliidist, kes, erinevalt poliitikutest, suudaks kõrgemal olla hetkehuvidest ja massi meeleoludest, millega poliitiline võim ju nii kergesti kaldub mängima; vaimueliidist, keda rahvas võtaks taas usaldada kui eksperti ja ühiskonna südametunnistust.

Ja lõpuks on see unistus niisugusest Eesti inimesest, kelle kujutlus väärikusest ei rajaneks ratsa rikkaks saamisel, üksteisele ärapanemisel, väiklusel ja vihkamisel – sest see pigem alandab kui ülendab inimest. See on unistus niisugusest väärikusest, mida harvadel, aga õnnelikel hetkedel oleme kogenud Lauluväljakul õlg õla kõrval ühises hingamisrütmis isamaalisi laule lauldes.

Niisiis, ma unistan, et uus põlvkond – Rahvarinde harjal ja sängis sündinud põlvkond – suudaks siduda endas laulupidude vaimu ja hingestatust, seda kuskil ikka veel alles olevat eestlase kui maarahva väärikust oma igapäevaolemise ja tegudega. Õieti öeldes, 20 aastat tagasi Rahvarindega liitudes unistasin ja lootsin ma ju sedasama. Aga lootus kustubki viimasena.

Rein Veidemanni kõne 4. oktoobril Tallinna Linnahallis  vahendanud Kesknädal

Jaga |