![]() Norra ajaleht Postimees teenib oma peremehiINDREK VEISERIK, 13. aprill 2011Iga rahva vaimse seisundi määravad tema suurmeeste eeskujud. Paul Keres, Jakob Hurt, Jaan Poska, Jüri Vilms, Anton Hansen-Tammsaare jpt silmapaistvad minevikumehed on oma tööd tehes eestlastele andnud vajalikku enesekindlust ja väärikust. Ilma kuulsust, raha ja au otseselt taotlemata suutsid nad korda saata ajaloolisi tegusid. EI UNUNE: Andrus ja Kristiina koos Edgar Savisaarega 2006. aasta jõulukaardil. Savisaar ühines Facebookis kommuuniga „Usume Andrus Veerpalu".
Seda enam tuleb meil kaitsta elusolevate au. Näiteks on lauljatest Marko Matverest ja Jaan Tättest juba tehtud pankade, mobiilifirmade jt suurfirmade brändi osad, mille üle ei saa rõõmustada. Tätte laulude ürgeestlaslik sõnum läheb üha enam kaotsi, mida mõõdutundetumalt ta reklaamides ja promoüritustes üles astub. Neeme Järvi, kes polnud nõus reformierakondlasest endise kultuuriministri Laine Jänese diktaadile alluma, sunniti Eestist vihaga lahkuma. Kord jõudis Andrus Veerpalu kätte. Eesti Suusaliit nautis aastaid Veerpalu ande ja tööga teenitud rekordite vilju. Nüüd, kus Veerpalu on sattunud dopingusüüdistuse kirve alla, ei kaitse teda peale facebooki-eestlaste enam eriti keegi. Veerpalust halvustavalt kirjutanud Postimees on viimasel ajal järjepanu alandanud Eestile au ja kuulsust toonud inimesi, näiteks ka endist Rahvarinde juhti Edgar Savisaart ning Jänese-skandaaliga seoses ka Neeme Järvit. Postimees ei käitunud kvaliteetlehena, kui avaldas 2. aprillil Tuuli Kochi ja Peep Pahvi üllitise "Andrus Veerpalu ja doping: hästi hoitud saladus või laim?". Pahv väidab, et kirjutas „Veerpalu juhtumist" tõe huvides. Postimees vahendas ka välismaa sportlaste ja meediaväljaannete Veerpalu-vastaseid kommentaare. Miks seesama Postimees ei kajastanud Neeme Järviga puhkenud skandaali ajal välismeedias levinud kommentaare sellest, kui alatult maestroga sünnimaal ümber käidi? Postimees on aastaid vaikinud parempoolsete poliitikute korruptsioonijuhtumitest, millest Kesknädal on kirjutanud ja koguni raamatu avaldanud. Postimehe seismine tõe eest on silmakirjalik ja valikuline, sõltudes ajalehe norralastest omanike ja väljaandjate erakondlikest eelistustest. Kui norrakate huvides on maatasa teha meie suusakuulsus, siis Postimees täidab seda korraldust kuulekalt. See, et WADA-s (rahvusvaheline antidopingu assotsiatsioon) on suur sõnaõigus just norralastel, on ju teada. Ajalehe nimi, mis viitaks justkui eesti ajakirjanduse ajaloole ja postipapa Jannsenile, on vaid suitsukate. Sõltumata sellest, et Postimehes töötab mitmeid tublisid ajakirjanikke, teenib karmis finantsvõitluses leht siiski laiemalt välisisandate majandushuve, kartmata omaenda rahva sügavamate tunnetega vastuollu minna. Norrakad on pikki aastaid kadestanud Veerpalu, kes tegi mehetegusid, napsates Norra suusatajate eest säravaimaid tiitleid. Kesknädal ühineb nendega, kes usuvad Andrus Veerpalu. See pole religioossus, millega meid üritatakse sildistada, vaid eestlaseks olemine. On võimatu leida motivatsiooni, mis sundis Veerpalu oma karjääri viimseks suurstardiks dopingut tarvitama. Kuidas Veerpalu alandamine nii Suusaliidus, treeningmeeskonnas (?) ning eriti meedias lõpeb, näitab tulevik. Norralaste võidurõõmu ja Postimehe süstemaatilise Eesti eeskujude mahatampimise saatel on taas üks väga kallis kangelane porri surutud. Võttes rahvalt tema kangelased, võtad rahvalt moraali, ja sa saad tema üle valitsema. INDREK VEISERIK
VÄLJAVÕTE ÜHEST BLOGIST: Kas Schibsted on läinud Eestis liiale?
Kõigepealt Wikileaks'i asutaja Julian Assange'i tagant varastatud niigi kaheldava eetilise väärtusega memode sokutamine Postimehesse, siis katse nn idarahaskandaaliga mõjutada valimistulemusi ja lõpuks turmtuli Eesti tippsportlase pihta. Tekib küsimus, kas Eesti meediaturul valitseva positsiooni saavutanud Schibsted on läinud, kuidas nüüd viisakalt öelda, tiba liiale. Postimehe abil on Schibsted ehk Norra kapital kindlustanud omale teed Eesti majanduses: lihtsa vaevaga on alla neelatud kogu kaubandus, mida valitseb veel hiljutise Norra osalusega ICA (Rimi ja Säästumarketi poed), ühtlasi haldas seesama ICA Norra riigifirma Statoili teenindusjaamu. Muide, Eestis on Statoili turuosa ligi 30%, mis on isegi suurem kui firma emamaal Norras. Eesti suuremad kinnisvaraobjektid, näiteks Olümpia hotell ja Ülemiste kaubanduskeskus Tallinnas kuuluvad Norra kinnisvaragigandile Linstow. Hiljuti ostis Norra tööstusgigant Orkla Eesti tuntuima tehase ja kaubamärgi, kommivabriku Kalev, pärast seda kui vabriku eelmine omanik Oliver Kruuda oli meedias sõelapõhjaks tulistatud. Kunagise Eesti au ja uhkuse, Eesti Merelaevanduse koos väärtuslike kalapüügilubadega pistis võileivahinna eest taskusse Norra laevandusfirma Tschudi & Eitzen, jättes laevafirma võlad Eesti riigi kanda. Kas teadsite, et Pakri, Vanaküla ja Tooma tuulikuparkide omanik on Norra energiafirma Vardar? Kuidas see Lenini järgi oligi revolutsiooni ajal, mida on vaja võimu ülevõtmiseks: telegraaf ja side (tänapäevases mõistes meedia), transport (kütus) ning elektrijaamad. Norra kapitali heal käekäigul ja edenemisel hoiab teraselt silma peal Postimees. Nüüd on viimaks ette võetud ka Eesti sport, mis kolinal vetsupotist alla lasti, kõikide norrakate rõõmuks. Ning last but not least, Vene-vastase meelsusega Eesti on mugav tööriist Norrale, kes veab parasjagu Venemaaga vägikaigast Põhja-Jäämere rammusate naftavarude kasutuselevõtuks. Kaalul on triljonid dollarid ja mis see väike konfliktike siis Venemaa positsioonide nõrgestamiseks ära pole korraldada, parem veel kui võõral maal ja võõraste kätega. Igal juhul on näha, et Norra seisab igal rindel oma rahvuslike huvide eest. Arusaamatuks jääb aga, mis on Eesti rahvuslikud huvid ja kas neid üldse on, lisaks norralaste tentsikuks ja peksukotiks olemisele muidugimõista. Väljavõte blogist http://innojairja.blogspot.com/
Viimati muudetud: 13.04.2011
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |