Miks panite end Vabadussõja samba vastaste nimekirja?

 „Sel teemal kirjutasin pikemalt juba mullu 8. novembril Postimehes. Seepärast ei saa ma nõustuda nendega, kes küsivad: kus te, sambavastased, varem olite? Varem lihtsalt ei kuulatud neid, kes eitavat arvamust avaldasid. Alles nüüd, kui arhitektid, kunstiinimesed, ülikoolid ja laiem üldsus on sekkunud, alles nüüd on näha, et vähemalt arutletakse samba üle ja peetakse uuesti nõu!

Kirjutasin juba tookord, et aastakümneid kadestasime lõunanaabreid lätlasi, kel seisis oma Vabadussammas püsti ka okupatsiooniaastatel. Eesti vabadussambaga toimub midagi kummalist – küll vaidleme asukoha, küll väljanägemise üle, ning kui kõrge komisjon lõpuks konkursile esitatud variantide hulgast soosiku valib, tunneb pool eesti rahvast end petetuna.

Milles siis viga on?

Suure vaidlemisega unustasime peamise – kelle või mille mälestuseks sammast püstitada? Kui tahame mälestada kõiki neid, kes vabaduse eest sõdisid ning okupatsiooniaja genotsiidis kannatasid, meenutada võite ja alistumisi, iseseisvusaja rõõme ja okupeeritud rahva valu, neile jääb Vabadusristi sümbol selgelt kahvatuks.

Peaksime samba kaudu meenutama nii Vabadussõjas hukkunud esivanemaid kui ka leinama küüditatuid, kõigis isamaad laastanud sõdades tapetud mehi, naisi ja lapsi, aga ka rabakaevikuisse ja metsades männijuurte alla maetud vabadusvõitlejaid.

Sündiv sammas peab väljendama iseseisvuse väärtust, kantud kaotusi ning ülistama väikese rahva vabadust ihkavat hinge. Praegune mälestusmärk kajastab vaid üht sündmust – Vabadussõda. Zhürii poolt valitud Vabadusristist ei saa rahvuse kestmise sümbolit.

Tallinna linnavolikogus juba tehti ettepanek rajada lisaks vabadussambale ka kommunismiohvrite mälestusmärk. Järgmisena taotletakse sammast metsavendadele jne. Eesti vajab üht mälestuskompleksi kõigile ajalootormides kannatanutele.

Kahjuks uskus valitsus liiga kaua, et rahvuslikku sümbolit saab luua käsu ja keeluga. Rutati vabadussamba püstitamisega, kusjuures Tallinna linnavalitsusega veeti Kaarli pst 4a krundi pärast isegi vägikaigast.

8. novembri Postimehes kirjutasin: „Ent juba aimub rahva vastuseis ning gallup kinnitab, et küsitletuist pool eirab kavandatavat risti. Kas valitsus kavatseb Vabadusristi püstitada öösel telgi varjus nokitsedes, et siis unerähmast silmi pühkivatele kodanikele rõõmsalt teatada – juba püsti!“

Mis siis nüüd teisiti läks? Rahvas aktiviseerus ja hakkas rääkima. Kasutasin muidugi võimalust ja kirjutasin esimeste seas alla sambavastaseid koondavale arhitektide üleskutsele.

Me teame ju, et Eestimaa linnades ja külades on mitmeid suurepäraste kunstnike kavandite järgi valminud ja inimestele hingelähedaseks saanud Vabadussõja monumente. Uus sammas peaks kujunema kõigi Eestimaa elanike ühisväärtuste kajastajaks. Ainult nii saab Vabadussambast rahvuslik sümbol, mis ühendab nii tänased noored ja vanad kui ka eelmised põlvkonnad.

Lõpetasin sügisel Postimehes ja lõpetaksin ka nüüd kevadel ühtmoodi: „Praegust rapsivat asjaajamist jälgides tekib tunne, otsekui sooviks majanduslanguses populaarsust kaotav valitsus püstitada enne võimult kukkumist mälestusristi oma kahjurlikule majandus- ning ohtlikule välispoliitikale.“

Jaga |