Hukatuslik valik – politseiriik

Aga kui rahvas jätta ilma pensionidest ja toetustest ning odavatest ravimitest ja tasuta arstiabist ning lasta langeda nälga, kodutusse ja viletsusse, eeldab see juba sõjaväelist diktatuuri. Eestis on korduvalt meenutatud 100 000 inimese kodunt väljaajamist omandireformi tõttu. Seoses valitsuse vahetusega ja Keskerakonna tõusmisega peaministriparteiks on siiski rahval lootus tõusnud.

Tuleviku mõistmiseks vaatame minevikku ja tutvume arutluse aluseks oleva Wilhelm von Humboldti (1767–1835) ideedega lähemalt.

Jämedad vead

Politseiriike on maailmas küllalt, eriti Aafrikas. Sõjalised kulutused hävitasid N. Liidu. Väsimus vabadusest on viinud diktatuurideni. Väide, et idee riigist kui hooldajast pärineb keskajast, on eksitav. See oli endastmõistetav juba 5000 aastat tagasi. Kreeka ja Rooma targad põhjendasid asja filosoofiliselt. Saksa valgustaja Christian Wolffi „terve mõistuse“ järgi on riigi esmane ülesanne rahva heaolu tagamine.

Ka Immanuel Kant ei näinud vastupidisel juhul riigil mõtet. Liberalismi ei mõelnud välja W. von Humboldt, nagu artikkel väidab, vaid Adam Smith jt inglased, kes selle termini kasutusele võtsid. Erinevalt saksa kristlikest valgustajatest pidas Humboldt inimest loomaks, kuigi ühiskondlikuks. Üksikisik on nagu leht rahvuse puul. Liberaalse demagoogia järgi ei tagavat heaolu mitte ühiskondlik leping, vaid müstilised mamma ja papa. Ideaaliks on kanaema ja rongaisa. Inimese kui liigi eripära seisneb tõsiasjas, et järglaste üleskasvatamiseks ei piisa perekonnast, kes võib hukkuda – vaja on suuremat gruppi. Liberaalne valgustaja arvas, et vajame teisi üksnes oma Mina mõistmiseks.

Kas tõesti oli õigus kommunistidel, kelle arvates ei ole riik ühisasi, vaid valitseva klassi vägivallaaparaat rahva mahasurumiseks, et ise rikastuda?

Väga jäme viga on kasutada tänapäevase heaoluühiskonna pisipuuduste kritiseerimiseks 18. sajandi inimest, kes tulevast ei osanud undki näha. Toona polnud Saksamaal veel kogukonnast eraldunud palgatöölisi, kes elasid linnades, ega nende probleeme. Humboldt elas türanlikul pärisorjuslikul (kuni 1807) Preisimaal ning väljendas sealsete mõisnike ja kuningate tavavaateid. Ainult üks, 9. jaanuaril 1792. aastal ilmunud anonüümne artikkel, ilmus alles postuumselt.

Inimese heaolu ja julgeoleku välistav vastandamine on ka loogiliselt väär.

Rahvas närigu muru!

Humboldt oli käinud Pariisis kolm nädalat pärast Bastille’ vallutamist, üle elanud Napoleoni sõjad, mis tema kodumaa territooriumi kaks korda vähemaks kärpisid, ning osalenud tegijana Viini kongressil, mis selle suuruse taastasid. Geniaalne keelemees taipas, et ühiskonda ei saa analüüsida üksikisikust lähtudes. Elu lõpul arvas ta, et ajalugu juhib väljaspool tunnetuse piire asuv vaimne jõud, mistõttu puudub põhjuslikkus. Karl Marxi teooria asendas vaimu majandusega.

Suure Prantsuse revolutsiooni vallandas riigi võimetus tasuda võlaprotsente – kogu raha kulus sõjaväele ja õukonnale. 97% rahvast pidi ülal pidama 3% vaimulikke ja aadlikke, kes nautisid piiritut luksust. Tekkis ka leivapuudus.

Kui Bastille’ vallutajad koju jõudsid, sai teatavaks, et kõrge ametnik Foullon oli öelnud: „Kui mina oleksin olnud minister, pannuksin ma prantslased heinu sööma.“ Rahvajõuk poos ta laternaposti otsa, seejärel lõigati tal pea maha ja suu topiti umbrohtu täis. Laipa lohistati mööda linna ringi. Samamoodi koheldi tema väimeest.

Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon andis rahvale kõrgema võimu, aga mitte õigust elule ja toidule. Leivapuudus muutis revolutsiooni veriseks. Õuduste aasta algas naiste retkega Versailles’sse kuningalt leiba paluma. Kuninganna olla imestanud: „Miks nad siis saia ei söö?“ Seejärel võeti kroonitud pead „rahva kontrolli“ alla.

Revolutsiooni peaprobleemiks kujunes leiva hind. Kui see oli kindlaks määratud, ei tahetud leiba müüa, kui hind vabaks lastes tõusis üheksakordseks, ei jõudnud lihtrahvas leiba osta. Kaardiga sai leiba päeva peale pool naela ehk 200 grammi, aga lõpuks 70 grammi päevas.

Siis oligi aeg Napoleoni sõjaväelise diktatuuri jaoks küps. Ta lubas räbalais ja halvasti toidetud sõdurid viia maailma kõige viljarikkamasse orgu.

„Vabadus viib rahva barrikaadidele“

Sellist pealkirja kannab Delacroix’ maal, mis kujutab 1830. aasta juulirevolutsiooni sündmusi. Humboldt oli uskunud, et inimest juhib vaim ja tema eesmärgid on ideaalsed. Ta ei teadnud inimest, kes „langeks nii madalale, et eelistaks vaimusuurusele heaolu või õnne“. Prantsuse revolutsiooni juht Robespierre märkas, et kui rahva huvi on üldine, siis rikaste oma isiklik, ja jutud isamaa heaolust osutuvad tühjadeks sõnadeks. Talupoeg ja käsitööline olid katsunud oma olemist taastoota, uut tüüpi inimest huvitas ainult omakasu. Eestlase elus muutus raha esmaseks 200 aastat hiljem.

Liberaalid otsivad vabadust millestki. Tegelikult on vabadus võimalus tegutseda vastavalt oma vajadustele ja huvidele. Kui esimesed jäävad rahuldamata, pole teistel naljalt kohta või need isegi väärastuvad. Eriti oluline on sotsiaalne turvalisus.

Vene rahvuslased ja kogu Euroopa uuemaaegne kõrgkultuur on kodanlikkust halastamatult nahutanud, sest vaimuinimestele tundub ikka, nagu seisaksid nad klassidest ja olmest kõrgemal. Samal ajal on vaim ja hing pigem kaubad, mida turul müüa. Aga just heaolu ja mugavuse taotlemine ei lasknud Esimese maailmasõja järel puhkeda üleilmsel revolutsioonil, mida Vene enamlased asjatult ootasid. Kui Prantsuse suurkodanlus oli kirikult ja aadlilt maaomandi kätte saanud, ei vajanud ta enam demokraatiat. Valimisõigus jäi 1% rikastele.

Tekkis küsimus, kas oma tööjõudu müüv inimene on üleüldse vaba. Prantsusmaal puhkesid revolutsioonid ka veel 1848. ja 1871. aastal.

Revolutsioonidele saab saatuslikuks liiga kõrgete sihtide seadmine, mille teostamiseks puuduvad võimalused. Rein Veidemann kirjutas „Reekviemi Laulvale revolutsioonile“.

Rahu, leiba, maad!

Revolutsioonilise situatsiooni juurde kuulub ka tavalisest suurem häda ja viletsus, mis paneb rahva liikuma. Vene tsivilisatsiooni hävitamisele sai otsustavaks naistepäeva tühistamine, mil streigid muutusid poliitilisteks ja rahvas tungis Nevski prospektile. Kõik Tauria palees istunud Riigiduuma saadikud said aru, et tegemist on leivamässuga, sest leivanorm oli langenud alla 300 g päevas. Riigi raha kulus sõjapidamisele.

Hilisem peaminister Aleksandr Kerenski ütles: „Kui massistiihia, mille ainus tsaar on nälg ja milles arukuse vahetab välja soov saada musta leiva koorukest, siis sellega pole arutelu võimalik.“ Ka Petrogradi erisõjaväeringkonna ülem kindral Habalov mõistis, et asi on leivapuuduses. Keiser käskis tal korratused lõpetada, kuid oli hoopis ise sunnitud troonist loobuma, sest teda ei toetanud ükski sotsiaalne grupp ega ühegi rinde juhataja. Rahva rõõm oli tohutu: inimesed suudlesid ja kallistasid. Venemaast sai ajuti kõige vabam ja demokraatlikum riik maailmas. Eesti sai neis oludes omale autonoomia.

Sõda jätkus, toidupuudus ja kaos kasvasid. Rahvast täitis äng ja vihkamine. Lenin soovis Venemaal kehtestada proletariaadi diktatuuri, mida ta pidas demokraatia kõrgeimaks vormiks. Kommunistide juhitud ülestõus kulges üsna veretult, hukkus kuus inimest. Võimuhaaramise järel toimunud Asutava Kogu valimistel said kommunistid kõigest 24% hääli. Rahvas tahtis sotsialismi. Sama soovis ka Eesti rahvas, samuti sooviti seda Saksamaal.

Hiina kodusõjas saabus murrang kommunistide kasuks 1947. aastal, kui puhkes ulatuslik nälg. Kommunistide tühistasid võlad ja jagasid mõisnike maad talupoegadele. Vintpüssi kõrval kasutasid nad rahva südame ja meele võitmiseks propagandarelva.

Allende automaat

Tšiilis polnud enne sotsialistide ja kristlike demokraatide rahvaühtsusrinde (RÜR) võimule tulekut 1970. aastal 85% rahvast piisavalt toitu ega riideid. Riik kaotas välisfirmadele kaks miljardit dollarit aastas. Salvador Allende vasakvalitsus tõstis tööliste reaalpalku ja tagas igale lapsele pool liitrit piima päevas ka siis, kui seda tuli sisse osta. Kristlike demokraatide poliitika jätkuna RÜR riigistas USA kapitalile kuulunud vasetootmise, mis oli riigi majanduse alus, ja pangad, ning jagas mõisnike maad talupoegadele. Tööstus- ja põllumajandustoodang kasvasid, tööpuudus langes 3,8%-ni. Kapitalistlikud riigid boikottisid Tšiilit. NSV Liit abi ei andnud.

Nii loodi kunstlikult majanduskaos. President Richard Nixoni valitsus kulutas selleks 10 miljardit dollarit. Autojuhid streikisid 20 päeva järjest. Kuna mõningaid kaupu müüdi alla omahinna, tekkisid järjekorrad. Naised lõid meeleavaldustel vastu tühje supipotte lokku. 1973. aastal langes SKT 5%, hinnaindeks tõusis 354%.

Kui Salvador Allende presidentuuri ajal ei hukatud ühtki inimest, siis Augusto Pinocheti riigipöörde käigus 1973. aastal hukati 2100, „teadmata kadunuks“ jäi 1008 ja arreteeriti 80 000. Vasakpoolseid piinati nii elektriga kui ka alandati väljaheidete suhutoppimisega. Pool miljonit inimest põgenes riigist. Ajaloos esmakordselt hakati juurutama Milton Friedmani neoliberalismi. Kõrgema keskklassi ja eliidi heaolu tõusis, tööliste palk pigem langes. Ka Ronald Reagani reformid Ameerikas kahandasid rahva enamuse heaolu ja rikastasid eliiti. 1981-1986 langes Tšiili SKT 6,2%, töötus kasvas 28% ja välisvõlg 33%.

Salvador Allende oli otsinud keskteed sotsialismi ja kapitalismi vahel ning püüdnud rajada euroopalikku ühiskonda, mille kaitsmiseks Fidel Castro kinkis talle automaadi.

Rahvuse saatus

Humboldti 1792. aasta töid inspireeris hirm Prantsuse revolutsiooni ees, vaen Platoni „Riigi“ projekti vastu ning poleemika Fichtega, kes pooldas riigi mõõdutundetut rolli isiksuse ja ühiskonna kujundamisel. Talle oli õigus tähtsam õiglusest. Unistades inimese igakülgsest arengust, nägi Humboldt selle peamist takistajat võimude kontrollis, mis tollases Euroopas oli kõikehõlmav. Seepärast pidas ta riigi positiivset sekkumist inimeste ellu lubamatuks, sh abi looduskatastroofide korral. See oleks nagu arstiabi, mis pikendab inimese elu, selmet lasta tal surra.

Adolf Hitler asuski „alaväärtuslikke“ inimesi ja rahvaid hävitama. Ta tuli võimule demokraatlikel valimistel. Suure kriisi tekitatud sotsiaalsete ja majanduslike vastuolude lahenduseks sai kas diktatuur või abi hättasattunuile. Majandusse sekkuti mõlemal juhul.

Politseiriik ei lahenda probleeme, vaid tegeleb tagajärgedega. Saksa valgustaja Kant pooldas sõda, kuna see hoiab inimesi mandumisest ja isegi õilistab neid.

Humboldti arvates on rahvas organism, mis sünnib, õitseb, langeb ja kaob. (Liberaalne majandus ja sotsiaalpoliitika ei suutnud tagada Eesti rahva püsimist.) Preisi valgustaja eksis, kui arvas, et riigi toetuse korral inimesed üksteist ei aita ja argielu ei juhi ajalugu. Pigem vastupidi. Postmodernsed inimesed hoolivad üksteisest tihtipeale sama vähe kui loomad. Inimene on ainus olend, kes suudab oma liigikaaslasi nii tõhusalt aidata kui ka hävitada.

EV ajal oli eestlaste ideaaliks Põhjala, mis väärtustab võrdsust. Seal valitses vabaduse tunne ja inimesed olid eluga rahul. Islandis puudus kaua aega politsei. Praegu on meie ideaaliks teise kaugele selja taha jättev rahategija. Kui Rootsi on siiani maailma õnnestunuim riik, siis Eesti kuulub viimase viiendiku hulka.

Mozarti haud

Austria helilooja W.A. Mozart suri 1796. aastal, kui Humboldt oma liberaalsed ideed kirja pani. Geniaalsel heliloojal oli nalja ja naeru kõrval meeleheide tuhandetesse taalritesse ulatuvate võlgade pärast, mille tasumine käis üle jõu. Seda aimub näiteks tema 40. sümfooniast. On arvatud, et Mozart võttis endalt elu. Pole võimatu, et ta maeti kirstuta, linasse mähitult Viini vaeste ühishauda. See aeti kinni siis, kui auk täis sai. Lehk levis üle linna.

Ka mujal polnud suurt teisiti.

Uus Eesti võttis pensionäridelt säästud, nö „kirsturaha“ ära, ja niikaua kui valitsust juhtis Reformierakond, matusetoetust ei olnud. Tänu Keskerakonna initsiatiivile taastub matusetoetus 1. jaanuarist 2018. Mis ootab ees Eesti vaeseid, invaliide, võlgnikke, vanureid ja lõpuks kogu rahvast? See on olnud vabadel valimistel otsustada. Loodetavasti ei ihale ükski partei Eestis politseiriiki, millest võib kujuneda sõjaväeline diktatuur.

KARL LUST,  mõtleja

[pildiallkiri]    Wilhelm von Humboldt pidas inimest loomaks, kuigi ühiskondlikuks. Üksikisik on nagu leht rahvuse puul. Humboldti arvates on rahvas organism, mis sünnib, õitseb, langeb ja kaob.

Jaga |