Kui unustame Rahvarinde mineviku, on raske loota tulevikku ideaalidele

MATI HINT,      06. veebruar 2008


Rahvarinde päris algusega 1988. aasta varakevadel olid kaasas vähesed. Ja eriti palju polnud ka neid, kes kohe teadsid, mida Rahvarindest arvata. Siis tuli suvi ja suvega koos öölaulupeod ja Laulev Revolutsioon. Selle ajaga muutus Eesti sini-must-valgeks. Hilissuveks olid Rahvarinne ja Laulev Revolutsioon juba läbi põimunud ning pool aastat pärast algust oli Rahvarinne peaaegu kõikjal. Siis juba teati ka, mida Rahvarindest arvata: mida ta suudab, mida julgeb nõuda, mida julgeb ütelda, mida mõtelda. 1988. aasta teisel poolel kangutati vabaduse piirid avaramaks ja ausamaks.

Rahvarinde aeg oli ideaalide aeg, ja mitte ainult Rahvarindele. Kogu palju kurjust üle elanud Eesti ühiskond muutus tol äreval lootuste ajal paremaks ja leplikumaks. Eesti kohal hõljus rahvusühtsuse vaim. Siis me veel ei teadnud, et peagi ilmuvad välja need, kellele vaba Eesti on ainult isikliku majandusliku või poliitilise võimu haaramise äriprojekt. Veel vähem oskasime karta, et omakasul õnnestub nii kiiresti pöörata kogu avalik elu Eestis oma usku. Me uskusime, et me pole orjad, vaid vabadusvõitlejad; me ei teadnud, et ka orjade hulgas on alati neid, kes ei taha saada vabaks, vaid ise hakata orjapidajaks. Me ei oleks arvanud, et inimesi hakatakse nii karmilt liigitama selle põhjal, kui palju õiguse järgi rahvale kuuluvast võimust ja varast keegi endale kahmab. Me uskusime, et meiega ei lähe nii, nagu mujal on teistega läinud.

Et meil oli selline aeg ja selline usk, see teeb meile au, ja kes tohiks meile pahaks panna, et tagantjärelevaateski on see ilus aeg ja õilis usk.

Rahvarinde algusaegade idealismist on järel nii vähe, et ideaalidest ei tihata enam rääkidagi. Nüüd loebki ainult võim ja raha ja nende liit. Kartulikoorte söömise juttu võivad naerda iseseisvas Eestis kodutuks jäetudki.

Ometi elame Rahvarinde aja ideaalidest veel praegugi, ise häbenedes seda tunnistada. Kas pole need Laulva Revolutsiooni aastate laste sündide suured aastakäigud, mis meid veel tükk aega hinges hoiavad? Selle järel tuleb aga külm hingus: üha rohkem raha ja uhkeid autosid, üha vähem lapsi ja lastetube, üha suurem edu ja üha vähem hoolimist. Elame möödasõiduühiskonnas.

Kui keegi peaks küsima, mis aitaks meid meie eneste tehtud edu ja häda ringist välja südamlikumasse maailma, siis on vastus lihtne: tagasipöördumine, nii palju kui vähegi võimalik, ideaalidesse uskumise juurde. Otsitakse ju Eestile eesmärki, aga ei otsita sealt, kuhu see kaotati. Eesti eesmärk pole kunagi kuhugi kadunud olnud, seda on ainult korduvalt kinni kaetud võltseesmärkidega, mis pole üldse olnud Eesti asi. Eesti asi on eesti keel ja eesti kultuur, eesti rahvas ja Eesti riik, nii iseseisvalt kui vähegi võimalik.

On aeg hakata häbenemata meenutama neid ideaale, mida koos Rahvarindega kakskümmend aastat tagasi jagas peaaegu kogu Eesti ühiskond. Enne kui on hilja. Mõnes asjas ongi juba hilja: sündimata lapsi ei saa asendada rahaga, ideaalidega kauplemist on raske pidada poliitiliseks tarkuseks, hävitatud hiiepuud ja paemüürid võivad kaasa tuua põlastuse, mida ei saa heastada.
Rahvarinne oli rahva oma. Ka Rahvarinde ajalugu peaks olema rahva oma. Me ei tohiks olla meistrid oma ajaloo unustamises või valikulises mäletamises. Kui unustame Rahvarinde mineviku, siis on raske loota tulevikku ka kunagistele Rahvarinde ideaalidele.

Jäägu lootus!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (94)