Raamatu "Peaminister" 19. osa

12. oktoober 2005


„Nii juhtuski, et idee Gorbatshov Forosel vastu seina suruda, tema keeldumisel isoleerida, tekkis alles reedel, 16. augustil, ja kriisikomisjoni täpne koosseis selgus alles pärast Forose vastasseisu. Enne, kui Janajev kirjutas 18. augustil umbes kell 23.00 Moskva aja järgi alla saatuslikule dokumendile, ei saanud tegelikult keegi olla kindel, et vandenõu ka käivitub.
Peale teadmise vandenõu võimalikkusest oli tähtis teada, kas see tõenäoliselt ka õnnestub. Salajasest informatsioonist pole selliste järelduste tegemisel suurt kasu, küll aga vastava riigi ja ühiskonna heast tundmisest.
1991. aasta suvel andis meie saatkond korduvalt kommentaare, et kuigi Gorbatshovi võimult kõrvaldamise katse on võimalik, on väga vähe tõenäoline, et illegaalne putsh õnnestub. Ma püüdsin seda seletada Ameerika ajakirjanikele Moskvas 5. augustil 1991."

USA president George Bush muretseb oma päevaraamatus 19. augustil 1991 põhiliselt maailmarahu säilimise pärast. Ta tunnistab, et lääneriikidel nappis valikuvõimalusi.
George Bush: „Jeltsin kutsub rünnakule, meie aga peame säilitama rahu ja hoidma ühendust oma liitlastega. [...] Sellises olukorras on kõige parem säilitada rahu, kindlameelsus ja vankumatu ustavus oma põhimõtetele. Ära torma ega tee ennatlikke avaldusi."

USA president meenutab, et helistas Air Force One`i pardalt Suurbritannia peaministrile John Majorile, kes kaalunud võimalust kutsuda kokku NATO ministrite nõupidamine. Bush oli teist meelt ning soovitas ka Majorile ettevaatlikumat joont.
George Bush: „Mina suhtun sellesse ettevaatlikult: siis nagu paistaks, et me militariseerume ja tunnistame sõjalist ohtu läänele. Kui ilmneb, et NATO peastaabis käivad läbirääkimised, hakkavad meile helistama Balti riikide juhid (mis võib sellegipoolest juhtuda) ja paluvad meilt sõjalist abi. Sellisesse vastasseisu sekkumine on küll viimane asi, mida meil vaja on. […] Ka Hispaania peaminister Felipe Gonzales nõustus, et on ennatlik rääkida sõjaväelisest operatsioonist või sellisele sammule isegi mõelda."

Bush muretses rohkem kui asi väärt. Meil oli siiski küllalt realistlik ettekujutus, mida ameeriklastelt oodata ja mida mitte. Pigem valmistas meile muret üks teine asi, millele Bush samuti viitab. Sel päeval oli ta ühenduses kõigi Visegradi riikide juhtidega.
George Bush: „Kui ma rääkisin Vaclav Haveli ja Lech Walęsaga, ei muretsenud kumbki füüsilise ohu pärast oma riikidele, kuigi Havel võrdles olukorda Tshehhi kevadega 1968. aastal. Ungari Antalli valitsus lisas, et see oli kõigest tõend, kui hea mõte oli kiirustada Nõukogude vägede väljaviimisega riigist. Ta muretses rohkem kommunistide tegevuse pärast Ungaris kui N Liidu uue okupatsiooni pärast."

Lääne huvid olnuksid ohus, kui putshistid kippunuksid kallale Visegradi riikidele. Mõeldi ka Baltimaadele, aga hoopis teistel põhjustel.
George Bush: „Ma muretsen praegu Balti riikide pärast. [...] Landsbergis hakkab kohe-kohe meilt sõjalist abi paluma."

Selles kätkes tema mure tegelik põhjus!
Meil oli põhjust loota, et Põhjamaades on Balti probleem putshipäevadel märksa rohkem poliitikute tähelepanu keskmes kui Ameerika Ühendriikides.
Kohtusime koos Marju Lauristiniga Rootsi välisminister Sten Anderssoniga. Vahetasime informatsiooni ja pidasime nõu, mida edasi teha. Meie jaoks oli esmatähtis, et Rootsi valitsus võtaks putshi suhtes selge seisukoha ning toetaks meid võitluses riigipöörajate vastu. Mõtlesin, et kui maailm nüüd putshiga lepib, siis pole meil enam vähimatki lootust.
Andersson tundis huvi, mida me tahame ette võtta. Ütlesin, et püüame võimalikult kiiresti koju tagasi pääseda, kuigi piiriületusega olevat tekkinud komplikatsioone. Rootsi välisminister küsis, kas ma ei peaks õigemaks jääda mõneks päevaks Stockholmi ja edasist asjade käiku turvaliselt jälgida. Loomulikult ei olnud see pakkumine mulle vastuvõetav, kuigi hindasin rootslaste head tahet. Küsisin, kas nad võiksid meile anda mingi väikese lennuki, et kiiresti Eestisse jõuda. Nad lubasid asja kaaluda ning hiljem helistatigi Aadu Mustale, et lennuk on valmis pandud. Must helistas kohe omakorda Tallinna lennujaama juhtkonnale (tõenäoliselt Aleksandr Banaskole) ja küsis, kas nad saavad vastu võtta Rootsi välisministri erilennuki. Telefonis olnud tükk aega vaikust, siis päriti, kas Rootsi välisminister tõesti tahab sellisel päeval Eestisse tulla. Must selgitas, et tulijaks on hoopis Eesti Vabariigi peaminister. Nüüd kõlas külm äraütlemine, teatati, et Tallinna lennuväli on charter-lendudeks suletud.
Otsustasime lätlaste ja leedulastega igaks juhuks oma jõud hajutada. Dainis Ivans pöördus Riiga tagasi esimese ettejuhtuva lennukiga Kopenhaageni kaudu. Jānis Dinevičs kasutas oma varem ostetud otselennupiletit Riiga. Samamoodi pidid toimima ka Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, lootuses, et Tallinna lennuväli võib regulaarreise siiski vastu võtta. Mina otsustasin valida teise tee, lennata Arlandast Helsingisse, kuhu olin tellinud enesele sadamasse vastu valitsuse pisikese kaatri "Moonika". Minuga tulid kaasa Vilja Laanaru ja Ignar Fjuk.
Kooskõlastasime Lauristiniga oma taktika. Leidsime mõlemad, et iseseisvus on vaja Toompeal kohe välja kuulutada. Ühelt poolt oli tekkinud soodne olukord, teiselt poolt – polnud kindel, kas see päev või kaks hiljem üldse enam võimalik on. Me ei teadnud ju tol hetkel, kas ja kumb meist jõuab varem tagasi kodumaale. Aga me mõlemad eeldasime, et kes kohale jõuab, teeb kõik mis võimalik, et iseseisvus saaks võimalikult kiiresti välja kuulutatud.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)