Kaie Kõrbi lahkumisetendus

01. märts 2006


21. veebruaril esitleti Viru Keskuse raamatupoes Kaie Kõrbi persooniraamatut „Lahkumisetendus", millega legendaarne baleriin märkis ühtlasi loobumist aktiivsest tantsutegevusest.
Kaie Kõrb pakkus balletipublikule aastakümnete vältel kordumatuid elamusi. Ta kuulub Eesti armastatumate teatriinimeste hulka, mida näitas ka raamatuesitlusele kogunenud austajate arv ning toodud lillesülemite küllus.
Ivo Parbuse poolt kirja pandud ja Richard Sikule kuuluva kirjastuse Revelex poolt välja antud „Lahkumisetendus" on Kaie Kõrbi esimese, tänaseks valdavalt läbi müüdud raamatu „Rambivalguses ja varjus" teine, täiendatud trükk. Raamatusse on lisatud teatrist lahkumise tagamaid selgitav peatükk ning fotod osadest, mida Kaie Kõrb oleks soovinud tantsida lahkumisetendusel „Estonia" teatris. Fotodele „Luikede järve", „Giselle'i", „Preili Julie", „Don Quijote", „Anna Karenina", „Tuleingli", „Maarja Magdalena", „Carmeni", „Suur võlur armastus" ja „Pulmareisi" etendustest on lisatud tantsijanna kommentaarid. Kaie Kõrbi kohast tantsumaailmas avaldavad arvamust Mai Murdmaa ja Tiiu Randviir.
Kaie Kõrbi kohtumisel austajatega tantsisid tema väikesed õpilased tantsustuudiost. Tänusõnu laususid Riigikogu liige Enn Eesmaa, Tallinna abilinnapead Merike Martinson ja Kaia Jäppinen ning skulptor Tauno Kangro. Järjekord neist, kes soovisid priimabaleriinile tänulilled ulatada ning raamatusse autogrammi saada, ei tahtnud kuidagi lõppeda, venitades algselt tunniseks plaanitud ürituse kahele tunnile.
Oli kauneid sõnu, naeratusi, ehedat tänumeelt, ilu ja pisaraid.
Rahva Raamatu juhataja Sirje-Mai Pihlaku sõnul ületas „Lahkumisetendus" kõigi seni Viru Keskuses esitletud raamatute müüginumbri.
--------------------------------------------
Mai Murdmaa: "Surev luik on jäänud balleti sümboliks. Ilma Fokini ja Pavlovata poleks sündinud seda suurepärast kunstiteost. Näide illustreerib eredalt tantsija ja koreograafi suhet.
Suured tantsijad inspireerivad koreograafe ning seetõttu olen Kaie Kõrbile tänulik koostöö eest.
Eesti peab tundma uhkust, et balleti vallas omame Kaie näol tõelist suurkuju."

Kaie Kõrb meenutab:
"Balleti juurde minek toimus kuidagi konarlikult. Ise ma seda välja ei mõelnud. Suunas ema, ehkki tantsusoovi ilmutasin juba väikese tüdrukuna. Mäletan ennast isa akordioni järgi tantsimas. Palusin kogu aeg, et ta veel mängiks. Ma ei suutnud kohapeal istuda, kargasin kogu aeg mööda tuba. Õele meeldis toas istuda ja lugeda, mina jooksin metsas ringi. Võibki öelda, et mu lapsepõlv möödus Hageri metsas, kus asus vanemate talu. Isa mängis kodus ja külapidudel ja nii täitis päevi muusika ja selle järgi tantsimine. Tahtmine baleriiniks saada tuli koos balletisaadete vaatamisega tillukese ekraaniga televiisorist."
---------------
"Ühel päeval õega Kohilasse-sõiduks bussi oodates, küsisin temalt, mis oleks õigem, kas minna sporti või balletti õppima. Õde, kes oli minust neli aastat vanem, väga erudeeritud ning tõeline autoriteet, kelle arvamusega alati arvestasin, vastas, et tema arusaamist mööda annavad balletiõpingud elukutse, spordis saab küll teatud aja tegutseda, ent kui tuleb võistlemisest loobuda, pole väljavaated eriti head."
Katkend raamatust „Lahkumisetendus"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)